unejutt väikestele poistele

Ehk järgneb eelmine alustatu.
"Mis mõttes PÄRISELT?" ei saanud Maiki öeldust aru.
"Ma tapsin ta päriselt", vastas ema ning tema hääl kõlas öeldu taustal uskumatult rahulikuna.
Maiki keeras isa pead, uuris seda lähemalt ja tema käed hakkasid verest kleepuma. Isa silmad vaatasid ema suunas. Tundus võimatu, et ta ei näe. Sest need silmad ei olnud kustunud, neis välgatas veel hetkeks elu. Vähemalt nii Maikile tundus.
Maiki sattus paanikasse. Ta haaras verest nõretava pea uuesti kleepuvate käte vahele ja üritas seda loiu keha külge suruda, kuid pea ei jäänud püsima. Ikka ja jälle püüdis Maiki seda tagasi panna, kuid pea vajus rebitud servadega kaela küljest lahti ning jäi kangekaellikult kruusasele teerajale, pilk taevasse suunatud. Või jah, kangekaellikult ehk pole õige sõna, sest kael oli küll, kuid mitte seal, kus ta olema peaks- pea küljes.
"Mis me nüüd teeme?"küsis Maiki rusutud häälega ja vajus isa elutu keha kõrvale istuli.
"Ma ei tea" ütles ema, pilk kusagil eemal, kaugusesse vaatamas.
"Siis mõtle midagi välja!" karjatas Maiki ja tõusis püsti. "Saad aru ometi, et sa pead midagi tegema, et see jama korda saaks!"
Ema vaikis endiselt. Aga tundus, et ta siiski mõtleb, mida edasi teha.
Mõnda aega valitses vaikus. Maiki kõndis närviliselt isa keha kõrval edasi-tagasi.
"Lapime ta kokku. Et visuaalselt oleks juskui terve. Mul on väike mõte. Aga enne aita ta tuppa tirida, seal saame teda lappima hakata. Varsti on hommik käes ja keegi võib meid siin näha"
"Kurat küll!" käratas Maiki vihaselt ja haaras isa jalgadest. "Mis sa siis passid veel, võta kinni ja veame ta tuppa!"
Ema haaras seepeale isa kaenla alt ja koos hakkasid nad lõtva keha maja ukse poole tirima.
"Tundub, et tema peas polnud muud, kui õhk" pomises ema "ta on ilma peata sama raske kui selle mõttetu peagagi. Aga noh, seda võiski arvata ju"
"Ole vait!" käratas Maiki. "Tema pea oli palju raskem, kui sa arvatagi oskad!"
Nad jätkasid sammhaaval ja kummargil olles isa keha ukse poole tirimist ja mõlema suust kostis aeg-ajalt tigedaid pominaid ja sajatusi.
Lõpuks jõudsid nad hingeldades ukseni ja lasid kehal maha kukkuda, et uks avada ja pisut hinge tõmmata.
Maiki sirutas end. Hommik oli iga hetk saabumas. Idataevas oli hakanud vaevumärgatavalt õhetama. Põike oli tõusmas. Päike, mis paljudele tähendas kõike, mõnele aga enam mitte midagi.

ema

Tuul ulgus, nagu öeldakse ja tegelikult ta ulguski. Hullemini, kui üksik näljane hunt, kelle elupäevad on peagi loetud. Ma kuulatasin. Miski oleks nagu veel tuule ulgumise taustal mulle korraks kõrvu jäänud, aga mis see oli? Nagu oleks midagi poolvedelat hammaste vahelt ahnelt sisse tõmmatud, selline luristamise ja neelamise heli kostis korraks õuest, minu magamistoa akna tagant.
Mu süda tagus. Kuulatasin, kuid peale omaenese valju verekohina mu kõrvu ei mahtunud.
Nüüd oli vaikus. Veri kohises ikka nii tugevalt, et läbi selle oli võimatu veel mõnda heli kuulda. Ikka veel ei julgenud ma kardinat liigutada. Ere kuu paistis elutoa aknast tuppa. Teadsin, et kui miski minu akna taga toimub, siis näen seda selgesti, kui vaid kardinat liigutan.
Ja enne, kui jõudsin käe kardina suunas välja sirutada, puhus kuuvalgusest kantud tuuleiil kardina kõrvale ning mulle avanes õõvastav vaatepilt otse minu magamistoa madala akna taga, minust vaid käepikkuse kaugusel.
Seal seisis minu ema, pea kuklas, kuuvalgel veiklev veri lõuga mööda alla nirisemas. Tema jalge ees lebas tume kägardunud ja ebaloomulikus asendis kogu, kellelt äsja oli rebitud pea, mis vedeles pisut eemal, lillepeenra servas õitsvate enelaste vahel. Tundsin ta ära. See oli isa.
Tegin akna lahti ja küsisin tigedalt, ema vabastavat transsi ilmselgelt häirides:
"Miks sa nüüd nii tegid, ema? Mis ta sulle halba oli teinud?"
Ema lasi kahele poole tõstetud käed külgedele rippu, langetas aeglaselt pea ja vaatas elajaliku pilguga mulle otsa.
" Mind ei jäeta maha" tuli tume ja aeglaselt lausutud sosin ta veristelt huultelt.
Vihaselt kargasin voodist püsti ja tormasin õue. Surusin ema majaesisele teeserva ääristavale kivile istuma, pühkisin hooletu ja vihase liigutusega tema verest tilkuva lõua oma öösärgisabaga puhtaks ning läksin põõsa all lebava pea juurde. Haarasin selle sülle ja ehmusin korraks, tajudes, kui ootamatult raske on inimese pea.
Tõin pea isa elutu keha juurde, tõmbasin ema kivilt püsti ja kamandasin:
"Nüüd pane pea talle otsa tagasi ja teeme, et seda lugu pole kunagi juhtunud! Ja lõppude lõpuks tahaksin ükskord magada ka!"
Ema kummardus isa keha juurde, vaatas seda ja vastas:
"Ma ei saa seda teha..Maiki, ma tegin seda PÄRISELT!