Armastan
vaadata inimesi. Võiks isegi öelda, et lemmiktegevus. See on sama nauditav kui raamatu
lugemine, filmi vaatamine või kirjutamine. Sest inimest
vaadates hakkab sinu sees jooksma lugu. Vaatad, milline ta on, kuidas
kõnnib, kuidas kätt tõstab, kuidas jalga
sügab...Mis iganes. Ja tasapisi hakkad nägema tema sisse, sest
väline juhatab sind kergesti selleni.
Näiteks
täna. Vaatasin üht meest. Vana mees, lüheldane, halli
hõredajuukselise peaga, puhtad heledad ja natuke naljakalt
laiad põlvpüksid, millest välja ulatuvad sääred
tunduvad liiga peenikesed ja on vaatamata kestvale suvekuumusele
jahmatavalt valged...Kena tumesinine triiksärk, ilmselt abikaasa
triigitud. Käekell. Kokkuvõttes täitsa soliidne härra. Ja
siis mõtled, mis mees see selline on. Mis elu ta on elanud,
mis teda veel ees ootab. Ja äkki hakkab mul mõnest kahju.
Ma ei tea, miks. Ja kahju hakkab just meestest. Lihtsalt kuidagi tobe ja samas armas on ta neis
veidralt laiades heledates pükstes. Natuke nagu abitu. Jääb mulje, et ta tunneb end pisut kohmetult, justkui häbeneb ennast. Või neid pükse. Või vanamoodsaid pruune sandaale. Või jumal teab mida. Aga võib-olla on see mulje petlik
ja ta ei häbene midagi. Kunagi oli ta noor ja nägus, enesekindelgi ehk. Ta tutvus
selle naisega, kes nüüd tema sinist särki triikis.
Kindlasti on neil lapsed, arvan, et tütred...
Mees
siseneb oma silmatorkavalt valgete säärtega poodi ja kaob
mul silmist.
Ja
siis tuleb järgmine. Ja järgmine. Jõuan neid
silmitseda vaid mõne hetke ja nad astuvad minu pildilt välja. Enamikke neist ei
kohta ma enam kunagi. Lood aga hakkavad elama. Ja mõne neist
kirjutan ma üles.
