Ärge küsige, kuidas mul läheb

Tõesti, see on täiesti võimatu küsimus, millele on võimatu vastata. Kui keegi tahab teada, kuidas mul päriselt läheb, siis palun mõne päeva aega, et olukorda analüüsida ja seejärel välja nuputada, mida öelda. Oi, kuidas oleks vahel elusat Jungi vaja, kes minu sisse vaataks ja mind taas iseendani juhataks. Kahjuks (või õnneks) Jungi pole võtta ja pean iseennast kasutama. Aga mõnikord on mul sellest lihtsalt kõrini. Nii kuradi keeruline näib kõik. Juba pikemat aega on tunne nagu oleksin iseendaga poksimatšil. Et valus on lüüa ja sama valus vastu nina saada, aga teisiti ei saa. Ja see minu teine mina on mind taaskord nokauti löönud, laman maas ega suuda tõusta. Ma kahtlen, kas see teine mina rõõmustab, kui mind lamamas näeb. Ühelt poolt rõõmustan mina, et tema püsti jäi... Täna tuli mõte, et võiks luua oma ettevõtte, mille kaudu pakuksin sõnu. Õigeid sõnu. Aga arvestades minu habrast seisundit, milles ma juba pikemat aega viibin, siis oleks minust kasu vaid neile, kes seisavad meeleheites maailma serval ega julge hüpata. Ma ütleks neile, et mine, mine. Niikuinii siit midagi paremat ei tule. Ma arvan, et ma aiman, mida tundis Hemingway, kui endale kuuli pähe lasi. Ainult tema oli Hemingway ja järelikult oli see veel sada korda hullem. Kui sõnad saavad otsa, sa istud tunde, päevi, nädalaid ja kuid oma kirjutuslaua taga, valge paber ees ja mitte midagi enam ei tule... Minu eelis (või siis viga, kuidas võtta) on see, et ma ei jõua maailma ääreni. Isegi, kui vahel kaovad kõik pidepunktid, mis mind püsti hoiavad ja ma sinnapoole roomama hakkan, jõuan ma ikka sellel teel mõista, kui imeline kõik on, kui palju mul veel alles on... Ja kui siis ilmuvad mu vaatevälja üks vigase jalaga kits koos oma kaaslase ja pojaga, nagu täna hommikul juhtus, no siis ma tõusen otse loomulikult püsti ja marsin teisele poole minema. Servast kaugemale. Ja panen endale diagnoosi - segane. Täiesti segane. Nii et ärge parem küsige, kuidas mul läheb.

Kumm tühi ja mott maas

Nii hullusti polegi ma end enam ammu tundnud. Nüüd on nii, et ventiilid enam üldse ei pea. Tõsi, mootor töötab, aga mitte mingit edasiminekut ei ole. Tuksun lihtsalt kohapeal käia. Mõttetu... Ja siis loen juba sajandat korda, et õnnelikuks olemine on otsustamise küsimus. Kõik sisutühjad loosungid nagu "ole positiivne" ja muud sellised ei olegi muud, kui loosungid. Ega need hõistajad ise ka ei usu neisse. Mina leian, et neil, kel õnn on otsustamise küsimus, puudub igasugune analüütiline mõtlemine. Ja milleks meile siis erinevad emotsioonid on antud? Ainult loll saab lakkamatult naeratada ja olla õnnelik. Mina maski ma kandma ei hakka. Kui olen täna vihane, olen vihane, kui õnnetu, siis õnnetu. Ja kui homme on parem päev, olen homme ehk õnnelik. Mina tean, mis mind õnnelikuks teeb ja juba see asjaolu ise on suur õnn. Lihtsalt alati ei pääse ma sellele õnnele ligi...

Vesi, va võlujook

Kuigi ma just väga sagedasti kõikvõimalike hullustega kaasa ei lähe, siis seekord võtsin vaevaks ja otsustasin hakata ka liitrite kaupa vett sisse lahmina. Noh, pidavat hirmus kasulik olema, seda ju aastakümneid räägitud. Olen muidu üsna väike jooja (vett mõtlen, mitte veini) ja peab ütlema, et see on minu jaoks üpris raske katsumus, sest mingit janu ma ei tunne ja huupi vee larpimine tekitab lausa vastikust. Aga - targad inimesed on öelnud, et janu tähendab juba väga tõsist veepuudust, janu olevat lausa organismi viimane appikarje. No olgu sellega nagu on, aga mina tahan öelda, et märkasin vahet. Olime joonud sõpradega pisut veini...No olgu peale, natuke rohkem kui pisut. Kui tavaliselt sain heast punaveinist korraliku peavalu, siis seekord ärkasin peavaluga, mis oli ilma valuta. Jah, valuta peavalu. Ma teadsin, et pea valutab, aga valu ei olnud. Täiesti müstika! See oli umbes sama tunne, kui oled koleda peavalu kange valuvaigistiga alla surunud, kuid tajud endiselt selle valu olemasolu. Ma ei tea nüüd, kas te saate ikka aru, mida ma mõtlen, aga tõesti, minu jaoks oli see suur üllatus ja uudne kogemus. Väidetavalt on enamike peavalude põhjuseks vähene veetarbimine. Või oli see liigne veinitarbimine? Ega vahet ei ole. Muidugi kaasnevad veejoomisega ka teatud kõrvalnähud. Üks neist on sagedane vetsuskäimine, no nii umbes iga poole tunni tagant ja teine puudutab sinu väljanägemist. Kui sind ei häiri, et näed välja nagu kaheksandat kuud rase, siis pole hullu midagi. Hakka või uskuma, et vesi teeb imesid. Aga veini ei maksa usaldada. Igavene libe sell niisugune. Jätab endast nii meeldiva mulje, oskab sind lohutada, naerma ajada, mõnikord paneb nutmagi... Poeb sulle kaissu ja pähe... Pärast, kui pea jälle selge ja ulm lahtunud, tunned süümepiinu... Igavene võrgutaja ja tühikargaja. Nii et jooge vett mu sõbrad, sest mulle tundub tõesti, et midagi see teeb minuga...