Tõesti, ma pole ammu nii haige olnud. Algas kõik põletava
kurguga, siis nohu, lõpuks köha ja 38 kraadi palavikku. Kaks päeva söömata,
vaid Islandi käokõrva siirup ja pärnaõietee tilga meega. No ja muidugi vana hea
kasemahl. Esimesel päeval olin optimistlik. Mõtlesin, et kui muu ei aita, siis
kasemahl ometi teeb mu jälle korda. Hehee, optimism hajus, kui asi aina
hullemaks läks. Hülgasin kasemahla, see keeras lisaks eelnevale mu seedimise
miskipärast tuksi. Paari päevaga muutusid jalad püdelaks kui ülekeenud
makaronid, nohu röövis kõik lõhnad ja maitsed ja ma tundsin end nagu hunt
Punamütsikese muinasjutust, kelle kõht oli kive täis tuubitud.
Lisaks olin kaks ööd magamata, sest kui mul kurgumandlid 17
aastat tagasi ära lõigati, mindi vist millegagi tsipake liiale, nimelt kui mul
tuleb köha, ei saa ma öösiti magada, sest niipea, kui teadvus hägustub ja
hakkan unemaale saabuma, vajub miskit seal kurgus kinni, ma ei saa hingata ja
võpatan ärkvele. Õnneks kestab see esimesed kaks või kolm ööd. Need tuleb
lihtsalt üle elada, püsides une ja ärkveloleku piiril. Saladuskatte all võin
öelda, et see pole midagi lõbusat, pigem on üsna keeruline ja kurnav.
Ja nii, pärast kahte päeva üle 38 kraadises palavikus visklemist
ja voodis lebamist sain aru, et sellest mulle kallale karanud agressiivsest tõvest
niisama lihtsalt pääsu ega tervenemist loota ei ole, nii otsustasin hommikul
helistada perearstile, et teatada paratamatus – tuleb võtta haigusleht.
Ausõna, loll nagu lauajalg, arvasin, et helistan ja sellest
piisab, et ülejäänud päevad vaikselt tervenemise suunas kulgeda, ikka voodis
püsides. Telefonile vastas pereõde. Kui olin saanud end köhahoo ja paari nuuskamisseansi vahele hädisel häälel tutvustada,
kes ma olen ja mis mureks, vastas ta konkreetselt ja lakooniliselt: „12.40
vastuvõtule“. Küsisin ehmunult:“ Täna?“
„Täna, täna,“ kinnitas õde. Vaatasin kella. Varsti.
Oh jumal! Aga mis sa teed, kui teistmoodi ei saa.
Ajasin end püdelatele jalgadele ja tuikusin voodist välja. Mu
tajud olid hägustunud, keha raudraske, kaks päeva pesemata, söömata, magamata.
No pole hullu, vähemalt ei ole ma surnud, mõtlesin. Hommikune kraadiklaasi näit
oli pisut murettekitav: 35,2. Ei teagi nüüd, kumb variant autorooli istumiseks parem on, kas 38,6 või 35,2. Kahtlased näivad
mõlemad. Positiivne on see, et kodust arsti juurde on kõigest viis kilomeetrit,
elan üle. Kakskümmend viis oleks võib-olla keerulisem. Pesin end külma veega
kuidagimoodi klaarimaks (sooja vee saamiseks tuleb ahju kütta, aga selleks ma
polnud võimeline ja aegagi nappis) , panin puhtad riided selga. Ausalt öeldes,
ega seal midagi ilusat ei olnud, selles peegelpildis. Siis tuli poeg ja tardus
uksel: „Issand jumal, sa näed ikka väga sitt välja!“ Noh, ütleme siis nii, et see
just ülemäära julgustavalt ei kõlanud...
Kahjuks oli arsti ukse taga terve riit inimesi. Sealhulgas
üks väike poiss ja kuu vanune beebi. Tundsin end nagu rahva sekka poetatud
bioloogiline relv. Püüdsin mitte köhida. Lapsed ikkagi...Milles nemad süüdi on.
Arst vaatas, kuulas, mõõtis rõhku. Hm, mõtlen praegu, et ta
ei öelnudki mulle tulemust. Või äkki kehatemperatuuriga 35,2 ei olegi mingit
märkimisväärset rõhku. No ja nagu sellest vähe oleks, pidin minema vereproovi
andma. No see on omaette ooper. Laboris keelduvad minu veenid igasugusest
koostööst. Nooruke õde otsis neid taga nagu hull, kompas üht ja teistpidi,
üritas aimata naha all sooni, nende kulgemise suunda. Kompis ja kompis ja aina
rohkem hakkasid tema käed värisema, mispeale soovitasin otsida teise käe pealt.
Ma ju tean oma sooni ja nende trikke. Ja õigus mul oligi, pärast pikemat soonte
otsimist, nende olemasolus kahtlemist, kuid lõpuks siiski tuvastamist sai veri
võetud ja paistis, et isegi veidi vunki oli sees, topsikud täitusid ootamatult
kiiresti.
Seejärel pidin suunduma apteeki. Otsustasin esialgu islandi
käokõrvale truudust mitte murda ja täiendasin varusid. Etteruttavalt võin
öelda, et põletikunäidud olid siiski liialt kõrged, et seda ühe tubli samblaga
ravida. Antibiootikumide mittepooldajana olen nüüd dilemma ees...
No ja kui juba välja
sai end aetud, mõtlesin, et asi see siis poestki läbi minna. Minu
haigeksolemine ei võta teistelt pereliikmetelt söögiisu, kahjuks. Midagi tuli
neile osta. Tuleb tunnistada, et lõhnameeleta
poes käimine mõjub rahakotile ülimalt hästi. Toores hapukapsas oli ainus, mis
mind kõnetas. Maksis 79 senti. (Siiski, siiski. Sain sellest hapukapsast poole
tunniga kohutavad kõrvetised, mistõttu olin sunnitud võtma maorohtu ja natuke
hiljem ka terakese soodat. Oehh! Kus on, sinna ikka juurde tuleb.)
Ja nii ei lastudki mul täna haige olla. Kui oma perarstilt
küsisin, miks see nii on, et haiged inimesed peavad välja tulema, olles lisaks
enda ebamugavustele ka teistele nakkusohtlikud, pluss liiklusohtlikud ja mida
kõike veel. Selgus, et haiguslehte paljalt helistamise peale võtta ei saa, seadus
olla muutunud, liiga palju olevat valetajaid, luusereid, kes kolm päeva pidu
pannud ja siis helistavad, et haiged. Pagan, ja meie, pärishaiged, peame nende
pärast kannatama. Ja üks asi veel, haigusleht algab päevast, kui oled lasknud
haiguse arsti juures fikseerida. Seega ei maksa lasta kallale karanud tõvel end
uinutada, tuleb kasvõi läbi ussi m...püsida kohal, täie teadvuse juures, täie
vastutustundega. Ei ole nii, et lased esimesel paaril päeval end palavikulainetel
hõljutada ja kui mõistus vaikselt pähe tagasi hakkab imbuma, helistad arstile.
Võta teadmiseks- siis oled juba paar päeva luusi teinud.
Aga vähemalt raputas see mu nõdrast kehast jälle mõtte välja ja tegi sõna vahedaks. Pole
halba ilma heata. Aga veidi tunnen igatsust aja järgi, mil haige võis rahuliku
südamega haige olla ja arst oli see, kes sind koju külastama tuli, nagu hea
haldjas.
