Kodust

Naljakas, kuidas me hakkame armastama seda oma pesa ehk kodu. Isegi, kui ta ei ole täiuslik, on natuke ehk armetugi oma puudustega, näiteks talvel külm, sügisel niiske, suvel liialt kuum, pole piisavalt valgust või misiganes vead tal ka ei esine. Minu kodu ongi see väike madal maja ja lapike savist maad selle ümber. Täpselt selleks olen ma ajapikku kodu mõiste pisendanud. Ei ole enam kodu see küla ega linn, mida puude vahelt näen. Maailma, mis jääb minu kodu ukse taha, on minu jaoks kauge ja ebamugav nagu Marss, kus ellu jääb vaid skafandris...

Üks tore raamat

on Anna Gavalda "Koos, see on kõik". Esialgu kolm tõrjutud hingekest, hiljem liitub nendega ka neljas. Tõrjututest saab üks tore kamp. Lehekülg lehekülje haaval saab lugejast parem inimene. Ja kui ei saa, siis ei aita sind mitte miski. Minu maailm, mis oli enne selle raamatu lugemist üsna upakile vajunud, hakkas vähehaaval jälle tasakaalu saavutama. Ja ma luban, et mõnda aega ma ei vingu, et maailm pole muud, kui lollidest koosnev pasameri...Või kui ongi, siis las olla. Julgen soovitada.

Kas veel midagi tänasesse päeva?

Või aitab sellest?

Mul on retsept

kuidas pikalt vindunud stressist kiirelt depressiooni langeda. Esiteks, saa oma lähedaselt masendav uudis, siis rüüpa selle seedimiseks viskit sutsu enam, kui tervislik oleks ja loe poole ööni sinna otsa raamatut "Kui hingusest saab õhk", mille on kirjutanud 36-aastane arst, kes sureb kopsuvähki ning kes kirjeldab kogu suremise protsessi pisemategi detailideni. Ja hommikul ärgates saad selgelt aru, et oled suure sammu astunud. Depressiooni.

Vaikus kestab

Kui kaua veel? Tardumus. Nagu halvatud olek, nii tühi ja mõttetu, et isegi valus ei ole. Tuleks kevad juba, hakkas vähemalt valuski...

Film "November"

Inimesed, minge kinno! See on tegelikult väga nunnu film eestlaste olemusest, ajaloost ja tapvast armastusest. On meile armsad rusuvalt madal hall taevas ja lagi, lehmad elutoas, eemaletõukavalt koledad inimesed, muide- meie endi keskelt.. Õuna Endli kõnepruuk jättis muidugi soovida, aga selle korvas lumememmest krati hingehelgus ja sõnaosavus. Ja ma loodan väga, et need hirmsate nägudega tegelased jäävad igaveseks sinna filmi sisse, et nad ei naase tänavatele, poodidesse ega tule raamatukokku. Muidu ma sureks vist hirmu kätte ära.

Juhhuu, vaba päev! Vaba? Päev?

Täna sain aru, milliseks robotiks meid töölkäimise rutiin muudab. Juba hommikul mõtlesin, et õhtul helistab ema ja teades, et mul on täna vaba päev, küsib esimese asjana: "Noh, mis sa siis ka tegid täna?" Ja kohe hommikul lubasin endale, et vastan ausalt: "Puhkasin, lugesin ja ei teinud mitte midagi". Et loengi lihtsalt raamatut ja naudin omaette olemist. Omaenda vaba aega, kauaoodatud vaba päeva...Üksiolemist, ilma, et peaksin kellegagi suhtlema, mõnusat üksiolekut kuni õhtuni, kuniks pere koju jõuab. Hommik kulgeski suhteliselt valutult. Tegin kohvi, nautisin teadmist, et mul on aega seda juua, panin kirja mõne olulise mõtte, mida võib ehk kunagi vaja minna, eirasin püüdlikult toanurkadest ründavaid tolmurulle ja esikusse pudenenud puuprahti, asjaolu, et puukorv on tühi ja voodi tegemata, et nõud olid jäänud pesemata ja... Oi, linnumaja oli tühjaks söödud! Seda ma ei saanud eirata, niisiis läksin õue ja panin seemneid. Ja plaanisin raamatuga diivanile maanduda, kuid just siis märkasin kahte etteheitvat silmapaari, mis tühjade kausside kõrval mind põrnitsesid. Kassid, näljased nagu linnudki, täitmatud elukad, nende pärast ma olengi vaene nagu tundmatu poeet. Niisiis täitsin ka kasside kausid. Rahutus polnud jõudnud veel tekkida. Poes käisin juba hommikul vara ära, ostsin hunniku superhäid apelsine ja ohtralt kaasitoitu ja tsipake inimeste toitu ka. Aega on, aega on küllaga. Diivan ja raamat sobivad nii hästi kokku. No ja muidugi mina ka seal vahel pole paha, sobitun diivanile nagu valatult. Kõik sujuski plaanipäraselt. Lugesin lõpuni poolelioleva raamatu. Vahepõikena mainin, et siiski-siiski, käisin kaks korda ka facebookis, sirvisin läbi uudisteportaalid ja pistsin pintslisse kaks apelsini. Võtsin kätte järgmise raamatu. Tundub põnev. Alustasin. Ja siis tegin saatusliku vea. Vaatasin nimelt kella. Pool kaks. Rahutus tõstis kohe oma lohepea. Nii-nii, juba pool kaks. Olin liiga kauaks puhkama jäänud...Pidin ju Knutile õlivärvide lahustit ostma...Ja kuradi tolmurullid...miks nad mind niimoodi passivad...Ah jaa, apteek ju ka veel...Ja pesukorvist, mis pilgeni täis, lehvitas enne nukker tekikott... Vaene tekikott, ta ei taha enam must olla... Oi kurja, tegelikult oleks pidanud ka linna ahju kütma minema... No ja ongi kogu lugu. Nii ma siis "nautisin" seda kauaoodatud vaba päeva, ärevus ja rahutus, kui nad juhtumisi pole üks ja sama, mõlemad kuklasse klammerdunud ja silme ees ikka ja jälle see nukker tekikott, kes ei taha enam must olla. Nõme, ikka jube nõme olen, manitsen ennast, eirates kasvavat rahutust ja lisandunud süütunnet, mida pesukorvist kiikav tekikott tekitas. Vaatan igatsevalt raamatu poole, mida olin just alustanud. Tundub huvitav lugemine olevat. Ära ole nõme, ütlen endale, loe ja naudi, lollpea. Ja siis läheb uks lahti ja saabub esimene pereliige, teatades rahuolevalt, et tema tööpäev on tänaseks läbi. Selge. Enam pole midagi päästa. Lähen võtan tolmuimeja.