Mina ja muusika

Neile, kes mu pikka heietust lugeda ei viitsi ütlen kohe, et võite lugeda ka vaid viimase lause.
Mina ja muusika, need kas ei sobi üldse kokku või kuuluvad nii kokku, et sulavadki üheks universumiga. Ma ei tea. Ma pean vist lahti kirjutama selle muusikaasja, et miks mul on keeruline kuulata muusikat ja miks ma hoian muusika endast eemal, kuni hetkeni, mil ma teisiti ei saa. Kuni ma tunnen, et ma tahan. Ära käia. Muusika lõikab mu maailma küljest lahti ja äratab minus selle mina, kes ma päriselt olen. Või selle, kes ma kunagi olin ja kelle ma kaotasin ajale ja argipäevale. See mina on metsik, norme eitav, vaid iseendale ja muusikale alluv, kõhklemata valmis vabalangemiseks. Valmis vabalangemiseks... See mina on nagu tuba, millel pole uksi ega aknaid ja kuhu muusika jõud mind sisse paiskab ja mul pole aimugi, mismoodi, kust ja kas üldse ma sealt enam välja saan. Või kas tahangi. Täna on see päev, et teisiti ei saa. Seekord Queen. Kõvasti, väga kõvasti, aga ikka on veel vähe, ikka keeran volüümi juurde, lasen ta läbi südame, läbi vere, päris lõpuni välja, ei halasta endale. Pole vaja mingit taustaks inisevat tilulilu. Kassid, kuigi vanaduse tõttu ilmselt poolkurdid niigi, põgenevad teise tuppa. Näen akna taga varitsevat kaamost, kui Queen mu verd keedab. Kaamos pole muud, kui tasakaal seesmise ja välise vahel. Nii, lasen muusikal rääkida. Käige p...e kõik, kes ta ütlete mulle, et õnn on otsustamise asi. Nii lolle ja sisutühje otsuseid ma never ei tee. Akna taga maas vedelevad lödid lehed, ma pole suutnud neid ära riisuda, vett täis kolehall taevas puudutab maja katust, surub end tuppa, puudutab oma märja keelega mu juukseid.  Valgus on pime, aknad madalad, aeg-ajalt sajab lund, aga see ei päästa. Liiga kriiskav ja puhas, kahepalgeline. Queen raputab mind,lammutab osadeks, riivib need osad liistakateks, tirib hinge seest ja pillub kõikjale laiali, nende vettinud leheräbalate alla, mullale, asfaldile, sajad jalad trambivad sellel, teadmata, et midagi niisugust üldse nende taldade all lebab, et midagi niisugust nagu tealalli hing üldse olemas on. Minu hing. Kurat võtaks, see on minu hing! Hästi, tegelikult on kõik hästi. Ma lendan minema. Nii väike ja tühine on see maailm, mis kaugeneb. Kui rumal minust sellest kinni hoida. Vettinud majalobudikud, hall küla ja raagus puude võrad nagu kooljaluud ülespoole küünitamas. Kui ma tahaksin surra kõige ilusamat surma, siis sõidaksin suurel kiirusel Queeni kuulates vastu betoonseina. Arvan teadvat, mida Freddie tundis, kui lavale astus. Tema looming, tema jõud, tema taevas. Arvan teadvat ka seda, mida ta tundis siis, kui lavalt maha astus. Kuningas või siis Kuninganna koos minu hingega kusagil mudas maas, lehesodi all, kõikide tallata.

Ma keeran muusika kinni ja minu peale laskuvad taas igav vaikus ja tardunud maskid, mis aastatega minu näo järgi sobivaks kooldunud, ma loen jälle uudiseid ja lappan Facebooki nõmedaid postitusi, ma koorin kartuleid, teen pliidi alla tule. See on minu isiklik tragöödia, ja ma ei räägi siin kartulikoorimisest, ja täitsa kaine peaga tunnetatud/kirja pandud. Minu viis põgeneda ja end haavata, lõigata läbi need veenid, mis verega toidavad ja mind elus hoiavad, relvaks muusika, minu enese vastu. Mõtlen, et... Aga olgu, arvan, et aitab nüüd. Ja üleüldse võiks selle kõik kokku võtta kahe sõnaga: katus sõidab, muusika kas on üdini või ei ole üldse minu jaoks... 

Eestlane on lugejarahvas

Eestlane on lugejarahvas
Tal on maailma pikim raamaturiiul:
Miljonäri armukese pihtimused
Miljardär saab oma tahtmise
Rikka mehe kütkes
Armuafäär sekretäriga
Armukesest abikaasaks
Päeval sekretär öösel armuke
Armastus ja iha
Iha tumedam pool
Printsi armuvili
Taltsutamata neitsi
Süütu suudluse lummuses
Võrgutades vaenlase tütart
Naudingujaht
Unistus öös
Tema embuses
Keelatud puudutus
Ootamatu armastus
Tee õnnele
Mägilase võimuses
Mägilasele andumine
Mägilase varastatud puudutus
Mägilase ohtlik ahvatlus
Nurjatu šoti metslane

Ma arvan et nad võiksid parem vaadata televiisorit
Aga mida mina ka tean...

Ilus mõte ajas ajud krussi

Vaatasin toredat persoonilugu Harriet Toomperest, mis lõppes mõttega, et olla isetu tähendab olla vaba. See ilus ja võiks öelda et isegi lapselikult armsalt kõlanud ütlus, mis tundus ka nii õige,  kleepus mulle pähe ja ma ei saanud teda sealt enam kätte. Analüüsisin seda mõtet oma peas ja et asjast paremini aru saada, pidin eesti keele sõnaraamatust otsima seletust sõnadele "isetu", "isekas" ja "egoist". Seletused olid ülimalt lihtsad. Isetu on ennast mittearvestav, omakasupüüdmatu. Hästi, "omakasul" on halb maik juures, selles vist ei kahtle keegi, aga, ülla-ülla, halb maik on veidi ka "ennast mittearvestaval". Kui ma ennast üldse ei arvesta, siis see kindlasti väga hea pole. Siis ma nagu ei armastakski ennast, madalduksin, pisendaksin... Nii, mõttekäiku jätkates loen, et egoist on isekas, enesearmastaja. No säh sulle nüüd! Ja mida meile viimasel ajal aina korrutatakse? Ikka, et armasta kõigepealt ISEennast, alles siis suudad teisi armastada. Kõigepealt oled sina ISE, alles siis on teised, see on sinu elu ja sina ISE oled kõige tähtsam siin maamunal. Vot ja nüüd ma olengi segaduses. Esmapilgul ilusa ja õigena tundunud mõte valgus laiali, sulas selles analüüsis nagu lumememm plusskraadides. Lausa vastupidisele järeldusele viis see kõik mind: isetuks olemine vangistab, ainult isekana ISEend esikohale seades saad sa olla vaba. Või olen ma täielikult võssa eksinud? Või peaks jätkama analüüsiga, otsima seletust sõnale "vaba"? Et mis see vaba siis on? Ja millest vaba? ...

Meie armsad lumehelbekesed

Olen lugenud viimasel ajal aina sagedamini ilmuvaid arvamusartikleid meie "lumehelbekestest" ja kuulnud inimeste suust lausa vihkamist täis sõnavõtte tänapäeva noorte aadressil ja muutusin kurvaks. Näib, et meie kõnepruuki on lisandunud uus sõimusõna. Miks ometi? Halloo, sõbrad, kes te näha ei soovi - maailm on muutunud! Tuletaks siis meelde, et need meie armsad ja nutikad lumehelbekesed on sündinud maailma, mille meie, "targad" vanad ise lõime, maailma, kus elavad arvutid, telefonid ja mis iganes vidinad-pudinad-nutikad, kus tehnoloogia areneb kiiremini kui kasvab pambus - meie sünnitasime selle kõige keskele ka need lapsed. Keda me süüdistame, miks? Ajastul, mil kogu maailm kihutab täistuuridel inimkonna huku poole, pole kuigi arukas sildu vanade ja noorte vahel põletada, need "perseläinud" helbekesed võivad osutuda tulevikus hoopis meie päästjateks, võimalik, et kogu (tuletaks meelde, et meie endi põlvkonna poolt hävitatud)  planeedi päästjateks. Minu meelest on lühinägelik ja rumal hoida kinni vanast maailmast, dogmadest, mis mitte kuidagi päriselus enam ei toimi? Hoidkem oma lumehelbekesi, nad on targemad kui meie. Nad lihtsalt ei lehvita igal sammul oma "tarkusega" nagu paljud vanema põlvkonna esindajad, need sõimlejad. Küllap need helbekesed ongi ehk pigem distantsilt vaatlejad, kes ühel hetkel meile appi spurdivad, kui meie lihtsalt käed tõstame ja oleme valmis alla andma. Ei maksa ikka sittuda sinna kaussi, kust ise sööd.

Kes kaitseb last? Õige vastus on - mitte keegi

On käes taas hetk, kus mina ei saa mitte vaiki olla. Minu tundlik sotsiaalne närv on katkemiseni pingule tõmmatud seoses meedias jagatud videoga vägivaldse noortekamba „vägitegudega”. Ma ei tea, kas ma olen ainus, keda häirib, et seda videot kõikjal aina esitatakse, justkui eksponeeritakse – telesaadetes, uudistes, sotsiaalmeedias jne. Seda on õõvastav vaadata, seda niikuinii, aga minu arust on kõige õõvastavam see noore lapskannatanu vaatenurgast, keda videos alandatakse ja mõnitatakse. Kas noor, kellele niisugune avalik alandamine on niigi raske, ei ela seda alandust mitte aina uuesti ja uuesti läbi, iga jumala kord, kui jälle näidatakse teda abituna maas lamamas? Meil kõigil on oma väärikus, mida me kaotada ei soovi. Kas ja miks peab seda aina uuesti ja uuesti näitama, seda, kuidas keegi oma väärikusest ilma jääb? See ei loe, et nägu on udustatud, tuttavad, koolikaaslased, sõbrad, lähedased tunnevad lapse niikuinii ära ja mis tundega see laps ise seda vaatama peab, aina uuesti ja uuesti, iseennast peksukotina maas lamamas.Ta pole enam lasteialaps, keda saaks vaikselt eemale juhtida ja sel moel säästa. Ausalt ka, kas see on normaalne? Arutage, asjapulgad, mis vaja arutada, aga milleks näidata sinna juurde aina uuesti maas lamavat last, keda jalgadega pähe taotakse ja peale hüpatakse? Ei jõua ära imestada – andmekaise seadus on muutunud täiesti pööraseks, üks suur mõistuseülene kaitsmine muudkui käib, nii et iseenda andmetelegi enam ligi ei pääse, aga kes kaitseb siin, selles loos, seda last ja tema väärikust, mida videos hooga mutta tambitakse?

Üks olemine

Ärkan siis kui uni saab täis. Laine rahulik loksumine on hoolitsenud hea une eest, olen täielikult puhanud. Istun tassi kohviga oma pisikese 2X3 "suvila" ees terassil. On ainult kajakad, kuumaks köetud järv, kivid ja liiv. Ja mina. Siia ei ulatu elu, kus loetakse nädalapäevi ja jälgitakse kellalt aja kulgu.
Õhtul, kui ujuma läksin, andis üks väike lõbus latikas mulle vahva paariminutilise etenduse. Nagu tsirkusekala. Kõigepealt ujus ta vee peal mitu kauni kaarega ringi, siis sukeldus, et veidi eemal taas vee peal tantsida, tehes uuesti ringe ja kaari, hüpates veest välja ja sukeldudes jälle tagasi. See tegi tuju rõõmsaks. Lähedal pesitsevad haigrud ja sain jälgida, kuidas nad vee kohale alla sööstes järvest kalu napsasid. Olin üsna veendunud, et minu uljas kergemeelne latikas langes saagiks. Njah, tark olnuks vees püsida, mitte niimoodi ringi hullata.
Vaatan, kuidas lepatriinud liival oma pisikeste jalgadega toitu otsides sibavad. Minu rannalinale maandub hiiglaslik parm, selline, kes on võimeline rannalinagi minema viima ja vaatab mind. Tema silmad on üüratu suured ja mulle tundub, et ta kannab päikeseprille. Ajan ta minema, aga ta ei ole sellega nõus. Kusagil eemal on varesed tülli pööranud ja kisklevad. Siis on jälle vaikus, ainult pehmete lainete randumine. See ongi minu muusika, minu aja kulgemise rütm. Mul pole kella ega peeglit. Lõpuks ometi ei ole mul kella ega peeglit...
Mis elu see ometi on mida ma elan, mõtlen oma "suvila" ust lukku keerates ja autosse istudes.

Kuidas arst ei lasknud mul rahulikult haige olla

Tõesti, ma pole ammu nii haige olnud. Algas kõik põletava kurguga, siis nohu, lõpuks köha ja 38 kraadi palavikku. Kaks päeva söömata, vaid Islandi käokõrva siirup ja pärnaõietee tilga meega. No ja muidugi vana hea kasemahl. Esimesel päeval olin optimistlik. Mõtlesin, et kui muu ei aita, siis kasemahl ometi teeb mu jälle korda. Hehee, optimism hajus, kui asi aina hullemaks läks. Hülgasin kasemahla, see keeras lisaks eelnevale mu seedimise miskipärast tuksi. Paari päevaga muutusid jalad püdelaks kui ülekeenud makaronid, nohu röövis kõik lõhnad ja maitsed ja ma tundsin end nagu hunt Punamütsikese muinasjutust, kelle kõht oli kive täis tuubitud.

Lisaks olin kaks ööd magamata, sest kui mul kurgumandlid 17 aastat tagasi ära lõigati, mindi vist millegagi tsipake liiale, nimelt kui mul tuleb köha, ei saa ma öösiti magada, sest niipea, kui teadvus hägustub ja hakkan unemaale saabuma, vajub miskit seal kurgus kinni, ma ei saa hingata ja võpatan ärkvele. Õnneks kestab see esimesed kaks või kolm ööd. Need tuleb lihtsalt üle elada, püsides une ja ärkveloleku piiril. Saladuskatte all võin öelda, et see pole midagi lõbusat, pigem on üsna keeruline ja kurnav.

Ja nii, pärast kahte päeva üle 38 kraadises palavikus visklemist ja voodis lebamist sain aru, et sellest mulle kallale karanud agressiivsest tõvest niisama lihtsalt pääsu ega tervenemist loota ei ole, nii otsustasin hommikul helistada perearstile, et teatada paratamatus – tuleb võtta haigusleht.

Ausõna, loll nagu lauajalg, arvasin, et helistan ja sellest piisab, et ülejäänud päevad vaikselt tervenemise suunas kulgeda, ikka voodis püsides. Telefonile vastas pereõde. Kui olin saanud end köhahoo ja paari  nuuskamisseansi vahele hädisel häälel tutvustada, kes ma olen ja mis mureks, vastas ta konkreetselt ja lakooniliselt: „12.40 vastuvõtule“. Küsisin ehmunult:“ Täna?“

„Täna, täna,“ kinnitas õde. Vaatasin kella. Varsti.

Oh jumal! Aga mis sa teed, kui teistmoodi ei saa.

Ajasin end püdelatele jalgadele ja tuikusin voodist välja. Mu tajud olid hägustunud, keha raudraske, kaks päeva pesemata, söömata, magamata. No pole hullu, vähemalt ei ole ma surnud, mõtlesin. Hommikune kraadiklaasi näit oli pisut murettekitav: 35,2. Ei teagi nüüd, kumb variant autorooli istumiseks  parem on, kas 38,6 või 35,2. Kahtlased näivad mõlemad. Positiivne on see, et kodust arsti juurde on kõigest viis kilomeetrit, elan üle. Kakskümmend viis oleks võib-olla keerulisem. Pesin end külma veega kuidagimoodi klaarimaks (sooja vee saamiseks tuleb ahju kütta, aga selleks ma polnud võimeline ja aegagi nappis) , panin puhtad riided selga. Ausalt öeldes, ega seal midagi ilusat ei olnud, selles peegelpildis. Siis tuli poeg ja tardus uksel: „Issand jumal, sa näed ikka väga sitt välja!“ Noh, ütleme siis nii, et see just ülemäära julgustavalt ei kõlanud...

Kahjuks oli arsti ukse taga terve riit inimesi. Sealhulgas üks väike poiss ja kuu vanune beebi. Tundsin end nagu rahva sekka poetatud bioloogiline relv. Püüdsin mitte köhida. Lapsed ikkagi...Milles nemad süüdi on.

Arst vaatas, kuulas, mõõtis rõhku. Hm, mõtlen praegu, et ta ei öelnudki mulle tulemust. Või äkki kehatemperatuuriga 35,2 ei olegi mingit märkimisväärset rõhku. No ja nagu sellest vähe oleks, pidin minema vereproovi andma. No see on omaette ooper. Laboris keelduvad minu veenid igasugusest koostööst. Nooruke õde otsis neid taga nagu hull, kompas üht ja teistpidi, üritas aimata naha all sooni, nende kulgemise suunda. Kompis ja kompis ja aina rohkem hakkasid tema käed värisema, mispeale soovitasin otsida teise käe pealt. Ma ju tean oma sooni ja nende trikke. Ja õigus mul oligi, pärast pikemat soonte otsimist, nende olemasolus kahtlemist, kuid lõpuks siiski tuvastamist sai veri võetud ja paistis, et isegi veidi vunki oli sees, topsikud täitusid ootamatult kiiresti.

Seejärel pidin suunduma apteeki. Otsustasin esialgu islandi käokõrvale truudust mitte murda ja täiendasin varusid. Etteruttavalt võin öelda, et põletikunäidud olid siiski liialt kõrged, et seda ühe tubli samblaga ravida. Antibiootikumide mittepooldajana olen nüüd dilemma ees...

 No ja kui juba välja sai end aetud, mõtlesin, et asi see siis poestki läbi minna. Minu haigeksolemine ei võta teistelt pereliikmetelt söögiisu, kahjuks. Midagi tuli neile osta. Tuleb tunnistada, et  lõhnameeleta poes käimine mõjub rahakotile ülimalt hästi. Toores hapukapsas oli ainus, mis mind kõnetas. Maksis 79 senti. (Siiski, siiski. Sain sellest hapukapsast poole tunniga kohutavad kõrvetised, mistõttu olin sunnitud võtma maorohtu ja natuke hiljem ka terakese soodat. Oehh! Kus on, sinna ikka juurde tuleb.)

Ja nii ei lastudki mul täna haige olla. Kui oma perarstilt küsisin, miks see nii on, et haiged inimesed peavad välja tulema, olles lisaks enda ebamugavustele ka teistele nakkusohtlikud, pluss liiklusohtlikud ja mida kõike veel. Selgus, et haiguslehte paljalt helistamise peale võtta ei saa, seadus olla muutunud, liiga palju olevat valetajaid, luusereid, kes kolm päeva pidu pannud ja siis helistavad, et haiged. Pagan, ja meie, pärishaiged, peame nende pärast kannatama. Ja üks asi veel, haigusleht algab päevast, kui oled lasknud haiguse arsti juures fikseerida. Seega ei maksa lasta kallale karanud tõvel end uinutada, tuleb kasvõi läbi ussi m...püsida kohal, täie teadvuse juures, täie vastutustundega. Ei ole nii, et lased esimesel paaril päeval end palavikulainetel hõljutada ja kui mõistus vaikselt pähe tagasi hakkab imbuma, helistad arstile. Võta teadmiseks- siis oled juba paar päeva luusi teinud.  

Aga vähemalt raputas see mu nõdrast kehast  jälle mõtte välja ja tegi sõna vahedaks. Pole halba ilma heata. Aga veidi tunnen igatsust aja järgi, mil haige võis rahuliku südamega haige olla ja arst oli see, kes sind koju külastama tuli, nagu hea haldjas.