Meie armsad lumehelbekesed

Olen lugenud viimasel ajal aina sagedamini ilmuvaid arvamusartikleid meie "lumehelbekestest" ja kuulnud inimeste suust lausa vihkamist täis sõnavõtte tänapäeva noorte aadressil ja muutusin kurvaks. Näib, et meie kõnepruuki on lisandunud uus sõimusõna. Miks ometi? Halloo, sõbrad, kes te näha ei soovi - maailm on muutunud! Tuletaks siis meelde, et need meie armsad ja nutikad lumehelbekesed on sündinud maailma, mille meie, "targad" vanad ise lõime, maailma, kus elavad arvutid, telefonid ja mis iganes vidinad-pudinad-nutikad, kus tehnoloogia areneb kiiremini kui kasvab pambus - meie sünnitasime selle kõige keskele ka need lapsed. Keda me süüdistame, miks? Ajastul, mil kogu maailm kihutab täistuuridel inimkonna huku poole, pole kuigi arukas sildu vanade ja noorte vahel põletada, need "perseläinud" helbekesed võivad osutuda tulevikus hoopis meie päästjateks, võimalik, et kogu (tuletaks meelde, et meie endi põlvkonna poolt hävitatud)  planeedi päästjateks. Minu meelest on lühinägelik ja rumal hoida kinni vanast maailmast, dogmadest, mis mitte kuidagi päriselus enam ei toimi? Hoidkem oma lumehelbekesi, nad on targemad kui meie. Nad lihtsalt ei lehvita igal sammul oma "tarkusega" nagu paljud vanema põlvkonna esindajad, need sõimlejad. Küllap need helbekesed ongi ehk pigem distantsilt vaatlejad, kes ühel hetkel meile appi spurdivad, kui meie lihtsalt käed tõstame ja oleme valmis alla andma. Ei maksa ikka sittuda sinna kaussi, kust ise sööd.