Tulija lehvitas hoogsalt mõlema ülestõstetud käega ning hüüdis laia naeratuse saatel:
"Ahoi, mu kallikesed! Kuidas teil siin läinud on ilma minuta?"
"Oi, mu kallis kauge hingesugulane! Ilma sinuta on alati halvasti! " hüüdis ema rõõmust särades vastu.
Maiki vaikis, sest tal polnud jõudu ega tahtmist midagi vastata.
"Kas täiskuuaeg toob su siia, mu sõbrake?" kudrutas ema mesiselt tulijat emmates.
"No ikka! Sa ju tead, et siinne täiskuu on minu jaoks see kõige magusam!" vastas noor ja nägus naine ning kaisutas nii ema kui Maikit, laskmata end häirida viimase rõõmutust olekust.
"Irooniline" mõtles Maiki"et niisuguse nõia nimi on Siisike, mis kõlab kui süütu talleke...Aga vähesed teavad, et sel tallel on ninasõõrmeisse salvetatud värske vere lõhn ning tema hingel nii mõnigi elamata jäänud elu".
"Noh, mu noor neiu, miks nii mossis?" pakatas Siisike reipusest nagu alati kui teadis, et peatselt algab tõeline pidu.
Maiki ei vaevunud vastama.
Alles nüüd märkas tulija Maiki ja ema vahel maas lebavat surnut.
"No nii..."vaatas ta seda lähemalt "ma näen, et keegi on kurjaks saanud" tõsitis ta kelmika pilgu ema poole.
"Tead, see on pikem jutt"vastas ema. "Läheme tuppa, küll ma jõuan sulle kõigest rääkida. Aga enne peaks vist selle siin püsti tõstma"tonksas ema jalaga kanget keha.
"Ma aitan!" haaras Siisike isa peast ja jäi ootama, et teisedki käed külge lööks. Kuna Maiken ja ema seisid ega liigutanud end, tõstis Siisike kärsitult pilgu. Kui ta seisjate näoilmeid nägi, laskis ta järsku pea lahti ning hüppas sammu eemale.
Isa silmad, mis enne olid poolsuletud, eluta ja mulda täis, olid nüüd avali ning vaatasid kordamööda nii Maikit, ema, kui Siisikest. Kõik kolm seisid kui soolasambad ning vaatasid elutu keha vägagai elusatesse silmadesse, suutmata pilku kõrvale pöörata.
No comments:
Post a Comment