Kas kallistame?

Olen pikka aega vaaginud emotsioonide üle, mida tekitavad minus uuema aja võõrsilt üle võetud mood - pidev kallistamine. Kallistatakse tuttavaid ja vähem tuttavaid, lausa võõraid ja neidki, kes sulle tegelikult üldse ei meeldi. Aga kogu maailm ju kallistab, eks! Nii tehakse! Nii on viisakas ja see näitab sõbralikkust ja hoolimist! Oi, tere hommikut, tule ma kallistan sind! Noo tere, sina ka poes, ostsid odavat tualettpaberit? mul on ka vaja, kui armas, tule ma kallistan sind! Kas sina Signe? Ei tunne sind (vana pugejat ja reeturit) enam äragi, kallistame ometi, pole ju nii ammu näinud! No tere, Margus, miks nii nukker täna, kas ei saanud ikka autot renondist kätte? tule ma kallistan sind!...
Ka mina läksin ääriveeri selle uue moodsa kombega kaasa...kuniks täna olen küps otse välja ütlema, et minu kallistustest hakkab mõni ehk edaspidi puudust tundma ja teiste kallistustest sai minule nüüd kuhi peale.
Jumala eest, minu armsad sõbrad - teid ma kallistan ikka, kui näen, et te seda südames ootate ja siis tuleb minu kalli ikka südamest! Inimesed, kes hinge ligi, neid jään ma alati kallistama. Ja kui väiksed, nunnud lapsed tahavad kallistust ja sirutavad käed minu poole, no kuidas sa siis ei kallista! ikka kallistad, kasvõi hingetuks!
Mu toredad tuttavad ja tuttavate tuttavate tuttavad - ärge pahandage! Eestlane on ikka tsipa endassetõmbunud ega rutta iga võõraga sõprust sobitama. Tean veel mitmeid sõpru ja tuttavaid, keda selline massiline kallistustega matmine häirib. Aga viisakate inimestena, teate isegi, ajad keha kangeks ja lased end kuidagimoodi ära kallistada, endagi käed karuhaardesse võtjale arglikult seljale patsutamas...mõeldes vaid kiiremale pääsemisele...
Ma olen ehk imelik. Kui olen,andke andeks. Aga ma olen lihtsalt eestlane, see ehe mats.(Küll olin  kuulnud ulmelisena näivaid jutte kellestki kaugest esivanemast, kes olla siniverelise Peterburi intelligendina Eestisse põgenenud ja siit endale mehe leidnud, aga jõudnud sugupuuga aastasse 16...millegagi, purunesid mu unistused lõplikult ja kasvas veendumus, et kõik minu esinevamad pole olnud muud, kui vaesed Peipsiäärsed põlluharijad...) Ja ega käbid ju kännust...
Ja jumala eest - ma ei taha kedagi solvata, kellele kallistada meeldib! Minu elus ümbritsevad mind valdavalt toredad ja vahvad inimesed ja ma leian, et mul on olnud seetõttu õnne. Aga ma ei soovi, et inimesed mind pidevalt puudutavad. Eriti hull on lugu siis, kui näen, et see ongi vaid "tore" komme, pealiskaudne näitemäng, näitamaks, justkui hoolitaks. Muidugi, on õnneks ka neid ja mitte vähe, kes hoolivadki, aga äkki saab ilma kallistamiseta seda näidata, pliiiiiiiis? Lihtsalt lahke sõna ja sooja pilguga, mis on siirad ja tulevad südamest. Oleksin väga tänulik...