Minu unenägudes käib juba pikki aastaid inimene, keda ma reaalses elus pole juba ligi 25 aastat näinud. Ta külastab mind täiesti regulaarselt, vähemalt kord kuus, vahel ka sagedamini. Eile öösel oli ta taas kohal, istus diivanil ega teinudki midagi muud, kui et oli lihtsalt olemas. Ja ta kurat on sama noor, kui 25 aastat tagasi, mina aga vabandan iga kord, et olen vanaks jäänud ja paksuks läinud. Mille peale ta ainult muigab.
Vahel rasketel aegadel otsid lahendusi. Su oma mõtted hakkavad sind sööma. Sa ketrad neid ning su ajust saab juskui viirusega nakatunud arvuti, mis aina toodab rumalaid mõtteid, lõputult, pidurdamatult, ummistumiseni! Ja siis tuleb tema, istub su unenäo diivanil ja muigab. Muretu, rahulik. Hommikul ärkad ja see unenägu ja külaline minevikust on andnud sulle suuna, mida edasi teha, kuhu edasi liikuda. Peenelt, lihtsalt kohaolekuga, sõnatult. Täielik müstika!
Vahel mõtlen, et lõpetamata suhe on nagu kirjavahemärgita lause. Sa loed ega tea, kas see on jäänud kirjutajal pooleli või on lihtsalt punkt puudu. Või hüüumärk või küsimärk...Eks põhimõtteliselt juhtus nii ka meiega. Et lihtsalt ühel päeval oli ta läinud ja ma ei näinud teda enam kunagi...
Võtaks selle jutu nüüd kuidagi kokku, aga kuidas? Et ma kohtun tihedalt inimesega, kellega ma tegelikult pole kohtunud? Oh seda elu oma veidrustega...
No comments:
Post a Comment