Ma vaatan ja imestan aina, kuidas inimesed kõikide
uute vooludega ummisjalu kaasa tormavad, uued suunad, uued
standardid, uued harjumused, uued vaated, uued mõtteviisid,
uued...me oleme nii tolerantsed, et meile meeldib kõik,
eksole!
Ma
vaatan neid iga uue sabas tormlejaid ja mõtlen südamevaluga,
et nad hoiavad ukse iseendasse pärani lahti. Iga uus võib
sealt vabalt sisse marssida, ringi tuuseldada ja eneseteadmata
totaalse kaose tekitada, mille tagajärgi alles aastaid hiljem ehk mõistame.
Mulle
niisugune lahtiste uste elu hästi ei sobi, meeldigu see siis
teistele või mitte. Uued toitumisharjumused, uued mõtteviisid,
uued kehatreeningud, uued meditatsioonid, uued sõnastused,
uued mõisted, uued kooselud, uued suhtumised, uued
traditsioonid.
Mina
olen mina ise. Ja minu uksele peab enne koputama, kui sisse
astutakse. Ja siis ma küsin, kes on. Iga külaline ei ole
oodatud. Minust ei jalutata niisama läbi, suvaliselt. Mina
valin.
Aga
teie, mu kallid, palun väga – sööge muru, kaisutage
kasvõi tervet metsatäit puid, kallistage lakkamatult
üksteist, teineteist ja mõndateist, ravige haavu
kanasitaga ja painutage end selle maailma ees kasvõi
kringliks, ja muidugi aina imestage ja naeratage, naeratage,
naeratage... Aga südamega palun, mitte võltsilt.
Proovige, kas te seda üldse enam oskategi, oma lahtiste ustega
eludes.
No comments:
Post a Comment