Tähelepanu, tegemist on väljamõeldud looga, mille tegelasi päriselus olemas ei ole. Ainult kitsed, kelle viidati, olid ehtsad

Sel aastal tuli sügis teisiti. Kui tavaliselt imetlesime hommikul ärgates kitsesid, kes meie õunapuude all hommikuses uduses idüllis õunu nosisid, siis seekord pidime kõhu lahti ehmatama, kui järjekordselt kedagi puude all siblimas nägime. Et tegu polnud tavapäraste külalistega, sellest saime kohe aru. Need tegelased olid kuidagi madalat kasvu ja tumedavõitu karvaga. Ei olnud ilusat kitsedele omast pruuni kasukat. Isegi lapsed hõõrusid silmi ja olid segaduses. Püüdsin unesegast pilku kissitamisega teravamaks seada ja siis alles taipasin, kellega tegemist. Mitte kitsed, vaid pagulased, kurinahad, olid käpuli puu all maas ja nosisid meie koogiõunu. Tegin terassiukse lahti ja käratasin: „Kõss, kas saate minema!“ mille peale paar pabulast püsti kargasid ja pikkade hüpetega üle tee kõrge heina sisse kadusid. Üks aga ei suvatsenud end liigutada ja jäi mind ülbelt passima. Mõistsin, et temaga tuleb mul veel tegemist. Jõllitasin esiotsa vastu. Nägin, kuidas tema lõuapärad õuna närides liikusid ja paistis, et ta ei kavatsegi ära minna. Teised pabulased piilusid eemalt udu seest, silmad kui laternad peas. See ülbe tegelinski hakkas mind juba kergelt närvi ajama. Pidin tööle minema, nüüd aga jagasin maid, ise alles trussikutes, aeda trüginud võõrastega. „Mine naabri aeda, tal on palju rohkem õunapuid“, püüdsin seletada ja viipasin käega naabermaja suunas, mis puude vahelt paistis. Tüüp aga raputas pead ja võttis maast järjekordse õuna, mida kohe isukalt matsutama hakkas. Oli see vast ülbus. Nägin nüüd, et ka teised mustikud olid ninad rohu seest ülespoole tõstnud. Ju olid vist kaasteelise ülbusest julgust saanud. Kartsin, et tulevad aeda tagasi ja võin oma õunapirukast suu puhtaks pühkida. Ega need ju enne jäta, kui kogu kraam on nahka pistetud ja kotid täis topitud. Võtsin julguse kokku ja kargasin välja, ise ähvardavalt oma suurte kämmaldega vehkides. „Pužikukumalalevirazena.....“kisas see ülbe sell nüüd teistele ja pani ajama. No läks õnneks, mõtlesin. Saab laupäeval ikka lastele kooki küpsetada. Õhtul töölt tulles avastasin, et puualune oli õuntest tühi. Lapsed tihkusid nutta ja naine ka, aga mida oli mul teha? Järgmisel päeval võtsin vaba päeva, läksin ehituspoodi ja ostsin võrku. Tegin aia puudele ümber. Jätsin ainult kitsedele värava, millele meisterdasin sildi „Kitsed“. Et kitsed ikka aru saaks, kellele see mõeldud on. Hommikul vaatasime kogu perega, kuidas kolm kitsekest silti lugesid, värava viisakalt avasid ja sisse astusid. Õunu oli küll vähe, aga midagi ikka oli ööga puu otsast pudenenud. Ja siis, nagu metslased, olid pabulased jälle platsis, kargasid üle aia ja sundisid meie kitsed kabuhirmus põgenema. No nüüd mulle aitas. Haarasin oma luidravõitu unise kassi ahju pealt kaenlasse ja tormasin välja, ähvardades looma lahti lasta. Kass haigutas ja pagulased haigutasid ka. Ja sõid siis õunu edasi. Teadsin, et nüüd pean midagi ette võtma, enam ei saanud jumalale lootma jääda. Võtsin vaba päeva ja hakkasin Angela Merkelile kirjutama. Et tulgu ja viigu oma pagulased ära, nii enam ei saa, et söövad teised lastel ja kitsedel kõik õunad eest ära. Igaks juhuks kirjutasin Rõivale ka, aga tema peale ma väga ei panustanud. Viisin kirjad posti ja jäin vastust ootama. Võtsin end töölt lahti, ma ei saanud närvipinge pärast enam tööle keskenduda. Rõivas helistas ja ütles, et saab alles jaanuaris tulla, et praegu remondib Vaos pagulaskeskust. Mõistsin teda. Kui töö, siis töö. Ütlesin, et Merkel ehk ikka tuleb. Selle peale kukkus muidu tasakaalukas Rõivas kisama, et homofoob. Ma ei saanud midagi aru. „Mis need homod siia puutuvad?“ küsisin ehmunult. „Ei puutugi,“ lõugas minister, „igavene rassist!“ Ega ma aru ei saanud, mis ta silmas pidas, aga noogutasin ikka. Minister ikkagi. Seda ei juhtu ju iga päev, et ministriga vestelda saad. Tänasin viisakalt ja lõpetasin kõne ära. Merkel tuli ka alles kuu aja pärast. No muidugi, siis polnud enam õunu, kitsi ega pagulasi. Õnneks olid Merkelil endal vähemalt õunad kaasas. Lapsed rõõmustasid. Naine lubas õhtul koogi küpsetada. Merkelil oli kaasas terve lennukitäis rahvast, kõik pildistasid ja puha. Näitasin neile aeda, mille puude ümber teinud olin ja sain kiita. Oli ikka uhke tunne küll! Lükkasin piltnikele lapsed ette, et nad ainult kaldale uhutud elutuid kehasid ei pildistaks, vaid ikka elusaid lapsi ka. Aga selle peale langetati aparaadid. Ei müüvat. No mis siis ikka, kui ei müü, siis ei müü. Me tagasihoidlik rahvas, ei trügi ka, kui ei taheta. Siis keeras Merkel käised üles ja sööstis heina sisse, pagulasi otsima. Ma ütlesin kohe, et ega te neid enam leia, nad vastu talve juba urgudesse läinud, ilmad külmad ja neil karv hõre. Aga ta ei lasknud end minu jutust segada, oli mehed appi võtnud ja kammis heinamaad läbi. Aitasin neil siis moepärast otsida, ise vahepeal arvamust avaldades, et nüüd hakkavad ehk urus sigima, mis neil muud teha on seal terve pika talve ja siis kevadel, kui välja poevad, siis hoidku jumal! Äkki kuulsime eemalt hirmsat kisa ja nägime, kuidas Merkeli mehed rebaseurust pagulasi välja tirisid. Need röökisid mis hirmus, aga see ei aidanud. Ja näe, olidki teised juba sigida jõudnud, paar pabulast oli juurde tulnud. No mis ma ütlesin! Kui pagulased käes, ohkasime kõik kergendatult. Ainult lapsed tihkusid toa juures nutta ja naine ka, sest hirmus kisa oli nad ära ehmatanud. Mustikud nattipidi peos jäi Merkel äkki mulle otsa jõllitama. „Noh, kas viid endale?“ küsis siis varrukaid alla tagasi keerates. Jahe oli, kuigi nahk oli müttamisest märg. „Ei mina saa võtta,“ hädaldasin, „mul mitu last ja õunu vähe. Las naaber võtab, tal lapsi pole ja terve aed on õunapuid täis, marjadest rääkimata“. Üks Merkeli mees, kel lüheldane pagulaspoiss ikka veel nattipidi käe otsas rippus, küsis viimaselt: „Mida teha oskad?“ „Lapsi oskan teha, kanepipläru keerata oskan...“ loetles poiss vigisedes oma oskusi, endal nutt kurgus. „Väga hea,“ rõõmustas Merkel, „siis läheb asja ette! Läheb naabritele ja asi korras.“ Oleksin tahtnud küsida, et miks ta ise neid kaasa ei võta, aga ei julgend. Mis mina, väike inimene, hakkan siin torkima. Läksime tuppa ja vaatasime, kuidas kogu kamp naabrite maja poole astus. Siis sai talvest kevad ja kevadest suvi. Pagulasi nägin alles juulis, olid siis end sooja päikese kätte veeretanud ja eemalt paistis, et karv oli teistel justkui tihedam, aga ega ma hästi ei näinud ka. Ja tore uudis oli see, et naabrinaine oli käima peale jäänud, säras teine kui roosinupp, kui valgeid linu nöörile kuivama riputas! Ainult naabrimeest ma ei näinud, oli teine vist ära kolinud.