Elutarkuse tõetera

Sa pead kasvatama lihasmassi sest tüdrukutele meeldivad musklitega mehed kuigi mõnele tüdrukule meeldivad luidrad luuletajad ka

Sigailus on see kevad ikka

Jumal, kui ilus kõik on! Ma jumaldan neid päikselisi hommikuid, päike toob sinus välja su parema poole, selle, kus ei ole varju, paneb sind südamega nägema ja teeb vaevutalutavalt haiget. Kevad teeb alati minusugustele haiget. Vahel sa igatsed, et see juba läbi saaks ja kui see on läbi, igatsed seda tagasi. Toomingad õitsevad juba mitmendat päeva, varsti lasevad soojal kevadtuulel valged õiehelbed minema kanda, et sirelid saaksid särada. Tammede pruunikad lehebeebid alles koguvad jõudu ja teevad oma esimesi hingetõmbeid. Saared, millel lehti veel ei paista, on ometi ärganud elule ja sa tajud, et kusagil puu sees sünnib midagi imelist. Mets on erinevais õrnades rohevärvides ja maantee ääres looklevad tuhanded nii erkkollased võilillepäiksed, et panevad silmi kissitama. Ööbik laksab oma terava keelega otse südamesse. Ja kõik prantsuse paremad parfüümid tunduvad lahjad ja magedad nende lõhnade ees, mida õhk lennutab. Kõik ongi täpselt nii ilus, kui paistab. Loll on see, kes ei näe ja ma ei mõtle siin neid, kes näevad silmadega. Kevad on vist ainus aeg, kui võrdselt silmadega saab näha ka nina ja kõrvadega, iga ihurakuga, iga meelega, mis meile antud on. Ainult sõnadest ei jagu, otsi palju tahad, ikka on need kuidagi küündimatult nurgelised ja argised.

Surmast ei saa üle ega ümber

Kuidas saada üle surmahirmust? Mitte et ma alalõpmata surmale mõtleks, aga eks vahel ju ikka. Mu isa suri viiekümneselt ja olles ise kohe-kohe viiskümmend saamas, paneb see paratamatult mõtlema. Aga vaata mina ju mõtlen süvitsi. Mitte nii, et surm on miski ebamäärane ja kauge asi, mis mind veel väga sügavalt ei puuduta. Kui mina surmale mõtlen, siis lasen ma selle mõtte igasse rakku ja see tekitab hirmu. Aa, selline küsimus, kas elu on mis ja surm on kes? Või on vastupidi? Praegu hakkas mind huvitama surma definitsioon. Kas see on seisund? Või olukord? Või on surm emotsioon? No igatahes üks segane värk. Aga seda tean liigagi hästi, et kui ta kohal on, siis ta on. Ja väga reaalne. Nii, vikipeedia ütleb: "Surmaks peetakse tavaliselt lühiajalist sündmust, mis seisneb selles, et organism kaotab võime end elus hoida (elutegevuse võime). Sellele järgneb seisund, mida nimetatakse surnud olemiseks (võib-olla ka surmaks). Surmale eelneb suremine – pikem protsess, mis lõpeb surmaga. Ka seda protsessi võidakse nimetada surmaks. Surma kui lõpliku sündmuse juures saab eristada mitut hetke ja aspekti. Surm on lõplikult saabunud siis, kui organism ei ilmuta enam mingit elumärki. Kui surma ei ole enam võimalik vältida, siis ollakse jõudnud surma lävele. Elu lõpuks võidakse lugeda hetke, mil organism ei suuda enam tervikuna talitleda. Surm erineb sündmusest, mis surma põhjustab, (näiteks trauma)." Seega on väga huvitav teada, et surm on hoopis sündmus. Ja kas ei kõla hästi see "surma lävel"? Nii ilus ju. See kõlab nagu "uus algus". Kõik ongi tegelikult väga hästi, surra tuleb ja ma arvan, et kui oled pika elu ära elanud, siis väsid sellest ja hakkadki igatsema seda rahu ja vaikust, mida eeldatavasti surm meile pakub. Mõtlen oma vanainimestele, nad olid vanad ja väsinud, kogu aeg ikka ootasid surma ja seda mitte niisama sõnakõlksuks, vaid ikka kohe päriselt. Tundsid, et vot nüüd on aeg minna, nad olid valmis selleks. Tean ainult ühte vanainimest (minu vanaema muidugi, no miks ma ei imesta! ) kes oleks tahtnud elada igavesti. Aga ei lastud. Tema ütles alati kangekaelselt, et tema küll surra ei taha, samal ajal, kui minu ülejäänud vanakesed kenasti käed põlvedel voodiveerel istusid ja vagusi surma ootasid. Tema kohe pidi mässama kõige, isegi surma vastu. No tolku polnud sellest midagi, ikka suri ära. No oli, kuidas oli, aga tänaseks on neid mulle kalleid inimesi juba hordide kaupa surnud. Vahel vaatan vanu pilte ja surnuid on neil vist rohkem kui elusaid. Muidugi on nad kõik mulle elus midagi õpetanud, ma ei tea kedagi, kes ei oleks, ja paljust saan ma alles nüüd, viiekümnesena aru. Aga kui ma suremisele mõtlen, süvitsi nagu mulle kombeks, siis hiilib hirm ligi. Surma ei tohi karta, olen sellega vägagi nõus, aga kuidas seda mitte teha, selles on küsimus. Sest mul on tohutu elujanu (Ikkagi vanaemasse, kes elas üheksakümne aastaseks, aga ei olnud veel surmaks valmis). Ja kui on janu, tuleb juua. Kui janu täis, tuleb minna. Äkki on nii, et kui elu tundub ikka veel huvitav, siis ei raatsi lahti lasta. Surmal on nii palju erinevaid variatsioone, et see omakorda lisab hirmu. Kui oleks ainult paar tükki (näiteks esimene: sured une pealt ja teine: sured jalapealt), siis oleks lihtsam. Aga sa ei tea, kus ja millal ning millisel kujul ta sind tabab. Kas lämmatab su keset rahvarohket tänavat ära, võõrad jõllitamas sinu viimaseid püüdlusi elus püsida või sõidab autoga sust üle...Oh, juba hakkas õudne! Need pildid muutuvad ju minu peas nii reaalseks. Aga mida rohkem sa mingit teemat nämmutad, seda selgemaks see sulle saab, äkki on surmaga siis ka nii, et mida rohkem ma sellele mõtlen, seda vähem hirmutav see SÜNDMUS on. Ikkagi on veider, et surm on sündmus. Ja et me ei saa seda sündmust ignoreerida. Ega valida, mismoodi. Liiga palju lahtisi otsi, mu sõbrad. Kirjutasin tänavusele Betti Alveri loomingukonkursile loo surmast. See on lugu ammu surnutest ja värsketest surijatest, surma ootamisest. Ja mitte ainult inimese surmast, vaid ka majade ja külade suremisest. Sest surma mõistet ju saab laiendada nii paljudele erinevatele asjadele. Surnuaedades meeldib mulle käia, nad on ilusad, mulle meeldib jalutada ja lugeda inimeste nimesid. Surnuaedu ma ei karda, kuigi tean inimesi, keda mingi väega surnuaeda ei aja. Minu isa oli selline. Ta kartis surnuaedu ja surma. Tajus ehk, et endalgi tuleb vara minna ja hoidis alateadlikult eemale? Ma ei tea, võiks arvata, et pool hirmu on mul seega ületatud. Surm kui mõiste, paratamatus mind ei hirmuta. Mind hirmutab isiklik suhe surmaga. No mitte ei tahaks end selle tüübiga siduda, aga kahjuks saab temast lõpuks meie kõigi kaaslane ja saatja. Ühel päeval, loodetavasti väga kaugel tulevikus, tuleb ta ikka su juurde, võtab kaenla alt kinni ja talutab su minema. Taha siis või mitte.

Läksin linna kevadet nautima

Mõtlesin, et esimene suur soe, käin ka tiiru suvises linnas, naudin väikest jalutuskäiku lõunapausile ja tagasi. Ja kohe oli selge, et soe ilm meelitab välja lisaks kenadele naistele-meestele ka kõik punasilmsed ja uberikes pesitsevad ururotid, sellised kesise väljanägemisega ja kergelt taaruvad. Silma jäi, et meesrotid näevad kuidagi kabedamad välja kui nende naissoost liigikaaslased. Minu ees tänaval talutas üks isane oma emast. Emane loom oli omadega üsna otsakorral, tegi iga kümne sammu järel puhkepeatuse ja hingeldas hirmsasti, nägu higist leemendamas. Isane pidi tal kogu aeg käest kinni hoidma, et ta ümber ei kukuks, aga õnneks elupäästev pood juba paistis. Välja oli ilmunud ka suures koguses titemammasid. Kuidas see iive ometi ei tõuse, aru ei saa. Juhtusin ühele mammade pundile sappa tilbendama ja võin kinnitada, et ei olnud tühjad kärud, täitsa ilusad roosad ja rõõsad tited olid sees! Ja oi kui vänge suuvärk neil emadel on! Seelikud ei ulatunud puusadeni, ripsmed volksasid pealae peale kokku ning uhkusega lahmiti valjuhäälselt ette kõik p ja t tähega algavad sõnad, lisaks v ja m tähega sõnadele. Aga noh, tegelikult täitsa arusaadav, nende põhhide ja tõhhidega neid lapsi ju tehaksegi... Äkki see nende sõnum oligi, et meiesugused ühe-ja kahelapselised ikka teaks, kuidas ja mis vahenditega iivet tõsta. Aga vot ei jõudnud see sõnum minuni, riivas hoopis kõrva, pean mainima, isegi minul, kes ma oma vanaemalt korraliku pagasi keelekasutuse erinevaist vormidest kaasa olen saanud. Ega muud polegi, lihtsalt üks väike kirjatükk sõnumiga, ee..et...

Ausad ullikesed

Mulle hirmsasti meeldivad sellised ausad ullikesed. Noh, sellised, kes küsimusele, palju sa palka saad, avaldavad mõtlemata oma kidura palganumbri.( Mõtlesin siia lisada, et kidura või kolossaalse, aga hakkasin kahtlema, kas kolossaalse palga saajate seas ongi neid ausaid ullikesi. Vist ei sobi need kaks mõistet kuidagi kokku... Kes ikka priskelt pappi teenib, ei see enam aus ega ull ole.. .). Siit läheb mu mõte uitama ja mõtlen, et raha ümber veeretatakse alati mingit segast juttu, rahanumbritele püütakse luua mingit salapärast aurat, rahast üldisemalt rääkides ollakse suureline ja aetakse oksad uhkelt laiali, aga niipea, kui teema läheb isiklikule rahale, hakatakse kokutama, lüüakse silmad maha või siis vastupidi vaadatakse muiates kaugusesse ja keerutatakse. No pole see raha seda tsirkusetegemist väärt. Salapära võiks jääda ikka märksa vähem materiaalsete väärtuste saatjaks. Aga see selleks. Et need ausad ullikesed... Eks ma vist ise kuulu ka nende sekka, miks nad muidu mulle nii sümpaatsed on. Kui nad on armunud, hõistavad nad sellest kohe, mitte ei hõlju salapärase näoga ringi, eirates kõiki küsivaid pilke. Nad räägivad meelsasti oma korrastamata kodust, milles remont juba viimased kümme aastat pooleli. Kolmandat hommikut järjest samades riietes tööle tulles ei karda nad kurta, et pole viitsinud pesu pikemat aega masinasse panna ja alkoholist rääkides ei kirtsuta vastikusest nina ega püüa väita, et ei joo, vaid naeratavad ja meenutavad heldinult viimast raju pidu veel rajuma pohmelliga. Nad kolistavad suurima heameelega mööda retrobeste ja kõrtse ega püüa väita, et käivad ainult Estonias balletti vaatamas. Nad ei häbene tunnistada, kui neil raha otsa on saanud ega püüa jätta endast muljet kui headest majandajatest vaid tunnistavad naerdes, kui kogu palk tervelt kaks nädalat enne järgmist palgapäeva on ootamatult kusagile haihtunud, jättes sealjuures tähelepanuta teiste etteheitest tiined näod. Oma viimase raha eest võivad nad vabalt osta sulle võileiva, kui oled „oma rahakoti täna koju unustanud“. Nad räägivad meelsasti oma meestest, kellega on maganud ja neid mehi võib olla üsna palju või veelgi enam ja nad ei karda ikkagi hüpata pea ees uude suhtesse, kuigi eelmised kolmkümmend kaheksa on läinud suurel kiirusel otse p...e. Nad ei varja oma logelevat elustiili ja kiidavad viimaseid nii mõnelegi kahtlase väärtusega kergeid naistekaid, mida lugedes läks meelest perele süüa teha või lapsele kooli vastu minna. Nad ei suru maha negatiivseid emotsioone, kui nad on vihased, siis nad vannuvad ja nende sõnakasutus on pehmelt öeldes mahlakas, kui nad on rõõmsad, siis tulebki see rõõm ees ja nemad ise ei jõua sellele kuidagi järgi. Aga vot kui nad on kurvad, niimoodi sügavalt ja tõsiselt kurvad, siis seda nad püüavad küll varjata. Sest vahel ei tea nad isegi, mis selle kurbust põhjustas. Kas see on ausus või rumalus, on nad vabad hinged või lapsemeelsed takerdujad, selle jätan teiste vastata...

Ma magasin oma parima sõbraga

Murran juba tükk aega pead selle üle, kuidas aidata sõpru, kellel on sõbrad, kellega nad magavad ja keda nad ikka kobamisi õiget sõna otsides nimetavad lõpuks sõpradeks. No mina ei tea, mul on ka sõpru, aga ma ei maga nendega (kuna nad on naisterahvad?) ja üldse ma mõtlen, et ega tegelikult vist polegi selleks sobivat sõna, noh, et kui naine leiab endale algul sõbra ja siis see muutub millekski enamaks, füüsiliseks, siis kuidas seda sõpra edaspidi nimetada? Sekspartner kõlab ikka väga ühekülgselt, see ei sobi kindlasti. Pealegi sa ei kuuluta ju avalikult kõige, et saage tuttavaks, see on minu sekspartner Mati. Aga meestuttav? Kõlab nagu vanamoodsalt ja ähmaselt, sest ma usun, et enamikel naistel on sadu meestuttavaid, aga nad ei maga nendega. Siis tuleb meelde veel sõna kaaslane. Kuidagi jälle segane, nagu mingi teeline või siis hoopis selline kaaslane, kes on korraks kaasa tulnud. Elukaaslane on juba midagi püsivamat. Armastatu? Kõlab jälle liialt süvitsi läinult. Sest alati ei pruugigi ju veel seda sõpra, kellega magatakse, veel väga armastadagi. Armukesel on jälle selline pisut kibe hõng man, et kohe arvatakse, et abielumees...Mis siis veel? Minul said sõnad juba otsa. Tahaks väga neid inimesi aidata, et nad ei peaks pimeduses kobama ja õigeid sõnu leidmata neid sõpradeks kutsuma, sest mina vana kooli naisena leian, et sõpradega ei magata, aga noh, maailm on muutunud, noored näikse teisiti arvavat. Või ongi asi selles, et pole õiget sõna?

Kelle nägu on unenägu?

Oma unenägusid hakkasin kirja panema umbes kümme aastat tagasi. Mitte kõiki muidugi. Tordiga üle majakatuste lendamise unenägusid ma miskipärast ei näe ja sedasorti unenägusid ma üles ei kirjutaksi, küll aga maailma lõpuhetki ja muud seesugust põnevat näen üsna tihti. Elu jooksul on olnud ka mitmeid kordusunenägusid, mis siiski aegade jooksul vahetuvad ja asenduvad uutega. Näiteks nägin ma kolmkümmend aastat ühejutti unes oma noorpõlve armastust, kes unenäos muidugi oli ikka samasugune kahekümneaastane kena noormees, mina aga olin see, kes ma olen täna ja igas unes tabas mind vana hea armastuse- ja heldimustunne, tema aga mind nähes miskpärast ehmus ja põrkus tagasi...Ei tea küll miks, eksole. Päriselus polnud ma teda näinud kõik need kolmkümmend aastat ja hirmus unenägu kadus, kui ta endale feissbuuki konto tegi ma ma seal tema pilti nägin. Otsisin ikka veel seda kahekümneaastast iludust, kes mind kõik need pikad aastad öösiti külastanud oli, aga vastu vaatas hallipäine kiilanev minuealine mees. No mis teha, c`est la vie! Seekord oli minu kord ehmuda ja aastaid kestnud uni taandus. Täna aga tahtsin ma tegelikult rääkida ühest uuest unenäost, mis näib, et hakkab kordustuure üles võtma. Nimelt uni, milles jään töö juures magama, no selline uni on peal, et silmi lahti ei saa, vägisi ka ei saa ja nii ma magan otse raamatukogu lugemissaalis,küll välivoodiga, küll tooli peal, samal ajal süümepiinu tundes, et pole ilus niimoodi lugejate ees magada, aga jõudu ärkamiseks ka ei ole. Seda unenägu olen tänaseks näinud juba kolm korda ja iga kord, pange nüüd tähele, näen ma seda ööl vastu laupäeva. Kahel korral ärkasin hirmunult pärast meeletuid pingutusi enda jõuga unest äratamseks puhkepäeva hommikul kell seitse... Täna öösel oli unenägu taas platsis. Magasin selles oma laua taga toolil, ilmvõimatult raske uni vallutas mind nii, et mitte ühegi väega ei suutnud enam vastu panna ega ärkvel püsida. Teadsin taas, et see ei ole normaalne, aga no ei jõua, ei saa mitte midagi teha. Nii magasin lugemissaalis nagu nott, samal ajal, kui lugejad tulid ja läksid. Lõpuks virgusin selle peale, et direktor pani mulle vaikselt tekki peale...Kui silmad lahti tegin, oli lugemissaali uksele tekkinud silt "Palume vaikust, töötaja magab", saalis askeldasid lisaks hulgale lugejatele ka miskid töömehed ja kõrvalruumis oli tehtud vahepeal värske remont, ruum oli sisustatud uue mööbli ja kõikvõimalike tehnikavidinatega. Mina aga ärkasin ja mõtlesin õudusega, et huvitav, kas ma norskasin ka... Mõtlen alailma, et kohe kahju, et me analüütilise psühholoogia rajaja Carl Gustav Jungiga eluaegade nihke tõttu iial ei kohtu, ma usun, et minu pealt oleks tal kõvasti tööd ja peamurdmist juures olnud.

Häbe või kube, selles on küsimus

Ma ei tea, nüüd tuleb üks kole postitus, aga ma ikkagi ütlen välja, mis ma habemetest arvan. Üldiselt on nii, et selline väike kolmepäevahabe on täitsa okei. Aga viimasel ajal on meestel mood endale ikka tõsiselt jubedad habemed ette kasvatada, sellised nagu kirikupappidel, pikkade krussis karvadega. Ja küllap on asi nüüd minu rikutuses, aga kogu see krempel meenutab mulle vägisi käestlastud kubet, mis vohab keset nägu ja lajatab nii et vähe pole. Täna hommikul tuli just üks selline ülekasvanud kubemega tüüp vastu, no keerasin pea kõrvale, pisuke piinlikkusetunne sees, sest kuidas sa ikka jõllitad teise inimese sedasamust... Muidugi, kõik habemikud, kes satuvad mu postitust lugema, võivad nüüd asuda oma kubemete, vabandust, ikka habemete kaitsele, aga hoiatan ette, et ega minusugust vana karu enam ümber ei õpeta...

Jaaniööl ära lukusta ust

Mõnel inimesel ei vea kohe üldse, teisel aga veab kogu aeg ja kõiges. On olukordi, mis juhtuvad elus vaid korra. Sellepärast olen otsustanud need kirja panna. Ma ei tea, kellel selles loos vedas ja kellel mitte. Vist ei vedanud mitte kellelgi. Või vedas hoopis kõigil? Seekordne lugu juhtus hea mitu aastat tagasi. Olime minu ema juures. Ema maja asub metsa sees, väga üksildases kohas, kui mitte arvestada naabrite suvemajakest, mis jääb kohe puukuuri taha. Jaaniöö oli selja taga ja olime vastu hommikut magama läinud. Ka naabrite suvilas näis pidu olevat vaibunud ja valitses vaikus. Minu ema väikeses majas on kaks ja pool tuba ja köök. Esimeses toas, mis on läbikäidav ja köögiga koos, magasin mina oma mehega. Sahvrist on ehitatud väike magamiskamber, kuhu pääseb köögist ja seal magas ema oma laias voodis. Minu ilus ema, aga ütleme siis nii, et juba eakas ilus. Olin just unne suikunud kui kuulsin ukse kolksatust oma pea kõrval. Et rahvast oli majas veel ja peldik õues, siis oli tavaline, et aeg-ajalt keegi õue vahet seeris. Igaks juhuks tegin ühe silma lahti ja mis ma näen! Täitsa võõras kena kutt seisab voodi ees ja vaatab mulle otsa! Minu mees norskas mis hull ja igaks juhuks tegin ma teise silma ka lahti. Selle peale astus noormees kööki ja kargas ümber nurga ema magamiskambrisse. Kuid ei läinud sekunditki, kui ta äkki uuesti uksest tagasi välja tuiskas nagu ussist nõelatud. Näpistasin end, noh nii igaks juhuks, et kindel olla ajas ja ruumis kohaoleku suhtes.. Äkki jõin liiga palju, arutlesin, kui pea padjale tagasi panin. Silmad hoidsin igaks juhuks veel lahti. Siis ilmus kambrikesest minu lillelises öösärgis pisut ehmunud ema, juuksed sarvis, unesegane nägu peas ja rääkis, et magas nagu nott, kui kuulis mingit sahinat ja pead padjalt tõstes nägi üht kena sihvakat noort printsi enda voodi ees seismas. Arvanud, et tuligi tema kambrisse, küllap jättis valge hobuse trepi ette ootama... Ajas end juba istukile, kui äkki karanud see unelm ummisjalu jälle kambri uksest välja... Järgmisel päeval selgus, et vaene noormees oli pärit naabermaja seltskonnast, ei olnudki prints, oli hoopis täiesti tavaline pisut nokastanud kutt. Ei olnud tal ka valget hobust, tuli hoopis täitsa tavalise Mazdaga ja eks jaaniöö oli teinud oma töö ning noormees oli eksinud mitte ainult ukse vaid kogunisti majaga... Seekord läks nii. Aga siit mõte, et ega ei maksagi alati uksi lukustada. Vahel on ju ilus, kui jaaniööl ärkad ja voodi ees seisab unistus, lihast ja luust, küll veidi purjakil, aga jaaniööl võib ju selle andeks anda :)

Edukus eelkõige

Nagu tavaliselt, tahaks ma jälle vinguda. Kui vaadata tööpakkumisi, siis otsitakse ainult haritud aktiivseid optimistlikke kõrge pingetaluvusega avatud suhtlejaid, (kes muuseas peaksid omama autojuhi, tsiklijuhi, lennukijuhi ja jumal teab veel mis juhtide pabereid) ja nii edasi blaa-blaa-blaa inimesi, seda enamasti veel minimaalse raha eest. Tundub veider. Kui ma olen juhtumisi endassetõmbunud introvert, lisaks pessimist ja hapra närviga passiivne tüüp ehk teisisõnu täiesti normaalne ja tavaline inimene, siis pole vist lootustki... Või saavad sellised ainult ilma palgata töö peale? Juhtusin hiljuti nägema üht tööpakkumist koristaja kohale ja uskumatu, mis nõuded seal kõik kirjas ei olnud, alates autojuhilubadest kuni keelteoskuseni välja. Mis vahet seal on, mis keeles ja mis toonil ma oma tolmuharja või puhastusvahendiga räägin? Vägisi sunnitakse ikka maske ette. Terve päeva oled nagu superman või -woman ja siis koju jõudes maskid langevad ja madaldud tavaliseks inimeseks, supervõimed kaovad, avastad end seismas oma luitunud esikus, täiesti tavalise mehe või naisena, mõistad, et superinimese maski kandmisest pole sa muud kui üks hull närvihaige, lastele vilets vanem, elukaaslasele õel ja talumatu. Mis mõte on tööpakkumises loetleda neid omadusi, mida niikuinii kõigil ei ole ega saagi olla? Pealegi, iga pessimist ja kõiki neid teisi "halbu" omadusi kandev inimene suudab suurepäraselt õige maskiga kõik ära petta. Ma ka suudaks. Kui tahaks. Aga kas tahaks? Inimesena see lõhestaks mind, viiks kõigega vastuollu ja ma ei oleks vaba ja õnnelik hing. Või polegi see tänapäeva maailmas enam oluline? Oluline on NÄIDA edukas.NÄIDA jõukas. NÄIDA ideaalne. Kas ma ise kannataksin end sellisena välja? Kui seisan seal luitunud esikus, mask käes tolknemas, lapsed on tiba kriimus, mehel haigutab sokis auk ja külmik on suhteliselt lage? Riputan oma laenu eest ostetud Marc Aureli kleidi kappi kitli kõrvale ja olen õnnelik?