Läksin linna kevadet nautima

Mõtlesin, et esimene suur soe, käin ka tiiru suvises linnas, naudin väikest jalutuskäiku lõunapausile ja tagasi. Ja kohe oli selge, et soe ilm meelitab välja lisaks kenadele naistele-meestele ka kõik punasilmsed ja uberikes pesitsevad ururotid, sellised kesise väljanägemisega ja kergelt taaruvad. Silma jäi, et meesrotid näevad kuidagi kabedamad välja kui nende naissoost liigikaaslased. Minu ees tänaval talutas üks isane oma emast. Emane loom oli omadega üsna otsakorral, tegi iga kümne sammu järel puhkepeatuse ja hingeldas hirmsasti, nägu higist leemendamas. Isane pidi tal kogu aeg käest kinni hoidma, et ta ümber ei kukuks, aga õnneks elupäästev pood juba paistis. Välja oli ilmunud ka suures koguses titemammasid. Kuidas see iive ometi ei tõuse, aru ei saa. Juhtusin ühele mammade pundile sappa tilbendama ja võin kinnitada, et ei olnud tühjad kärud, täitsa ilusad roosad ja rõõsad tited olid sees! Ja oi kui vänge suuvärk neil emadel on! Seelikud ei ulatunud puusadeni, ripsmed volksasid pealae peale kokku ning uhkusega lahmiti valjuhäälselt ette kõik p ja t tähega algavad sõnad, lisaks v ja m tähega sõnadele. Aga noh, tegelikult täitsa arusaadav, nende põhhide ja tõhhidega neid lapsi ju tehaksegi... Äkki see nende sõnum oligi, et meiesugused ühe-ja kahelapselised ikka teaks, kuidas ja mis vahenditega iivet tõsta. Aga vot ei jõudnud see sõnum minuni, riivas hoopis kõrva, pean mainima, isegi minul, kes ma oma vanaemalt korraliku pagasi keelekasutuse erinevaist vormidest kaasa olen saanud. Ega muud polegi, lihtsalt üks väike kirjatükk sõnumiga, ee..et...