Miks ma ei ela korteris

 Mõnikord ma mõtlen, kui lihtne oleks elada korteris ja aeg-ajalt mängin selle mõttega, mis oleks, kui vahetaks maja korteri vastu välja. Lähed õhtul koju, tuba on soe, kraanist tuleb soe vesi, klõpsad puldist teleka käima ja kui söögitegemise kohutust ei ole (või on, aga sa eirad seda), viskad diivanile lösakile ja puhkus pärast väsitavat tööpäeva või misiganes päeva alaku! Ei mingit muruniitmist ega peenarde rohimist, lõputust leheriisumisest rääkimata.

Elus kohtab teatavasti igasugu veidrikke. Räägin seda kõike, sest eile sattus mu teele esmapilgul täitsa mõistlik tädike, selline vinks-vonks vanainimene. Vahetasime viisakusest mõne sõna, kuni tädike hakkas äkki katlana podisema ning viskas lõpuks kaane pauguga pealt. Jutt sai alguse sellest, et ööseks lülitatakse linnas küte välja ja toad on külmad, kusagil sooja enam ei saavat. Et mõnikord on puhur hea, aga... Ja siis läks tiraad lahti:

„Puhur aitaks jah, aga see teeb kõva müra ja seda ma ei kannata. Meil naabritel on puhur, ah on üks noor väikse lapsega pere, see puhur neil muudkui üürgab, saate aru, ma ei saa öösiti enam üldse magada, see puhur on neil mingi võimas ja kallis ma arvan, see teeb sellist häält, et elu ei ole enam. Ja kellele sa räägid? Ütlesin neile mitu korda, et ma ei saa selle puhuri pärast enam üldse magada, aga ega nad ju ei tee vanainimesest väljagi. Ma kuulen isegi seda, kui nad öösel juhtme seinast välja tõmbavad ja kolksuga maha lasevad kukkuda, mis siis veel muust rääkida. Ütlesin neile, et ma kuulen isegi teie juhtme kolksu, aga mis sellest kasu on. Neil on väike laps, eks sellepärast kütavad selle puhuriga oma magamistuba. Ma ütlesin, et pange see pagana puhur teisele poole korterisse, miks ta peab minu seina taga huugama, aga kes see mind kuulab! Ja üldse, neil käivad kogu aeg külalised, igas toas seal on vist paarike, ma mitte ei taha mõeldagi, mida seal tehakse või ollakse, aga kuhu sa kaebad, keegi ei kuula enam sind, räägi või ära räägi. See on neil kindlasti mingi võimsam puhur, ma seda juba häälest saan aru. Ja muidugi, nemad saavad endale puhureid lubada, mina, vanainimene, ei jõua küll elektri eest maksta, aga mis neil viga, ega nemad ju selle korteri eest midagi ei maksa, neil see firma korter, firma maksab, ise ei pea midagi maksma. Kes mulle selle elektri kinni maksaks, kui ma hakkaks ka puhuriga kütma...”

Ma olin jahmunud, ainult noogutasin lollakalt ja peas keerles mõte: jumal tänatud, et mina selle hullu naise naaber ei ole ja kiitsin end mõttes aastatetaguse valiku eest soetada oma elamine. Mis siis, et õhtul koju jõudes pean puid tassima ja kütma hakkama, pean ka sooja vee saamiseks kütma, pean muru niitma ja peenraid rohima, põõsaid pügama ja maja värvima, kuuri katust lappima, kasvuhoonet kastma ja lehti riisuma, lehti riisuma ja lehti riisuma, oksi kokku korjama ja riisuma, riisuma....lund lükkama...Lõputu auk, kuhu matad suure osa väärtuslikust ajast. Aga kui tuju tuleb, panen puhuri üürgama ja lasen sel üürata kasvõi terve talve ühtejutti ja mitte keegi ei tule mulle ütlema, et ta ei saa magada ega käsi mul puhurit teise korteri otsa tõsta, kui minu magamistuba koos väikse lapsega on juhtumisi just õela naabri seina taga...

Ja ikkagi, kui kõik inimesed oleksid mõistlikud, siis ma jätkuvalt mängiks mõttega kolida korterisse. Aga ei ole. Mõistlikud. Ja mõistlikkuse puudumisest võin näiteid tuua veel ja veel. Aga teine kord. Seekord niisugune lugu.