Meie armsad lumehelbekesed

Olen lugenud viimasel ajal aina sagedamini ilmuvaid arvamusartikleid meie "lumehelbekestest" ja kuulnud inimeste suust lausa vihkamist täis sõnavõtte tänapäeva noorte aadressil ja muutusin kurvaks. Näib, et meie kõnepruuki on lisandunud uus sõimusõna. Miks ometi? Halloo, sõbrad, kes te näha ei soovi - maailm on muutunud! Tuletaks siis meelde, et need meie armsad ja nutikad lumehelbekesed on sündinud maailma, mille meie, "targad" vanad ise lõime, maailma, kus elavad arvutid, telefonid ja mis iganes vidinad-pudinad-nutikad, kus tehnoloogia areneb kiiremini kui kasvab pambus - meie sünnitasime selle kõige keskele ka need lapsed. Keda me süüdistame, miks? Ajastul, mil kogu maailm kihutab täistuuridel inimkonna huku poole, pole kuigi arukas sildu vanade ja noorte vahel põletada, need "perseläinud" helbekesed võivad osutuda tulevikus hoopis meie päästjateks, võimalik, et kogu (tuletaks meelde, et meie endi põlvkonna poolt hävitatud)  planeedi päästjateks. Minu meelest on lühinägelik ja rumal hoida kinni vanast maailmast, dogmadest, mis mitte kuidagi päriselus enam ei toimi? Hoidkem oma lumehelbekesi, nad on targemad kui meie. Nad lihtsalt ei lehvita igal sammul oma "tarkusega" nagu paljud vanema põlvkonna esindajad, need sõimlejad. Küllap need helbekesed ongi ehk pigem distantsilt vaatlejad, kes ühel hetkel meile appi spurdivad, kui meie lihtsalt käed tõstame ja oleme valmis alla andma. Ei maksa ikka sittuda sinna kaussi, kust ise sööd.

Kes kaitseb last? Õige vastus on - mitte keegi

On käes taas hetk, kus mina ei saa mitte vaiki olla. Minu tundlik sotsiaalne närv on katkemiseni pingule tõmmatud seoses meedias jagatud videoga vägivaldse noortekamba „vägitegudega”. Ma ei tea, kas ma olen ainus, keda häirib, et seda videot kõikjal aina esitatakse, justkui eksponeeritakse – telesaadetes, uudistes, sotsiaalmeedias jne. Seda on õõvastav vaadata, seda niikuinii, aga minu arust on kõige õõvastavam see noore lapskannatanu vaatenurgast, keda videos alandatakse ja mõnitatakse. Kas noor, kellele niisugune avalik alandamine on niigi raske, ei ela seda alandust mitte aina uuesti ja uuesti läbi, iga jumala kord, kui jälle näidatakse teda abituna maas lamamas? Meil kõigil on oma väärikus, mida me kaotada ei soovi. Kas ja miks peab seda aina uuesti ja uuesti näitama, seda, kuidas keegi oma väärikusest ilma jääb? See ei loe, et nägu on udustatud, tuttavad, koolikaaslased, sõbrad, lähedased tunnevad lapse niikuinii ära ja mis tundega see laps ise seda vaatama peab, aina uuesti ja uuesti, iseennast peksukotina maas lamamas.Ta pole enam lasteialaps, keda saaks vaikselt eemale juhtida ja sel moel säästa. Ausalt ka, kas see on normaalne? Arutage, asjapulgad, mis vaja arutada, aga milleks näidata sinna juurde aina uuesti maas lamavat last, keda jalgadega pähe taotakse ja peale hüpatakse? Ei jõua ära imestada – andmekaise seadus on muutunud täiesti pööraseks, üks suur mõistuseülene kaitsmine muudkui käib, nii et iseenda andmetelegi enam ligi ei pääse, aga kes kaitseb siin, selles loos, seda last ja tema väärikust, mida videos hooga mutta tambitakse?