Nägin täna öösel unes, et töötasin kusagil kontoris. Minu kabinet asus koridori lõpus ja jagasin kabinetti ühe sugulasega. Mingil hetkel see sugulane ütles mulle, et üks mees ootab sind koridoris, tahab rääkida. Läksin vaatama ja seal seisis minu vanaisa, kes on tegelikult juba 22 aastat surnud. Ta oli täpselt selline nagu teda mäletasin, linnatulekuks habe aetud ja viisakas palitu seljas, ta astus natuke longates minu poole, pika mehena pisut ettepoole kummargil. Mul oli nii hea meel teda üle pikkade aastate näha! Kallistasin teda ja kutsusin kabinetti. Olin väga imestunud, et kuidas ta esiteks mu üles leidis ja kuidas oli sellise tee ette võtnud. Olin mures, et kas midagi halba on juhtunud, kuid siis meenus, et kõik armsad on ju juba ammu surnud ja pole enam, kellega midagi juhtuda saaks. Siis istus vanaisa toolile ja hakkas nutma, et tunneb and väga üksikuna ning tal on igav. Ja nii see uni lõppes. Hingedeaeg on alanud!
Eile käisin külas oma noorel sõbral, kes kahjuks peab praegu elama hooldekodus ja see oli üks väga lahe päev. Kohtusin seal lisaks oma sõbrale Roosile veel ühe uskumatult laheda tegelasega. See kõik pani mind väga sügavalt taaskord mõtlema sellistel teemadel nagu elu, surm, üksindus, elujõud, lootused, igatsused. Me ei tea kunagi ette, mida elul meie jaoks varuks on, milliseid üllatusi, milliseid ootamatusi. Iga järgmine sekund võib sinult röövida kõik, mis seni on sulle olnud oluline. On uskumatu, kuidas see kuueteistkümneaastane poiss, kes on väga raske õnnetuse üle elanud, oma elu hindab. Kui nutikas, terane, andekas ja sõnaosav ta oli! Ma tundsin ennast tema kõrval rumala ja tühisena. Ta muidugi viskas nalja, et ma olen selline tsipake lihtsameelne, keda on väga lihtne haneks tõmmata ja lisas, et mu välimusel polevat vigagi, aga mu sisemine maailm vajab veel kõvasti harimist :) Eks ta siis püüdis paari tunniga mind harida, aga noh, aega jäi väheks, minusugune vana ja eelarvamustes kinni olev tüüp, sellist juba paari tunniga uueks ei tuuni, eks!
Ärkasin isegi öösel üles ja mõtlesin selle poisi peale. Nii väga lummas mind see tegelane. Õnnetus oli tema tervise tuksi keeranud, kuid see naerusuine tüüp suutis mind minu enda väljamõeldud unest täielikult üles raputada. Temast õhkus niisugust energiat ja positiivsust, et seda oli kohati minusugusel raske kanda :)
Aitäh, Sven! Iga inimene, kes arvab, et ta pole piisavalt õnnelik, peaks sinuga kohtuma! Siis hakkad alles aru saama, mida see "müstiline" õnn tegelikult tähendab!
No comments:
Post a Comment