16.septembri hilisõhtul kui minu ema oli magama läinud, ärkas ta mõne aja pärast koera ägeda haukumise peale. Kui ta aknast asja uurima läks, nägi ta, et tema õue on sõitnud mingi auto ning selle juht väljub, klõpsab taskulambi põlema ning hakkab sellega valgustama kõike, mida ta enda ümber näeb- sauna, õue, maja...Niimoodi mööda võõrast õue tuiates istus tüüp tagasi autosse, helistas ilmselt kusagile, pani siis täistuled majale peale, ronis taas taskulambiga välja ning kolas mööda õue ringi nagu omas kodus. Ei häirinud teda asjaolu, et majas haukus koer, ei häirinud teda võimalus, et pererahvas võib ehk kodus olla. Pärast ümbruse uurimistuuri istus ta autosse ja sõitis minema, tagasi tuldud teed, sest minu ema majast see enam kusagile edasi ei vii.
Olen alati veidi mures olnud. Elada kaugel suurest teest, metsa sees, kus naabreid ei ole, see nõuab julgust. Aga alati mõtleme, et omas kodus ei ole meil karta midagi. Et kodu pakub turvatunnet ja kaitset. Kas pakub? Mina selles enam nii kindel ei ole. Tigedaid, kurjade kavatsustega inimesi aina sigineb juurde. Nad muutuvad üha ülbemateks ja kalgimateks, neil puudub südametunnistus ja austus teiste inimeste vastu. Nad ei hinda teiste tööd ega vaeva, nende väärtusi. Neile pole miski püha. Miski pole nende jaoks puutumatu. Kui inimesel neid omadusi enam ei ole, siis - kas nad ongi enam inimesed? Kuidas jagada nendesugustega oma elu siin planeedil, seda ühist maailma, ühist Eestimaad? Kes on need tumedad inimesed, kes tegutsevad ööpimeduse varjus võõrastel õuedel ja päevavalguses ostlevad püstipäi meie kõrval poes, istuvad meiega kinos, pikutavad rannas, kõnnivad tänaval?
Must, segatud kibeda sapi karva rohelisega...
No comments:
Post a Comment