Kollase pingi romantika

Sügis on käes, kullanud üle meie väikese romantilise linnakese pargipuud ja -põõsad. Muru on veel roheline ja esimest sügistormi ennustatakse alles loetud tundide pärast. Õhus hõngub romantikat... Ning äkki ilmuvad kui nõiaväel meie raamatukogu akna alla noormees ja neiu. Noormees, selline vibalik, on pisut tipsutanud ja hoiab noore naise kena kuunägu oma punetavate töömehe käte vahel, üritades naist suudelda, kuid viimane pöörab pea aina kõrvale, pipardab veidi. Ikkagi kodust õpetust saanud, mõtlen. Teab oma väärtust. Mitte igaühele ja liiga kergelt ei anduta. Mees nurub, püüab naise pead paigal hoida, aga naine jääb enesele kindlaks, põigeldes peaga ikka jälle suudluse eest kõrvale. Ühtäkki kappab vibalik minema, kui näeb eemal veel üht nokastanud tüüpi. Naine kaob nurga taha ning vaikus saabub meie õuele. Mõne aja pärast ilmub aga noormees taas välja. Tema näpuotsa on tekkinud pisut pungunud kilekott. Naeru kihistav naine on end mehele sappa haakinud. Ja vot nüüd alles läheb tegelikult romantikaks! Mees veab kättpidi naise meie akende all olevale juba legendaarseks muutuvale pingile, avab kilekoti ja hakkab sealt kraami naise ette pingile laotama. Mida kõike üks pealtnäha väiksemat sorti kilekott endas peita võib! Lagedale ilmub pirakas suitsutatud seapõsk, latt suitsuvorsti, kena rollmopsi karp, pool kilo eesti juustu... Noorik hindab kraami ning loobib siis kotti tagasi vorsti, juustu, seapõse. Välja jätab kena rasvase rollmopsi. Ning siis, (oh imet, mida heeringas, leekivalt rüütatud puud ja kena sume sügisilm teha võivad!),naine murdub. Ta haarab mehel kuklast ning suudleb teda kirglikult otse suule! Ohh, milline aknaalune meil siin ikka on...Seejärel avab naine oma ridiküli ning võtab välja Saaremaa viina. Mees urgitseb rahulolevalt rollmopsikarpi katvat kilet, kuid jääb hätta. Aga eesti naised on teadupärast asjalikud. Neiu sorib uuesti oma sisukas käekotis ning leiab sealt peagi küüneviili, millega hõlpsalt mõnus suutäis tahedat heeringat avada. Mõlemad lobisevad ja napsavad näppudega rasvast tilkuvat heeringarulli. Nii õnnelikud näivad nad, kui mees pudelilt korgi keerab. Aga õnn ei kesta kaua. Vähemalt kollasel pingil mitte. Meil, raamatukogunaistel on vist midagi viga. Nagu kadedad oleme, kui teistel kenasti läheb. Me justkui ei talu kollasel pingil jagatud õnne...Mis meil ometi viga on? Paarike korjab torisemata oma suutäied kokku ja astub minema. Kuulen veel vaid heeringamälumise vahele öeldud sõnu: "...sul on vann või käid dušši all...aaa, vann, mõtlesin, et kui..." Järgmise korrani, mõtlen mina ja ohkan natuke isegi nukralt. Samas lohutan end, et ega kollane pink ju kauaks tühjaks jää. Juba loetud päevade pärast saabub viies oktoober...

Edust ja Hemingwayst

Raha ja edu, ainus mõõdupuu. Aina suurem hulk inimesi identifitseerib end vaid läbi nende kahe. Minul pole raha ja ma ei ole edukas. Vaatamata sellele pean ma end rikkaks ja õnnelikukski. Sest mul on kaks väärtuslikku asja - aeg ja kirg. Mul on, erinevalt miljonist hullumiseni rähklevast eestimaalasest, aega, et mõelda ja lugeda inimesi nagu raamatuid. Nad on ju nii selged ja läbinähtavad. Põnevaks teeb selle asjaolu, et neid lugedes ei tea ma ju ei loo algust ega lõppu. Loen vaid seda, mida hetk pakub, teisisõnu lehekülge, mis parasjagu lahti on. Ja siit algab loomine. See ongi minu kirg. Ma püüan end identifitseerida läbi teiste inimeste. Selleks ei pea olema ei raha ega edu. Aitäh teile, minu targad lemmikmehed - Uku Masing, Valdur Mikita, Jaan Tätte, Mati Unt, Ernest Hemingway, Franz Kafka ja veel mõned, kes te mulle aeg-ajalt, kui ära eksin, jälle õige suuna kätte näitate. Ja aitäh teile, tundmatud, nimetud, mineviku ja tulevikuta inimesed, keda ma kohtan pargis, poes, maanteel või laadal. Täpselt niipalju ongi vaja, et olla rikas ja õnnelik.

Tere, sügis!

Selle suve viimane päev. Veel on kirgassinist taevast ja sooja päikest, kirjusid vahtralehti, punastest marjadest hõõguvaid pihlakapuid. Veel on leebet tuult, mis tänavatele langenud lehti ja pruunisäärsete piigade seelikuid tantsitab. Täna veel on, kuigi on sügise sündimise päev. Sügise kaaslaseks saab peagi vihm, mis kõik kirevad värvid vähehaaval maha peseb, nätsutab lehed ja kleebib nad asfaldi külge. Leebe tuul paisub ja lennutab viimased linnuparved lõunasse, kisub puud häbitult alasti, vahetab seelikud pükste ja siidsallid villaste vastu. Märkamatult muutuvad suvepruunid inimesed aina kahvatumaks ja kahvatumaks ning tasahilju öhe hiilivad hallad sillutavad talvele kristallidest teed...

Tänasest ja homsest

Vahel häirib kõik. Juba hommikul ärgates tajud, et ei tule hea päev. Põhjust nagu polegi või on neid siis mitu, selliseid kaudseid, mitte otse puudutavaid. Aga igal juhul võib juhtuda nii, et teed silmad hommikul lahti ja nätaki! ongi käes. Üks otsesõnu öeldes sitt päev. Enne, kui jõuad kohvivee hakkama panna, ujuvad hinge mingid ebameeldivad aistingud. Tundub, et kõik on halvasti. Sügavamalt järgi mõeldes mõistad, et oled sattunud päeva, kuhu sattuda ei tahaks, aga pole ka võimalust sellest mööda hiilida. Iga päev tuleb ära elada, olgu ta siis, milline tahes. Ma mõtlen vahel, et minuga toimub vist mõnikord mingi salapärane muutumine. Õhtul heidan iseendana magama, rõõmus, et maailm on nii imeline ja hommikul ärkan käsnana, mis kõik kuuldud-nähtud negatiivse esimese ärkveloleku hingetõmbega endasse imeb. Ja siis ma paisun ja paisun ning vahel on tunne, et enam ei mahu, aga elu on näidanud, et mahub ikka... Aga oi, kui raske on olla, kui kogu kurbus on sinu sisse kogunenud, kõikide õnnetute inimeste lootusetus, mure ja äng on sulle justkui hiigelsuure kotiga kaela riputatud. Minu tööruumi akna taga on suur pihlakas, punaseid marju üleni täis. Imetlen seda iga päev ja tundub enesestmõistetav, et saan seda teha ka homme ja ülehomme. Aga siis meenub, et kusagil on keegi, kes vaatab aknast välja ja see mida ta näeb,jääb tema viimaseks pildiks, sest homset temal enam ei tule. No näete sõbrad, ikka ja jälle jõuan ma kuidagi kaduvuse teemani. Mõnel sellisel päeval leiab lisaks muule jamale ka minevik mu üles ja ma klammerdun ikka ja jälle sinna, kuhu ei tohiks. Õigemini, tohib ikka, aga sel pole mõtet. Mitte, et ma ei tahaks mäletada, aga kas on vaja? Sellistel päevadel ma panen end inimeste eest lukku. Ja elan selle päeva valuga läbi. Homme võib tulla samasugune, aga võib ka teisiti. Ja muidugi võib homset üldse mitte tulla. Aga kui ta tuleb, see homne, ja ma olen suutnud käsna jälle tühjaks pigistada, siis keeran ennast lukust lahti ja maakera jätkab pöörlemist.

Pulmaskäik

Käisin laupäeval ühes pealtnäha täiesti tavalises pulmas. Eriliseks tegi selle asjaolu, et see oli reis minevikku, aega, mil mind ennast polnud vist veel olemaski. Hommikul ostsin peigmehele valged ja pruudile punased roosid. Surnuaias oli vaikne nagu ikka. Sättisid valged roosid vaasi, panin peiule küünla põlema ja rääkisin temaga mõne sõna juttu. Vaikselt. Kas olete tähele ehk pannud, et meil on kombeks, et inimesed räägivad surnuaias surnutega nagu oleks nad meie kõrval, seda häbenemata või end kuidagi ebamugavalt tundmata? Muidu on ju üksinda rääkimine pisut veider, aga surnuaial peetakse seda normaalseks. See ongi normaalne. Mõned, kes häälega rääkida ei julge, teevad seda mõtetes. Ma usun, et ei ole mitte ühtegi eestlast, kes oma surnud lähedastega seal ei räägiks, olgu siis häälega või ilma. Seejärel kiirustasin pruudi juurde, punased roosid pihus. Pruut on ikka külalislahke ja armas, pisut elevil, tuba hea toidu lõhnadest pilgeni täis, laud kaetud. Vaatasin aknast välja ja meenutasin piltidelt nähtut. Lage õu oli toona, viiskümmend aastat tagasi, rahvast pungil, värsked pruut ja peigmees nende vahel naerusuistena seismas. Ja kui natuke arvutada, siis võis seal isegi mind juba kohata, imetillukest, salapärast, kelle olemasolu sel päeval tõenäoliselt keegi veel ei aimanud.. Tänaseks on toona lage õu viljapuid täis kasvanud, õue ümbritsevatest heinamaadest on saanud mets ja pruut on viiskümmend aastat kandnud uhkusega abielunaise tiitlit, olgugi, et peig sellest juba kakskümmend kuus aastat mullas. See viimane ei loe. Selline pulm siis.

Tujutõstev pildike Jõgevalt

Käisin lõuna ajal tiiru linnas, tuju nullis Tsahkna idiootliku ettepaneku pärast pensioniiga seitsemekümne peale tõsta. Sest just tundus, et mul polegi enam nii väga kaua vaja tööl käia, kõigest viisteist aastat veel, aga nüüd... Vastu tuli üks linna joodik, kes on end pesuehtsaks breikariks joond. Ma nimetan breikariteks neid närvisüsteemi kahjustusega joodikuid, kes kõndides nõksat-nõksat oma kangeid jalgu loobivad. Seda tüüpi nimetaks ma lausa linna esibreikariks. No breikis mulle vastu, ikka nii väga kangete jalgadega, et teda vaadates tekib mul alati hirm, kuidas ta nende peal üldse püsti püsib. Keegi teadis rääkida, et see esibreikar on juba pikemat aega kaine püsinud. No vaatasin tema ja vägisi tuli mõte, et kuigi kainus on igati õige valik, ehk oleks tal endal lihtsam, kui ta ikkagi tibakese võtaks, äkki siis saaks kargu pisut pehmemaks. Aitäh, looja, et sa meid kõiki ühe vitsaga ei löönud, muidu oleks mul ammu igav hakanud.

Külmunud liblikad, mina sealhulgas

Täna on eriline päev. Olen täiesti liimist lahti, mitte nii, et logisen siit-sealt, vaid lausa kokku kukkumas. Nagu vana tarbetu taburet. Täna tajun teravalt, kui lai on lollide tiivaulatus. Üks loll (loe: poliitik) võib ära võtta kogu hingamisruumi. Tema otsustab, kas sinu tiivad ka veel kuidagi lahti mahuvad, või kas peakski, kas sina tohid hingata, elada. Kui suureks võib rumalus paisuda? Kas me peame laskma rumalail enda elu, selle ainsa ja ainulaadse üle, otsustada? Milline on minusuguse pisikese mutuka võimalus seda mitte lubada? Ongi niisugune tunne, et kõik liblikad külmuvad surnuks, mina nendehulgas. Rumalate riik, mitte jumalate. Palvetame nüüd rumalate poole? Mina keeldun.

Hull on olla normaalne

Normaalne inimene käib tööl, loeb uudiseid, vaatab telekat, suhtleb inimestega, peseb pesu, koristab, teeb süüa, peab sünnipäevi ja rõõmustab veel takkapihta kõige selle üle. No ei ole normaalne. Tahaks olla hoopis pisikese mutukana kuuseokka all peidus, kuniks maailm teiseks saab.