Tujutõstev pildike Jõgevalt

Käisin lõuna ajal tiiru linnas, tuju nullis Tsahkna idiootliku ettepaneku pärast pensioniiga seitsemekümne peale tõsta. Sest just tundus, et mul polegi enam nii väga kaua vaja tööl käia, kõigest viisteist aastat veel, aga nüüd... Vastu tuli üks linna joodik, kes on end pesuehtsaks breikariks joond. Ma nimetan breikariteks neid närvisüsteemi kahjustusega joodikuid, kes kõndides nõksat-nõksat oma kangeid jalgu loobivad. Seda tüüpi nimetaks ma lausa linna esibreikariks. No breikis mulle vastu, ikka nii väga kangete jalgadega, et teda vaadates tekib mul alati hirm, kuidas ta nende peal üldse püsti püsib. Keegi teadis rääkida, et see esibreikar on juba pikemat aega kaine püsinud. No vaatasin tema ja vägisi tuli mõte, et kuigi kainus on igati õige valik, ehk oleks tal endal lihtsam, kui ta ikkagi tibakese võtaks, äkki siis saaks kargu pisut pehmemaks. Aitäh, looja, et sa meid kõiki ühe vitsaga ei löönud, muidu oleks mul ammu igav hakanud.