Pulmaskäik

Käisin laupäeval ühes pealtnäha täiesti tavalises pulmas. Eriliseks tegi selle asjaolu, et see oli reis minevikku, aega, mil mind ennast polnud vist veel olemaski. Hommikul ostsin peigmehele valged ja pruudile punased roosid. Surnuaias oli vaikne nagu ikka. Sättisid valged roosid vaasi, panin peiule küünla põlema ja rääkisin temaga mõne sõna juttu. Vaikselt. Kas olete tähele ehk pannud, et meil on kombeks, et inimesed räägivad surnuaias surnutega nagu oleks nad meie kõrval, seda häbenemata või end kuidagi ebamugavalt tundmata? Muidu on ju üksinda rääkimine pisut veider, aga surnuaial peetakse seda normaalseks. See ongi normaalne. Mõned, kes häälega rääkida ei julge, teevad seda mõtetes. Ma usun, et ei ole mitte ühtegi eestlast, kes oma surnud lähedastega seal ei räägiks, olgu siis häälega või ilma. Seejärel kiirustasin pruudi juurde, punased roosid pihus. Pruut on ikka külalislahke ja armas, pisut elevil, tuba hea toidu lõhnadest pilgeni täis, laud kaetud. Vaatasin aknast välja ja meenutasin piltidelt nähtut. Lage õu oli toona, viiskümmend aastat tagasi, rahvast pungil, värsked pruut ja peigmees nende vahel naerusuistena seismas. Ja kui natuke arvutada, siis võis seal isegi mind juba kohata, imetillukest, salapärast, kelle olemasolu sel päeval tõenäoliselt keegi veel ei aimanud.. Tänaseks on toona lage õu viljapuid täis kasvanud, õue ümbritsevatest heinamaadest on saanud mets ja pruut on viiskümmend aastat kandnud uhkusega abielunaise tiitlit, olgugi, et peig sellest juba kakskümmend kuus aastat mullas. See viimane ei loe. Selline pulm siis.