Eesti lesbi

Eesti lesbi

Eesti lesbi istus hiirvaikselt oma kitsukeses kapis ega kavatsenudki välja tulla.

Tema ema, traditsioonilise pere austaja, ise küll üksikvanem, ei oleks tal seda eluilmaski teha lubanud. Nii see pisike lesbi istus ja ootas. Aeg aga veeres ja hing oli üksildane. Hirmsasti oleks tahtnud kedagi leida, kedagi, kellega koos oleks hea ja soe, aga ei saanud.

Istus oma kitsas kapikeses aasta, teise ja kolmandagi. Kompas seda maailma, tõsi küll, distantsilt, aga julgusest jäi ikka puudu.

Muu maailm see-eest oli avatud. Kapist tulid välja kõiksugu tegelased, ka need, kes oleks pidanud sinna jäämagi. Aga ei jäänud, sest moodne elu oli nad kätte saanud ja alla neelanud. Loosungitega tormasid nad tänavatele, naised lahutasid meestest ja mehed naistest, et omasoolistega abielluda ja õnnetuid, pulstis juuste ja vesiste ninadega vene orvukesi adopteerida. Mõni läks muidugi ka kappi tagasi, kuid neid oli vähe.

Oi, kuidas pisike lesbi ihkas sellist tõelist elu!

Ei läinud viit aastatki, kui eesti lesbi nägi Naist. Jah, Naist suure algustähega. Intelligentne, küps ja tark, just nagu üks Naine olema peab. Aga suuri tundeid ei tulnud. Neist said hoopis väga head sõbrad. Ja hea oligi, sest ema poleks niikuinii lubanud.

Nii armus väike lesbi varsti kenasse tarja ja intelligentsesse noormehesse, nad abiellusid ja neil sündis ühtekokku neli last.

Ja igal õhtul, kui väike eesti lesbi oli lapsed magama laulnud ja ise voodisse heitnud, puges tema abikaasa kappi tagasi.

Soovolinik aga istus ja jälgis pingsalt kõike toimuvat, kuid ei saanud mitte millestki aru.