Eesti naine

EESTI NAINE

Eesti naine rühkis läbi paksu lume ja üle libeda jää kodu poole, kaks kilekotti käsi soonimas. Naine oli tubli, ta tuli otse töölt, põikas sisse mitmesse koduteele jäänud toidupoodi, ostis kõik vajaliku ja suundus kodu poole, kus tema armas abikaasa ja kolm last teda ees ootasid. Lahketelt töökaaslastelt oli ta saanud aga kotitäie nende lastele väikseks jäänud riideid, millega nüüd tema lapsed võisid muretult tükk aega hakkama saada. Mõned asjad polnud enam ehk nii moodsad, aga kes seda moodi ikka taga ajab, elus on muudki tähtsamat! Oluline oli ikka see, et oleks katus pea kohal, riie seljas ja toit laual.

Diivanilt tervitas naist pisut hõredate hammaste ja õllest häguste silmadega, aga muidu ilus eesti mees.

Naine tiris rasked kotid kööki, kus tühjade kõhtudega lapsed ta sisse piirasid. Ta sidus põlle ette ning hakkas kiiresti perele süüa valmistama. Ta otsustas õhtusöögiks makarone valmistada.

Eesti naine oli osav naine nagu enamik eesti naisi. Ta oskas poes ka piskuga majandada. Kuue euro eest sai koti kaupa täis. Mis sest, et selleks tuli mitmeid erinevaid poode läbi käia, et odavamalt toidulraam kätte saada. Igal juhul tasus see end ära. Täna oli tal läinud päris hästi. Lisaks odavatele makaronidele ja allahinnatud veisekonservile oli tal õnnestunud ka puuvilja osta. Olgug siis pealegi õunad plekilised ja banaanid mustad, vitamiinid ju ikka sees! Ning muidugi piim, munad, sai ja kallile mehele üks rammus õlugi. Ta oleks tahtnud lastele mahla osta, aga selle jaoks enam raha ei jagunud. No pole hullu, eks lepivad veega.

Köögis õhtusööki valmistades, koristades ja nõusid pestes kadus aeg kiirelt käest.

Kell oli kaksteist, kui ta nõudekuivatamise lõpetas ja põlle eest võttis. Lapsed olid magama jäänud ning lõpuks valitses korteris vaikus. Silmad olid rasked ja kippusid väsimusest kinni, kuid magama minna veel ei saanud. Tema ilus mees oli diivanil teleka ees uinunud ja naisel tuli ta äratada, duši alla saata ja talle ase abieluvoodis valmis seada.

Tasa õlast raputades ajas ta mehe üles ja talutas unesegase kullakese vannituppa, keeras dušikraani lahti, keeras vee parajaks, et unine kaasa end ära ei kõrvetaks, võttis silmi nühkiva mehekese riidest lahti ning tõukas kergelt vee alla. Kuni mees pladistas ja puristas, tegi kiiresti aseme üles, sättis endale äratuskella kella viieks helisema, sest tema hommikune vahetus algas kell kuus, tõmbas aastatega hõredaks kulunud öösärgi selga ja läks voodisse.

Veel enne, kui kallis abikaasa pesust tuli, oli ta suures väsimuses juba magama jäänud. Ta ehmus ärkvele, kui mees tema kõrvale teki alla puges. Ta kuulatas. Veel mõni minut vaikust ning tema armas kaasa uinuski kõrvulukustava nosina saatel sügavasse unne. Naine aga oli veel kaua üleval, püüdis tekiga kõrva katta, siis padjaga, siis sundis jalaga tasakesi toksides meest vait jääma, kuid miski ei aidanud – mees norskas nagu tõeline kiskja. Kui naine oli tundi paar tulutult uinuda proovinud, tõusis ta vaiselt üles, võttis kapilt pleedi ning keris end elutoa diivanil sõna otseses mõttes kerra, sest diivan oli lühike ja end välja sirutada polnud seal võimalik.

Tubli eesti naine proovis uinuda, aga und ei tulnud. Ta mõtles oma elu peale. Tal oli kena mees ja kolm toredat last, katus pea kohal ja söök laual, lastel riie seljas – õnnelik naine oli ta! Muidugi, alati võis ka paremat tahta, aga tema kui tubli eesti naine ei hädaldanud. Lastel oli vahel koolis probleeme, aga kellel neid ei oleks. Ja mees oli tubli! Kuldsete kätega. Kui tahtis, sai iga tööga hakkama. Praegu oli ta küll töötu, sest eelmine ülemus oli palga maksmisel koi. Kemplesid, mis nad kemplesid, aga mees esitas ultimaatuni - kui alla viieteistkümne tuhande kätte ei saa, pole mõtet tööl käiagi. Ülemus oli silmi punnitanud, et sellist raha ei maksta isegi pealinnas. Eks tema abikaasal oli õigus ka, füüsiline töö ikkagi. Arved tuli ju maksta, riided muretseda, toit ja kõik muu peale selle. No tuli päevapealt ära. Iseloomuga mees, nöökida end ei lase ja oskab end vääriliselt hinnata, pole midagi öelda. Naine tundis hingepaisutavat uhkust, kui sellele mõtles. Ja lastele hea isa, pole kunagi neid löönud.

Nüüd oli sellest kaks aastat mööda läinud, mees otsis agaralt tööd, kuid polnud leidnud veel sobivat. Küllap ta leiab. Naine mõtles, kui palju inimesed tema ümber aina virisevad ja hädaldavad. Küll on riik paha ja Ansip paha. Aga temale Ansip meeldis. Tore nägus mees, kogu meie pisikese riigi enda õlule tõmmanud ja hoiab seda nii vapralt.

Niimoodi mõtiskledes tiksus aeg omasoodu aina sügavamale öösse. Naine keeras end ühelt küljelt teisele, püüdis aeg-ajalt kangeks jäänud jalgu üle diivaniääre sirutada, kuid und ei tulnud ikka. Ta vaatas kella. Jah, varsti on aeg tõusta ja tööle minna. No pole hullu midagi, eks ole ennegi unetuid öid ette tulnud.

Üheks väikeseks ajaks ta siiski oli magama jäänud, kuid kohe helises magamistoas kell ning ta kargas diivanilt püsti, tormas magamistuppa ja vajutas kella kinni. „Jumal küll, nii äratan veel mehe üles!“ mõtles ta ehmunult.

„Kurat, kas sa seda kella sinna tuppa ei saanud viia?“ käratas unine meheke ja tõstis korraks padjalt oma sügavast unest veidi moondunud näo.

Naine naeratas teda vaadates. „Nagu väike poiss,“ mõtles heldinult.

Ta võttis kella kaasa ja viis selle laste tuppa. Ta keeras kella äratuseks hilisema aja peale, ajas vanema poisi üles ja luges sõnad peale, et see sisse ei magaks ning ka teised lapsed õigel ajal üles ajaks ja kooli saadaks.

Seejärel kiirustas ta kööki, et hommikusöök hilisematele ärkajatele valmis teha.

Hommikune aeg kulges kiirelt ja kaerahelbepudru valmis saanud, tuiskas tubli eesti naine uksest välja.

Kui ta hilisõhtul väsinuna töölt koju jõudis, oli mehel häid uudiseid. Sõber kutsus teda Soome tööle, palk hea ja ilus elu võis alata. Naine rõõmustas koos mehega ning sellise hea uudise peale otsustas midagi maitsvat õhtusöögiks valmistada. Tal oli sügavkümas parematel päevadel ostetud kanapugusid, nüüd oli aeg need lauale panna!

Muidugi natuke oli ka muret, sest neil polnud niisugust raha, millega mees oleks saanud Soome sõita. Sõber oli öelnud, et esiealgu tuleb sõit oma kulu ja kirjadega ette võtta. Naine arvestas kulud-tulud kokku, palgapäevani oli ka veel hulk aega, ega leidnud sellist ülejääki, millega kallis abikaasa Soome sõidutada. Muidugi saaks ta ületunde teha, kui oma ülemusega räägiks, aga enne palgapäeva ta ikkagi seda raha kätte ei saaks ja see võtaks liiga kaua aega, sest Soome olevat kohe töölist vaja ja oodata ei kannatavat.

Seni kuni naine mõtles ja nuputas, kuidas arvete maksmise ja toidu kõrvalt sõiduraha kokku hoida, oli veel üks päev õhtusse veerenud ja mees üsna närviliseks muutunud.

Kuni ühel pealelõunasel ajal sai naine mehelt reipa telefonikõne: „Ma hakkan minema, kott pakitud ja raha olemas. Musi ja kalli, ma helistan kui kohale jõuan.“

Oi, kuidas naine rõõmustas. Tema mees! Nii asjalik, nii tegus!

Järgnevad päevad möödusid oma tavalises rutiinis, ikka töö ja kodu, töö ja kodu. Uneaega nappis, aga väikeste süümepiinadega pidi naine endale tunnistama, et puhkas end oma voodis ilma mehe norskamiseta tükk maad paremini välja.

Päevad läksid ja läksid, aga kõnet mehelt ei tulnud ega tulnud. Tema telefon oli viimastel päevadel välja lülitatud ja naise süda muutus murelikuks. Kuni ühel õhtul uks lahti läks ning tema kallis nägus mees uksest sisse astus. Küll oli naisel hea meel teda näha! Aga häid uudiseid tema mees kahjuks ei toonud. Nimelt oli ta kõvasti kaks nädalat tööd rabanud, aga raha olla maksmata jäetud.

Naine kurvastas, sest kurb oli olla. Mitte enda pärast, aga mehe pärast. „Kui alatud võivad ikka inimesed olla,“ mõtles ta.

Lapsed tulid isale esikusse vastu ja tahtsid kotti piiluda, et näha, mis isa kaugelt Soomemaalt neile toonud oli. Kuid nördinud papa kupatas nad tuppa tagasi.

Kui naine oli mehe kõhna reisikoti lahti pakkinud, selgus, et ka osa riideid oli kuhugi kadunud, kotist võis leida vaid mõne paari pesemata sokke, ühe fliisi ja ploki soome õlut Lapinkulta.

Edasi kulgesid nende päevad üsna tavaliselt nagu varemgi. Tubli naine käis kahe kohaga tööl, lapsed koolis ja kallis mees otsis endale jätkuvalt sobivat töökohta. Neil oli makaron ikka laual, arved peaaegu makstud ja tubagi soe. Kõik oli ju väga hästi.

Kuni ühel päeval sai naine karmi kirja. Tema võetud SMS-laen olevat õigel ajal maksmata. See oli kui külm dušš tema ainsa kleidi viledaks kulunud krae vahele. Mis laen? See pidi olems kellegi hirmus eksitus. Ta võttis laenufirmaga ühendust ning raius: tema pole mingit laenu võtnud. Kuid teiselt poolt aina korrutati: olete ju nimega see ja see, isikukoodiga see ja see. Olete võtnud laenu tuhat eurot ning pole tähtaajaks raha ära maksnud. Nüüd olevat kogunenud intressid ja summa on kasvanud.

Naine oli sõnatu. Jõuetult istus ta diivanile. Mees piilus vaikides silmanurgast, kuidas naine nutma puhkes.

„Kuidagi pidi ju sinna Soome sõitma...,“ kohmas siis.

Kui naine oli mõnda aega pisaraid valanud, tõusis ta, lõi selja sirgu, pühkis käega üle silmade ja läks kööki, et perele süüa valmistada. Tänaseks õhtusöögiks olid makaronid.

Nii möödusid tubli eesti naise päevad aina tööd tehes ja pere eest hoolitsedes. Toit oli laual, katus pea kohal, maksud peaaegu makstud ja riiegi seljas. Laengi tahtis tagasimaksmist. Naine sai endale veel ühe töökoha öövalves. Niikuinii passis pool ööd diivanil niisama end ühelt küljelt teisele keerutades, parem siis juba midagi asjalikku teha ja rahagi saada selle eest. Tema tubli mees polnud samuti lootust kaotanud ja otsis aina tööd. Igal hommikul vaatas ta üle töötukassa pakkumised, kuid midagi sobilikku ei leidnud. Ja tema juba sandikopikate eest end ei müü. Ja õige ka, palk pidi olema ikka mehe vääriline.

Ühel lõunasel ajal, kui mees alles ärganud oli ja köögis kohvi rüüpas, tuli talle aga ärev telefonikõne: tema naine olla saanud insuldi ja viidud haiglasse.

Mees jõi kohvi lõpuni, lõmpsas potist jahtunud kaerahelbeputru ning läks siis haiglasse. Pika otsimise ja juhatuste peale jõudis õige palati ukseni, kuid palat oli tühi. Keegi vanem valges kitlis daam askeldas seal linadega ning vaatas kurbade silmadega mehele otsa.

„Kas olete Tiiu abikaasa?“ küsis siis.

Mees noogutas.

„Ei pidanud vastu...“ ütles see naine tasa.

Mees puhkes nutma ja vajus reformvoodile istuma. Kaastundlik daam istus tema kõrvale ning võttis tal lohutuseks õlgade ümbert kinni. Nii soe oli selle naise embus, nii lohutust pakkuv! Mees nuttis nagu laps. Tiiust oli kahju, tubli naine oli. Kuidas nüüd edasi? Lapsed hakkavad toitjakaotuspensioni saama. Eks tuleb kuidagi hakkama saada. Daam silitas tema selga ja hoidis sülle vajunud kätt. Nii toetav, nii siiras oli see naine tema kõrval. Mees tundis, et ei soovi enam kunagi sellest kenast naisest lahti lasta...

„Ei ole midagi,“lohutas mees end „Tähtis on, et toit oleks ikka laual, riie seljas ja katus pea kohal.“

„Jah,“ vastas võõras hea naine.

Nii lõppes ühe tubli eesti naise elu ja armastus.