Eesti poliitik

Eesti poliitik

Eesti poliitik oli tubli mees, juhtis riiki, tegi jõudumööda sporti ja oli oma vanuse kohta nägus pealakauba, ühesõnaga poiss nagu ponks.

Aga üks väike häda oli tal. Nimelt oli ta värvipime.

Ei näinud ta ei sinist ega musta, valgest rääkimata. Nägi vaid roosat ja rohelist, tsipake lillat ja kollast.

Kui talle räägiti hallist argipäevast, ei saanud ta mõhkugi aru, millest jutt. Kui näidati musta nädalavahetust liikluses või Soome suunduvat laevatäit valgeid kitleid, raputas vaid mõistmatult pead. Ka murelikud põllumehed ja muud maakad, kel ainsaks varanduseks vaid lapike musta maad, läksid temast seetõttu mööda. Nälgivatest lastest rääkimata, kelle paluke vanemate igapäevasest sinisest esmaspäevast sõltus.

Rahva veri hakkas vemmeldama, aga mis sest tolku - see oli ju punane...

Neid värve polnud tema jaoks olemas. Neid värve polnud järelikult üldse olemas.

Aga tema oli ikka rõõmus, sest muru kasvas, naabrinaisel oli roosa mini, ämma kapis olid rohelised dollarid (siinkohal püüdis kirjanik meenutada, millised eurodest rahatähed on rohelist tooni, kuid et tema käest käisid läbi ainult hallid viiekad, siis ei tulnudki talle see meelde ning ta oli sunnitud siinkohal eurod dollaritega asendama) ja päike kuldas kõik selle veel üle. No mida sa hing veel ihaldad!

Ühel päeval pidi poliitik minema iga-aastasesse tervisekontrolli. Silmaarst uuris ja puuris ja muutus päris murelikuks. Ütles siis ääri-veeri ja väriseva häälega, et meie kallil riigiisal on oht päris pimedaks jääda. Aga egas meie poliitik arsti uskunud! Tõusis püsti, kõndis välja ja ajas ikka oma joru edasi.

Mõned küll vingusid, aga jäid lõpuks nemadki vait. Mis sa ikka pimedale räägid, et elus on ka haledaid pooltoone...