Kuidas saada kirjanikuks

Minu suur soov on saada kirjanikuks. Kirjutavaks kirjanikuks. Aga kuidas selleks saada? Tahan rääkida oma loo. Et mis ma selleks olen teinud, mida teen ja mis on selle hind.
Kuidas üldse jõuab inimene kirjutamiseni? Mina arvan, et see on sund. Miski sinu sees sunnib sind kirjutama, kirjutama, kirjutama. Alguses, kui sa selle sunni endas avastad, oled üllatunud. Et kust see tuleb. Paned mõne argliku rea paberile. Loed ise ja heldid. "Nii ilusad mõtted ja tulevad minu seest!" mõtled. Mida nukrameelsem sa oled, seda südantlõhestvamad read. Loed ja nutad. Keegi ei mõista sind. Sa kirjutad sahtlisse ega kavatsegi neid kellelegi näidata. Sest mis see teiste asi on, niikunii nad ei mõistaks.
Nii möödub su lapsepõlv ja algab muutumine. Kirjutatud read jäävadki sahtlisse. Muutumisega välimuses kaasneb muutumine sisemuses. Sa ikka veel kirjutad, aga harva. Sest aega ei ole, viitsimist ei ole. Pole ka piisavalt nukrameelsust, sest elu on liiga põnev ja lõbus.
Mõneks ajaks jääb kirjutamine soiku. Sulle satuvad kätte lapseeas kirjutatud luuletused või jutukesed. Sa loed neid ja põletad osa ära. Osa jäävad edasi sahtlisse. "Kui mõttetud!" mõtled. Sa ise ei saa neist enam aru.
Aeg möödub ja viimasest kirjutamisest on kaua aega möödas. Miski sinu sees on vaikinud, nagu oleks uinunud. Sa ei püüagi teda äratada, sest sa pole enam kindel, kas seda on vaja. Las magab. Nii see sund magab su sees, kuid mida aeg edasi, seda enam annab endast tunda, tekitab ängi ja kibedat surumist rinnas. Ahaa! Sund on ärganud!
Nüüd sa enam ei saa. Ostad uue märkmiku, seod selle takuse nööriga endale kaela, riputad pastaka selle külge ja käidki niimoodi elus ringi - iga hetk valmis pastaka haarama. Esimene armastus, teinegi. Sa ei saa enam ilma kirjutamiseta päevagi hakkama. Nii valus on kõik. Ja esimest korda jagad sa seda oma sõpradega. Nad loevad, pilk kaugusesse suunatud ja väidavad, et see on imeline. Et mina olen imeline. Et kuidas ma oskan. See annab julgust ja sa pakud oma luuletusi avaldamiseks. Aga ei, nii lihtsalt see ei käi. Kohalik ajaleht avaldab paar lühikest juppi, suuremad ja tegijamad kirjutavad sulle viisakalt, et need on liiga naiivsed. Nojah. Eks ma siis ootan.
Aeg möödub. Sa abiellud ja saad lapsed. Sund jääb jälle mõneks ajaks magama. Nüüd sa tead, et mingil ajal ta ärkab niikuinii uuesti. Aga seekord magab ta kauem. Magab koguni kümme aastat või kauemgi. See hirmutab sind, aga samas sa ei kaota lootust. Sa igatsed tema järgi, aga sund ei taha ärgata.
Kuni ärkad ise ühel hommikul üles ja tead, et ta on kohal. Võimsamalt, kui kunagi varem. Ta rapsib ja rammib sinu sees, nõuab väljapääsemist, vabastamist. Pole mingit muud võimalust, kui see vabaks lasta. Paberile. See on nagu uuestisünd, uus elu. Sa tunned, et oled ise justkui varjusurmast ärganud, su meeled, mis olid külmunud ja jahedad, on äkki tulitavad ja kirjud. Nagu liblikad. Või hundid. Liblikkiskjad. Ja see sund ei uinu enam kunagi, sest enam pole selleks aega. Sa oled ise vanemaks saanud, palju vanemaks. Sul on mida öelda.
Sa ootad siiski ja võitled. Aga liblikkiskjad on sinu sisse endale kodu rajanud. Isegi su unenäod ei anna sulle enam asu. Kõik kisendab su sees, surub ja pigistab. Sul pole võimalust seda tunnet eirata ega alla suruda. Liiga tugev on selle jõud.
Sa istud arvuti taha ja hakkad kirjutama. Aga hoopis teised on need lood. Kust nad tulevad, millisteks vormuvad pole sul endalgi aimu. Pole aega analüüsida, sest sõnad tuleb arvutisse toksida, enne kui need mõtetest igaveseks kaovad.
Nüüd algab raske tee, aga seda saatev pidev õnnetunne kompenseerib kõik raskused.
Sa kirjutad ja sinuga hakkavad juhtuma imelikud asjad. Sa mõistad, et senine maailm polnudki see, millena sa seda nägid. Kõik muutub, loksub paika, annab selguse. Sa rahuned väliselt, aga sisemuses põled kui hull. Sa tuled oma senisest töökohalt ära, et pühenduda. Päris ilma tööta ei saa. Nii annab juhus sulle võimaluse. Saad poole kohaga tööd raamatute maailmas, tõsi küll ka poole miinimumpalgaga. Mis võiks veel parem olla ühele inimesele, kelle unistuseks on saada kirjanikuks? Aga paljud ei mõista seda. Nende silmis oled sa töötu, abitu olend. Oled rahatu, aga täiskohaga tööd ei otsi. On suur õnn, kui sul on mõistev mees, kes ei sunni ega hädalda. Võimalik, et ta tegelikult kannatab. Rahatuna sa loobud ostmast endale uusi riideid, loobud juuksurist ja meikimisest, jalanõudest, meelelahutusest - ühesõnaga kõigest, mis on tegelikult loomulik ja inimväärne ja mis on siiani olnud sinu jaoks oluline. Loobud isegi sõpradega läbikäimisest. Lisaks kannatab su laps, sest ka temal tuleb mõnest asjast loobuda. Kogu maailm sinu ümber elab teistsugust elu ja sa tunned end justkui väljaspool olevat. Aga nende pisiasjade kõrval on olulisem vaid üks- sinu seesmine sund ja kasvav vajadus seda kõikidega jagada. Mitte enam ainult sugulaste ja sõpradega, vaid kogu maailmaga. Ja nii sa kirjutad ja kirjutad ja kirjutad. Sest see on ainus, millest tunned tõelist rõõmu.
Kirjanikuks saamiseni ehk pole enam pikka teed jäänud. Sest elu saab ükskord otsa ja aega enam palju ei ole.