Eesti sportlane

Eesti sportlane

Eesti sportlane oli maailma mastaabis mees number üks. Tema tulemused olid hiilgavad. Oma supersaavutuste tõestuseks särasid tema turske kaela ümber prisked kuldsed medalid. Teda kanti kätel ja sõidutati limusiiniga, teda kummardati ja austati, talle kingiti tänutäheks nii maju, kaatreid kui autosid, sekka mutikeste kootud villaseid sokke.

Olgu siinkohal öeldud, et tema edu pandiks oli väärika eestlasena meie oma vana hea võisilmaga tangupuder, mille peal ta treenis ja millele jõi peale ehtsa lehma seest tulnud ehtsat hapupiima, samal ajal, kui norrakad ja muud tegelased sõid kõiksugu kahtlast kraami, põhjustades aeg-ajalt inetuid dopinguskandaale.

Meie vapper kangelane ei andnud endale armu ja treenis nii ööd kui päevad. Ja ikka tangupuder ja hapupiim, hapupiim ja tangupuder. Kui aga saabus külm ja pime talv, hakkas mehel rammu nagu vähemaks jääma. Ei libisenud enam suusk nii kuis vaja, jalg oli tönts ja vaimgi kippus nõdraks jääma. Mõtles mees mõnda aega ning lisas vanale heale tangupudrule ka hernesupi ja hapukapsad. Oh sa juudas, kus nüüd hakkas mehel alles pauerit tulema! Nagu viitsütikuga pomm, aina rapsis siia ja sinna kui tuul. Suusad lendasid ees minema enne kui jalad järgi jõudsid. Ikka mäest üles ja mäest alla, mäest üles ja mäest üles. Ja rammu tuli aina juurde ja juurde ning mees haistis juba järgmist kulda, kui ninaga karget kodust õhku vedas.

Kui kätte jõudis kauaoodatud võistluspäev, läbis meie mehine ja armastatud sportlane teiste hulgas kohustusliku heitgaasi kontrolli. Ja oi kurja, tema gaasidest leiti keelatud aineid - hernesuppi ja hapukapsast. Tõsi, viimasest polnud välismaa eksperdid suurt midagi kuulnud ega osanud sellest esiotsa ka midagi arvata, aga kolleegidega nõu pidades leidsid pikkade vaidluste tulemusel, et selline asi ei saa ikka päris õige olla.

Küll püüdsid kalli sportlase treenerid ja muidu austajad tema nime puhtaks pesta, solgutasid vaest murtud meest ühest kohtust teise, korraldasid tema toetuseks mitmeid aktsioone, aga ei midagi. Ühene seisukoht oli ja jäi: hapukapsad pole lubatud. Nii lõppes meie vapra sportlase karjäär ning õige varsti langes mees hoopis tasapisi unustusehõlma. Vaid vahel harva, hilistel õhtutundidel võis üht kõhna  ja küürus seljaga vibalikku teosammul suusarajal tolknemas näha. Võta nüüd kinni, oli see meie kangelane või keegi kohalik harrastaja...