Meil on kõik viimasel ajal niiiii planeeritud. Aeg on planeeritud, elu on planeeritud, lapsed on planeeritud. Me kurdame vahetpidamata, et aega pole.
Sõitsin ühel õhtul töölt kodu poole. Aega oli vähe, kell oli palju, õhtused toimetused olid planeeritud ja planeeritud õhtu kippus planeeritust ...
Ja siis ma nägin lambaid. Tee ääres karjamaal oli tuhutu hulk lambaid, sellised määrdunud ja räämas, mööda suurt madalaks näritud heinamaad laiali, nagu hallid vihmamärjad kivid.
Ja siis ma tundsin, et mul on aega. TÄIESTI PIISAVALT AEGA. Jätsin auto seisma ja vaatasin lambaid. Ma nägin ka muud. Nägin veripunast päikest taevaserval loojumas, kummalise kujuga verevaid pilvi, raagus puuderida teeäärt palistamas, armsaid talusid taamal, künkanõlval.
Ma lihtsalt seisin ja vaatasin ja ajal polnud mingit tähtsust.
See muutis paljugi. Mõistsin, et ei taha olla üks neist, kes pärani silmadega pimedana päevast-päeva ringi tormab ja halab, kui vähe on aega.
Jääge korraks seisma. Vaadake lambaid. Või puid. Asfalti. Või teist inimest. Jätke mõni hetk planeerimata!
