Miks ma ei ela korteris

 Mõnikord ma mõtlen, kui lihtne oleks elada korteris ja aeg-ajalt mängin selle mõttega, mis oleks, kui vahetaks maja korteri vastu välja. Lähed õhtul koju, tuba on soe, kraanist tuleb soe vesi, klõpsad puldist teleka käima ja kui söögitegemise kohutust ei ole (või on, aga sa eirad seda), viskad diivanile lösakile ja puhkus pärast väsitavat tööpäeva või misiganes päeva alaku! Ei mingit muruniitmist ega peenarde rohimist, lõputust leheriisumisest rääkimata.

Elus kohtab teatavasti igasugu veidrikke. Räägin seda kõike, sest eile sattus mu teele esmapilgul täitsa mõistlik tädike, selline vinks-vonks vanainimene. Vahetasime viisakusest mõne sõna, kuni tädike hakkas äkki katlana podisema ning viskas lõpuks kaane pauguga pealt. Jutt sai alguse sellest, et ööseks lülitatakse linnas küte välja ja toad on külmad, kusagil sooja enam ei saavat. Et mõnikord on puhur hea, aga... Ja siis läks tiraad lahti:

„Puhur aitaks jah, aga see teeb kõva müra ja seda ma ei kannata. Meil naabritel on puhur, ah on üks noor väikse lapsega pere, see puhur neil muudkui üürgab, saate aru, ma ei saa öösiti enam üldse magada, see puhur on neil mingi võimas ja kallis ma arvan, see teeb sellist häält, et elu ei ole enam. Ja kellele sa räägid? Ütlesin neile mitu korda, et ma ei saa selle puhuri pärast enam üldse magada, aga ega nad ju ei tee vanainimesest väljagi. Ma kuulen isegi seda, kui nad öösel juhtme seinast välja tõmbavad ja kolksuga maha lasevad kukkuda, mis siis veel muust rääkida. Ütlesin neile, et ma kuulen isegi teie juhtme kolksu, aga mis sellest kasu on. Neil on väike laps, eks sellepärast kütavad selle puhuriga oma magamistuba. Ma ütlesin, et pange see pagana puhur teisele poole korterisse, miks ta peab minu seina taga huugama, aga kes see mind kuulab! Ja üldse, neil käivad kogu aeg külalised, igas toas seal on vist paarike, ma mitte ei taha mõeldagi, mida seal tehakse või ollakse, aga kuhu sa kaebad, keegi ei kuula enam sind, räägi või ära räägi. See on neil kindlasti mingi võimsam puhur, ma seda juba häälest saan aru. Ja muidugi, nemad saavad endale puhureid lubada, mina, vanainimene, ei jõua küll elektri eest maksta, aga mis neil viga, ega nemad ju selle korteri eest midagi ei maksa, neil see firma korter, firma maksab, ise ei pea midagi maksma. Kes mulle selle elektri kinni maksaks, kui ma hakkaks ka puhuriga kütma...”

Ma olin jahmunud, ainult noogutasin lollakalt ja peas keerles mõte: jumal tänatud, et mina selle hullu naise naaber ei ole ja kiitsin end mõttes aastatetaguse valiku eest soetada oma elamine. Mis siis, et õhtul koju jõudes pean puid tassima ja kütma hakkama, pean ka sooja vee saamiseks kütma, pean muru niitma ja peenraid rohima, põõsaid pügama ja maja värvima, kuuri katust lappima, kasvuhoonet kastma ja lehti riisuma, lehti riisuma ja lehti riisuma, oksi kokku korjama ja riisuma, riisuma....lund lükkama...Lõputu auk, kuhu matad suure osa väärtuslikust ajast. Aga kui tuju tuleb, panen puhuri üürgama ja lasen sel üürata kasvõi terve talve ühtejutti ja mitte keegi ei tule mulle ütlema, et ta ei saa magada ega käsi mul puhurit teise korteri otsa tõsta, kui minu magamistuba koos väikse lapsega on juhtumisi just õela naabri seina taga...

Ja ikkagi, kui kõik inimesed oleksid mõistlikud, siis ma jätkuvalt mängiks mõttega kolida korterisse. Aga ei ole. Mõistlikud. Ja mõistlikkuse puudumisest võin näiteid tuua veel ja veel. Aga teine kord. Seekord niisugune lugu.  

Hingedepäeval hoopis sõprusest

Täna, hingedepäeval, mõtlen ma hingede asemel hoopis elavatest ja rikkusest, millega mind on õnnistatud - sõprusest. Kes on sõbrad või mis on sõbrad. Minu sõbrad tulid minu ellu juba lapsepõlves, nüüdseks oleme koos olnud vast neljakümne aasta ringis. Oleme koos suureks kasvanud, koos pered loonud, koos elu tagasilöökidest välja tulnud ja nüüd me koos peletame vananemis. Pigem nii see vist ongi, sest mitte alati ei jagu meil tarkust ja mõistust ja ka tahtmist eakohaseks käitumiseks. Nelikümmend aastat on üüratu aeg. Kui sõpru poleks olnud, oleks see aeg kulgenud teisiti ja olnud teist nägu.

Sõprus ei tähenda pidevat koosolemist. Sõprus pesitseb südames, need inimesed on sinu sees kogu aeg olemas, kohtumiste tihedus ei mängi siin väga suurt rolli, kuigi pean mainima, et mina hakkan sõprade järgi igatsema, kui me pole paar nädalat kohtunud. Oleme nagu üks pere ja peredes juhtub mõndagi. Alailma õpetame me üksteist elama, kasvatame üksteise lapsi, läheme seetõttu tülli ja lepime ära. Me nutame ja naerame, vihastame, vaidleme, vahel solvame ja ometi saame järgmisel korral kokku, lebame rannas ja laseme päikesel ja veinil kogu jama minema uhada. Mõnikord oleme me päris pöörased, teeme hullemaid lollusi, kui noortena teha julgesime ja vahel vaikime, kas kurvalt või jonnakalt. Ent enamasti me naerame. Me ei saa maailma asjadest sugugi ühtmoodi aru (ja kujutage ette, üks minu sõpradest pole minu raamatuid lugenud, ütles, et pole viitsinud...). Meil on erinev maitse nii meeste kui riietuse osas, raamatute ja filmide osas. Kui suuremaks vaidluseks kisub, mõtlen, et käigu nad kõik... Ja kahe nädala pärast tunnen ma taas neist puudust.

Sõbrad võivad vabalt olla ka asjad, mis südame küljes kinni. Minul on näiteks väga hea sõber minu diivan. Ta on vana ja üsna katki, aga ma ei raatsi temast loobuda. Muidu ma katkiseid asju ei talu, aga see diivan... Sellel diivanil olen ma haigena lamanud, raamatuid neelates pikutanud, telekat jõllitades end unustanud, sügavat, aga ka pinnapealset ja õudusi täis ööund maganud. Võin küll öelda, et ta on mind nii mõnigi kord pa..st välja magatanud. Mitmeid kordi olen mõelnud, et vahetaks ta välja ja siis loobunud. Katkise katte annab ju ära peita. Las ta olla veel. Toeks. Sõpru ju ei visata niisama minema.

Siis on minu sõbrad raamatud, eriti mõned, väga erilised, minu kirjutuslaud ja kaks totakat vasest pliiatspeenikest kuju – mees ja naine, mehel on üks jalg murdunud, aga see teeb ta minu jaoks eriti armsaks, seisab rippkõhuga naise kõrval ka murtud jalaga nagu raudnael. Siis on mul veel üks kipsist ümmargune totakas lammas, Prismast ostetud ja Maximast pärit kahe eurone valge mõttelageda ilmega ingel. Sõpradeks on ka terve hulk mälestusi ja raamatukogu esikus kasvav vahalill, üks imeline koht Peipsi kaldal, mõned kivid, üks salapaik maja taga lepavõsas... Sõpru mul jagub ja neid pole ka ülearu palju.

Aga minu ümber on inimesi, kel sõpru ei ole. Mõni ütleb, et ei vaja neid, mõni, et talle piisab oma lähedastest – lastest, mehest, vanematest. Mõni väidab end ka ilma sõpradeta õnnelik olevat. Ja küllap ta ongi, inimesed on erinevad. Ja mõnel ehk ongi sõbraks ainult diivan või televiisor või mõni lollakas kassikuju aknalaual või ema või isa või laps. Ka mina olen oma hingelt üsna üksildane, mul on hobid, mida saan teha üksinda olles, üksindus on minu jaoks igati meeldiv olemine. Üksindus ei tähenda minu jaoks kurbust, mind teeb üksindus vägagi õnnelikuks. Aga tahan öelda, et minu sõbrad ei hõiva iial minu üksildust, minu aega ega ruumi. Meie koosolemine on puhas rõõm. Mul on hea meel, et mul on olnud kunagi tarkust oma sõpradega sõpradeks saada.

Miskipärast meenub mulle ütlus: „ole ettevaatlik naisega, kellel pole sõpru”. Mina usun selles tõetera sees olevat, sest eelkõige minu sõbrad muudavad mind paremaks inimeseks.

Mina hoian oma sõpru enda ligi ja loodan, et nemad hoiavad mind. Aga hingedepäevast rääkides, me ei tea keegi, mis hetkel meist endist udus liuglevad hinged saavad. Seega- armastage. Üksteist ja kui teiste jaoks armastust ei jagu, noh, siis armastage vähemalt iseennast, oma diivanit või toalille, kassist rääkimata.