Teekond ja inimesed

Kogu meie elu on teekond. Ma tahan välja jõuda kohta, kus ma olen õnnelik. Mõni selline koht on olnud, kuid ühel päeval on aeg edasi liikuda, et otsida järgmist, sest õnn teatavasti ei ole igavene. Paigalseis ei ole teekond. Sellel teekonnal on mul õigus valida sõpru, koguda enese ümber häid inimesi ja hüljata need, kes minu pühendumust ja sõbralikkust ei vääri. Kõik inimesed ei ole ilusad ja head. Ei peagi olema ega saakski. Need inimesed, kes ei ole ilusad ja head, on meile kasulikud. Kurja tundmata ei oska sa leida head, seega on nad hetkeks meile vajalikud. Aga ainult hetkeks. Siis on aeg nad seljataha jätta.

Suvele tagasi vaadates

Kui mul on mõtteid, siis soovin neid jagada.
Täna hommikul, kui end tööleminekuks sättisin, kuulsin äkki helikopteri müra. See oli nii vali, et näis, nagu plaaniks ta meie maja katusele maanduda. See äratas isegi muidu noorele inimesele omase sügava unega Knuti, kes unisena toast välja tuli ja uuris, mis õudne müra see oli.
Aga mitte helikopterist ei tahtnud ma rääkida. Mõtlesin, et räägiks suvest. Sellest, mida eriti ei olnud ja mis osutus taas selliseks, mis mõnel üksikul päeval korraks puudutas, jõudmata naha alla pugeda, tekitada tundeid, teravdada tajusid ja tugevdada meeli eesootavaks talveks. Mulle ei meeldi see väljend "pole halba ilma, on valed riided". Mina igatsen ikka suve, kus riideid pole suurt vaja, mõni aegki sellist päikese pehmet puudutust. Joped ja sallid ja mütsid tulevad niikuinii ja pikaks ajaks. Vihm, külm ja pilvine taevas on minu jaoks endiselt halb ilm. Panen sunniviisiliselt jope selga, aga halb ilm jääb halvaks ilmaks.
Selle suve elamusteks loen kahte asja: üht nädalat üksindaolemist Peipsi ääres ja Norraskäiku. Norrast ma juba rääkisin eelmises postituses. Muidugi oleks tahtnud sellest pikemalt rääkida, aga ei hakanud oma juttu liialt pikaks ajama. Liiga pikka teksti ei viitsita muude toimetuste vahel lugeda. Seega räägin üksiolemisest ja loodusest ja sellest, kuidas need kaks sind mõjutavad.
Olin nädala Peipsi kaldal, oma pisikeses haagissuvilas. Mul oli kaasas söök ja jook, väike pliit ja suhteliselt suvelähedased ilmad. Minu pisike "onnike" 2,5 X 1 meetrit sisaldab endas kõike, mis lahedaks olemiseks ja eluks vaja.  Ja üsna kiiresti sai mulle selgeks, et eluks ongi tegelikult oi kui vähe vaja. Jah, muidugi käis mul vahepeal külas sõpru, ilma nendeta ei oskagi ma olla. Aga öösiti olin üksinda, keset kõiksust. Tegin tähelepanekuid. Esiteks kell. See, kuidas me kogu aeg peame teadma, mis kell on. Minul ei olnud kella, sest seal ei ole elektrit ja mu mobiili aku on omadega läbi. Kogu aeg oli kuklas mingi mõttetu vajadus teada saada, mis kell on. Lõpuks ei pidanud ma vastu ja käisin autos kella vaatamas, samas aru saades, kui ebaoluline on kellaaeg, kui : 1. sul ei ole kusagile kiiret 2. sa oled tulnud üksinda nädalat looduses veetma 3. sa tead, et kui päike tõuseb, on hommik ja kui loojub, õhtu. Ja ikkagi tekkis sundmõte kellaajast kuni ma liivale päikesekella joonistasin ja aeg-ajalt seda vaatamas käisin. Esialgu ei saanud ma aru, miks kell tunni võrra vale on, aga siis meenus, et me ei ole ju vööndiajas, seega tuli kella pisut timmida. Enam-vähem see isegi toimis, kuni muidugi päevani, mil päikest enam ei olnud ja taevas hallide pilvedega kattus. Esimestel päevadel õppisin juba ka päikese järgi kellaaega aimama, õigemini tema peegeldusest järve pinnal. Varahommikuna päike muudab veepinna sulatinaselt helkivaks, kella kümnene päike aga annab järvele tema loomuliku tooni tagasi. Selle järgi otsustasin, kas tõusen või magan edasi.
Plaanisin sealolles veidi kirjutada, aga et mu läpaka aku kuigi kaua ei kesta, siis väga pikalt ma seda teha ei saanud. Enamasti vaatasin silmapiiri. Ka see muutus justkui vajaduseks. Lugesin kokku kalameeste paate, parte, haigruid. Avastasin, et kui auto uks pauguga kinni lüüa ja kui kajakas madalalt üle veepinna lendab, hüppavad kalad miskipärast veest välja, koos, suure hulgana justkui kokkulepitult, lüües järve pinna värelema. Müstika. Ok, ukse pauk võib tekitada mingitmoodi rõhumuutuse ehk, äkki on kalad selles osas väga tundlikud...Tegelikult pole mul aimugi, mida see tekitab ja miks see kalad hüppama paneb. Kordasin katset mitu korda ja ikka oli reaktsioon sama. Veel arusaamatum on, miks nad kajaka lähenedes talle suhu kipuvad, mitte kabuhirmus linnu varju nähes sügavamale peitu ei poe...
Kui ma sinna läksin, tundus mõte üksinda ööbimisest veidi hirmutav. Ikka inimeste pärast. Aga inimesi ei olnud. Üks kalur sõitis küll oma pisikese mootorpaadiga üsna kalda äärde uudistama, võttis suuna otse minu peale, et mis imeloom oma neoonroosas kleidis seal putka juures passib, aga noh, kui ta silm seletama hakkas, võeti suund kiirelt järve peale tagasi ja kadunud ta oligi. Mulle see sobis. Hirm võõraga suhtlemise ees jõudis juba kurku tõusta.
Aeg kulgeb sellises olukorras hoopis teistmoodi. Kuhugi minema ei pea, midagi tegema ei pea, kella ei ole, inimesi ei ole. Oled iseenda päralt. Mingil ajal tulid seltsiks pardid. Püüdsin neid kokku lugeda, aga nad aina sukeldusid, üks pea vupsas vee alla, järgmine tuli pinnale, katsu sa sellises sagimises neid loendada. Miskipärast oli oluline teada saada, palju neid on. Seitse korda üle lugedes sain kokku kakskümmend. Minu kohast paremal pilliroos pesitses kaks albiinost haigrut. Ilusad linnud kõverate kaeltega. Aga, kui lendavad, tõmbavad kaelad sisse. Vasakul, kaugemal pillirootukas näis olevat neli hallhaigrut. Aeg-ajalt nad hüüdsid üksteist ja nende hääl meenutas veidi kajakate oma. Algul ma vahet ei teinud, aga paari päevaga tundsin erinevuse ära. Hommikul avastasin rannaliivalt värskeid kitse- ja metsseajälgi. Ju käisid loomad öösel joomas.
Järv on kogu aeg muutumises, sõltub, kas on valge või pime, kas on tuul või mitte, kust suunast tuul puhub, kas on pilves, kas kohati pilves või lauspilves, kas on niiske või kuiv õhk, kas sajab või mitte, kui kõrgel on päike ja veel tuhat asja, mis seda muudavad. Ma istusin oma pisikesel terassil ja vaatasin ainiti järvele. Kuulasin lindude hääli, soku hõikamist metsast, sahinat põõsast ja...oma südant ja mõtteid. Igapäevaelu müras ei kuule neist nimetatutest ühtegi.  Õhtuti imetlesin loojangut, nägin, kui kaugel Mustvees tänavatuled süttisid ja pimedus mähkis mind vähehaaval endasse. Ega see päris pimedus olnudki, järv jutkui talletanuks päevavalguse endasse, et öösel õrnalt helendada. Ja mul polnud põrmugi hirmu. Ka inimeste ees mitte.
Loodus ja üksindus lepitasid mind iseendaga. Muidugi, nädalast ei piisa, kui suhted endaga sassis. Aga sain aru, mis on oluline, mis mitte. Ja üle pikaajalise loomeummikus loksumise leidsin kõige selle peale ühe mõtte, suuna, mis mind uue romaaniga edasi aitab.

Norrat avastamas

See oli minu elu esimene nii pikk automatk ja kirjeldan kogu reisi põhiliselt läbi autoakna vaadatuna. Alustasime sõitu Siimustist hommikul kell viis ja meie sihtkohaks oli Norra, täpsemalt Loofootide üks suurimaid kalurikülasid nimega Ballstad. Kohale jõudsime järgmisel hommikul kell kaheksa, seega kestis sõit koos laevasõiduga Helsingisse kokku 27 tundi. Kakskümmend seitse tundi viiekesi autos, 1800 kilomeetrit akna tagant mööda vuhisemas. Ütleme nii, et kerge see ei olnud. Tegime teel sirutuspeatusi ja söögipeatusi, vahetasime autos kohti, et keha surnud parem pool saaks taastuda ja vastupidi.
Maria on väga hea autojuht, kindla käe ja kiire otsustusvõimega.
Minu jaoks oli kõige igavam Soome. Liikusime põhja, pikk sirge magistraal, ainult mets ja lepavõsa, mõned järved, aga väga vähe asustatud alasid, ka järveäärsed olid inimtühjad, ei mingeid mökisid. Mõni asula vahele, üksikud majad, enamus neist ühekorruselised plässi sinepikarva, ei lillepeenraid, ei aiamalappe, kasvuhoonetest rääkimata, enamik kuidagi väsinud ja luitunud moega. Esialgu mõtlesin, et suur osa tee äärde jäävatest majadest on tühjad, aga õuel seisvad autod ja liiga ammu niidetud murud andsid mõista, et neis siiski elatakse ja toimetatakse. Arutlesin endamisi, kas soomlased on laisad või liiga hea elu peal...Rootsi poole kulgedes muutusid sinepivärvi majad vähehaaval Rootsi punasteks. Naabrite mõjud. Avaldasin arvamust, et ehk on see ilusam Soome kusagil mujal...
Rootsi seevastu meenutas rohkem Eestit. Ilusad punased majad iluaedadega, värvikirevad lillepeenrad, hoolikalt niidetud murud, aiamaalapid ja väikesed kasvuhooned. Mida põhjapoole, seda mägisemaks maastik muutus, teed kitsamaks ja ka kehvemaks. Igal pool oli tohutul hulgal haagissuvilaid, kõik maanteed olid neid täis, kõik peatuskohad ja parklad.
Ma olen ju see loll, kes autos magada ei saa, ükskõik, kui väsinud ma ka ei ole. See on tegelikult väga kurnav, aga pluss on, et nägin ära kõik, millest mööda libisesime. Tegin küll vahepeal "viiekaid" nagu Getter neid nimetas (viie minuti kaupa magamine), aga ega need väsimust vähendanud. Mõneti oli isegi hea meel, et mul kõik meeled erksad püsisid ja sain rahus eluolu vaadelda ja asjade üle mõtiskleda. Üks kummaline emotsioon tekkis sellega seoses ka. Tegin parasjagu kusagil Rootsi-Norra piiri lähistel oma "viiekat", mis tagantjärgi kaaludes võis osutuda siiski "kolmekümnekaks". Kell oli üle südaöö, väljas oli hämar ent mitte pime. Tukkusin ja kui silmad avasin, nägin ees päikesetõusu. Hakkas uuesti valgeks minema. Esialgu ehmusin, et kas tõesti olin mitmeks tunniks magama jäänud, kuid ei, põhjas sel ajal päris pimedaks ei lähegi, öine hämarus oli lihtsalt ühtäkki asendunud koidikuvalgusega ja see lõi mu tajud hetkeks sassi. Kahel pool kõrgusid mäed, lumelätakad kõrgustes helendamas.
Nagu arvata võib, on viiekesi reisides pagasnikus tohutult asju. Isegi rohkem, kui tohutult ja rohkem, kui sinna terve mõistuse järgi mahtuma peaks. Ma ei tea, Maria auto oli vist kummist... Ületasime Norra piiri ja õnneks polnud seal hingelistki, kellel oleks tekkinud isu meie autot kontrollida ja soovi ülekoormatud pagasniku sisuga tutvuda. Teed olid jätkuvalt kitsad ja kurvilised. Majad tee ääres, nüüd siis juba Norras, muutusid Rootsi punastest (taas naabrite mõjutus) vähehaaval valgeteks. Suur osa norrakate majadest ongi valged. Ületasime mitu silda. Kõikjal ainult mäed, mäed ja mäed, mägede taga on teised mäed ja nende taga omakorda järgmised. Väga võimsad vaated! Edasi kulges tee ikka põhja poole. Mäed muutusid teistsugusteks. Ma nimetan neid "pehmeteks" mägedeks. Enamasti ei ole neil mägedel metsa ja nad on rohelise madala taimestikuga, jätteski kaugelt mulje nagu oleks tegu pehme rohelise samblaga.
Hommikul kella kaheksa paiku olimegi sihtkohas Ballstadis. No ma ütleks nii, et selleks ajaks juba katus sõitis. Ingi, kelle juures me elasime, oli meile voodiriided juba valmis pannud, pumpasime oma kummimadratsid täis ja vajusime unne. Kummaline, et kolmest tunnist magamisest piisas, et olla jälle rivis ja värske. Tunne oli nagu oleks kogu öö maganud õndsa und... Hommikust (või siis pigem lõunat) sõime Ingi ja Mariuse terassil, vaatega suurele mäele, mis meenutas mulle pisut kokku painutatud pihku, mille tipud, nagu sõrmed, jäid halli uduloori sisse peitu kogu päevaks. Tekkis tunne nagu oleksime oma maja ja terassiga mäe turvalises pehmes peos...
Mäed rõõmustavad mind alati. See paneb mind mõtlema meie lagedatele viljapõldudele ja lepavõsale, paneb imestama, miks meil on ainult Munamägi ja kunstlikult tekitatud tuhamäed, kui mujale on Jumal loopinud neid nii palju, et muuks nagu ruumi ei jäägi... Kahvatu tundus selle kõrval see meie pisike lage maa. Olin nii lummatud sellest paigast, et kohati võttis hinge kinni, olgu see lause klišeelik või mitte, aga nii oli.
Kui ma eespool kirjeldasin soomlaste ja rootslaste maju, ei saa ma kuidagi mööda vaadata ka norrakate omadest. Mind üllatas, et nii rikkal maal nagu seda on Norra, on majad nii tagasihoidlikud. Enamasti ühekorruselised lihtsad heledaks võõbatud majakesed, ei mingit suurustamist. Õued ikka reeglina kenasti niidetud, kuid mitte ehk nii korralikud ja üles vuntsitud, kui meil Eestis. Ja terass või rõdu kuulus küll iga maja juurde, sest fjordide ilu ei saa ju ometi raisku lasta, isegi siis, kui need on muutunud enesestmõistetavateks.
Kõigil järgnevatel päevadel matkasime mägedes, mere ääres, katsusime ookeani, tallasime kõikjal ohtralt leiduvas lambasitas, kuulasime mägedest tulevat lammaste kellade kõlksumist, sõime imepäraseid toite ja jõime veini, avastasime tõdesid, millest meil seni aimugi ei olnud. Nagu näiteks see, et ka mäe otsas võib olla soo... Nägime imelisi vaateid, ronisime kõrgemale ja nägime veel imelisemaid vaateid ja siis, veel kõrgemal, veelgi imelisemaid... Tutvusime väikeste armsate asulatega, nägime tohutul hulgal rõõmsameelseid turiste, kes hõikasid alati meid nähes "hei!", nuusutasime mere lõhna, jalutasime salapärases metsas, sõime pooltooreid murakaid, ei raatsinud magama minna ja kibelesime ärkama. Olime ülimalt tänulikud lahkele pererahvale, kes meid, viit naist, oma väikeses hubases kodus välja kannatasid. Teate ju, et ei ole kerge mahtuda kahel kokal kööki, aga kui kokki on kokku kuus?
Pisitasa sain üllatuse osaliseks, kui neljandal päeval tajusin, et mäed hakkavad end minule, lagedal kasvanud inimesele, vähehaaval pealetükkivaks muutuma, rusuma ja nii tabas mind äkki koduigatsus. Igatsus näha jälle meie oma lagedaid viljapõlde ja heinamaid. Igatsema hakkasin ka meie sooja tuult, kuigi olime kirunud selle aasta viletsat suve.
Kui nädal sai läbi ja koduteed alustasime, leidsin äkki teel sellise armsa nimega külakese nagu Knutstad. Knut, nüüd siis tead, et sul on Norras oma küla.
Tagasiteel pidasime mõistlikuks ööbida Soomes, ühes Rootsi piiri äärses kämpingus. Tingimused olid kasinad, aga kuna jõudsime sinna kell kolm öösel, oli meie ainsaks sooviks end välja puhata ja koduteed jätkata. Mul oli natuke kahju, et mulle Soome nii kehva mulje jättis, sellepärast hoidsin tagasiteel silmad lahti ja püüdsin leida midagi, mis mu arvamust muudaks. Kahjuks jäi mulje endiseks. Helsingisse jõudes tabas meid äksetorm, mis langetas puid autodele ja pillutas välikohvikute toolid teedele. Elektritraadid särisesid ja pildusid sädemeid. Laeva väljumise ajaks oli kõik vaikne, meri oli tüüne ja rahulik, üks vanaldane sõrmustesse-kõrvarõngastesse-kuldkettidesse aheldatud soome mees tantsis karaokebaaris maailma kõige kummalisemat tantsu, mis meenutas pekkiläinud pornofilmi. Olgu temaga nagu on, igatahes olid tal puusad vägagi lahti ja ta ise nautis neid täiel rinnal, kuigi tema vanaprouast partner ei paistnud mõistvat, misasja see mees tegelikult ajab. Seejärel tuli karaoke, mis meil hetkeks ehmatusest hinge kinni lõi. Aga lõppude lõpuks mõtlesin, et elagu julged inimesed ja meil oli väga lõbus.
Hea on kodus olla, aga jään igatsema seda ilusat Norramaad, neid "pehmeid" mägesid ja lahkeid inimesi. Ja neid mägedest kostvaid lambakellade rahustavaid kolksatusi. Eriti millegipärast just neid.

Elu vertiigoga

Sel suvel tabas mind ootamatu pearinglus. Esiotsa ei saanud ma mõhkugi aru, mis toimub. Õhtul oli plaan pittu minna, aga hommikul voodist tõustes selgus, et kogu maailm keerleb ringi ja keerutab mind kaasa. Igaks juhuks heitsin voodisse tagasi. Lebasin ja nii oli hea, tõustes hakkas kogu tants jälle pihta. Lamasin voodis, sõber oli veiniga külla tulnud, kuid mina olin veinivõimetu. Lõpuks lõin käega ja ajasin end püsti, nööpisime veini lahti ja seekord aitas see hüva jook mu tasakaalu tagasi. Õhtul panin kleidi selga ja läksin pittu, polnud vigagi. Järgmisel hommikul sama jama. Ja ülejärgmisel ja üleülejärgmisel ja edaspidi...Ja see kõik juhtus, kui sain viiskümmend. Võin öelda küll, et see pool sajandit lajatas mulle otse lagipähe. Kaks päeva pärast sünnipäeva olingi sõna otseses mõtte pikali maas. Valus. Arvasin, et see viiskümmend ei saa ju ikka hullem olla, kui oli nelikümmend. Et kui peeglisse ei vaata, on kõik hästi. Aga ei. Polnud vajagi peeglisse vaadata, piisas sellest, kui hommikul end voodist püsti ajasin ja mõistsin, et alates viiekümnest kulgeb elu merelainetel tantsides, tantsupartneriks salapärane tegelane, kelle nime kuulsin perearstilt: Vertiigo. Täitsa ilus nimi ju? Kogu suve maadlesin temaga, ei tahtnud enam tantsida, aga ta oli järjekindel. Rebis mind ikka ja jälle keerutama, kuni ravi lõpuks mõjuma hakkas ja ma ei pidanud enam püstiseismiseks jalgu harkis hoidma. Niipalju see lainetamine siiski mind mõjutas, et ostsin endale sinisetriibulise suvekleidi, nagu madrusele kohane. Eks ma vist tundsingi end juba kaptenina juhitamatul laeval. Tänaseks on laev kontrolli all, aga keegi ikkagi üritab kusagilt mu kõrvade trummikilede tagant väljuda, koputades aeg-ajalt vastu trummikilesid, justkui luba küsides, kas ta võib mu peast kõrvade kaudu välja ronida. Tegelikult on see üsna tüütu, kui ta aeg-ajalt koputab, tekitades häält nagu oleks mõni bassikõlar sisse lülitatud.  See hääl on küllalt tugev, sest kuulen seda isegi igapäevatoimetuste saateks. Õhtuti, kui magama lähen, on see müra eriti häiriv. Pearinglusest sain ravimitega jagu, aga müra peas, mis mu kõrvatrumleid paisutab, jätkub. See tegelane nimega Vertiigo ei meeldi mulle, kui aus olla. Tantsitab ja keerutab, paneb põrandad merena lainetama, põristab trumme ja keerab bassi üle vindi. Kellele selline tüüp ikka meeldiks. Aga lihtsalt mõtlesin, et kui keegi peaks Vertiigo kohta guugeldama, siis siin on minu väike kogemus.