elukunstnik

On elu lõuend
kuhu ise maalid värvid.
Lisad valgust, vahel veidi varju...

Kuid kui maalijat sust endast pole,
vaatad kõigest teiste loodud seebisarju.

piiridesse pigistatud

Nii kuradima ajalik on kõik.
Nii kitsas- väikses valges raamis.
Me elu-kõigest imeväike lõik,
kus jalad vaevu puudutasid maadki.

Ka silmapiir on piir, ta kutsub, viipeks tõstab käe...
mis päiksest kullatud ja mitte liiga kauge.
Kuid silmapiiri suunas minnes äkki näed-
aeg otsas. Surm puudutab su lauge.

planeeritud elu

Meil on kõik viimasel ajal niiiii planeeritud. Aeg on planeeritud, elu on planeeritud, lapsed on planeeritud. Me kurdame vahetpidamata, et aega pole.
Sõitsin ühel õhtul töölt kodu poole. Aega oli vähe, kell oli palju, õhtused toimetused olid planeeritud ja planeeritud õhtu kippus planeeritust ...
Ja siis ma nägin lambaid. Tee ääres karjamaal oli tuhutu hulk lambaid, sellised määrdunud ja räämas, mööda suurt madalaks näritud heinamaad laiali, nagu hallid vihmamärjad kivid.
Ja siis ma tundsin, et mul on aega. TÄIESTI PIISAVALT AEGA. Jätsin auto seisma ja vaatasin lambaid. Ma nägin ka muud. Nägin veripunast päikest taevaserval loojumas, kummalise kujuga verevaid pilvi, raagus puuderida teeäärt palistamas, armsaid talusid taamal, künkanõlval.
Ma lihtsalt seisin ja vaatasin ja ajal polnud mingit tähtsust.
See muutis paljugi. Mõistsin, et ei taha olla üks neist, kes pärani silmadega pimedana päevast-päeva ringi tormab ja halab, kui vähe on aega.
Jääge korraks seisma. Vaadake lambaid. Või puid. Asfalti. Või teist inimest. Jätke mõni hetk planeerimata!

Kallid sõbrad!
Ma olen end lootusetult kaotanud. Kui te näete mind kusagil sihitult ringi hulkumas, pilk hägune, samm loid, siis juhatage mind palun minu juurde....

edu kõigile fatsebuugitajatele

hm, fatsebuuk-see kõlab nagu entsefaliidipuuk.
Jumal küll-terve Eesti on siin!

nii, tegin fatsebuuki konto

kuigi alles loetud päevad tagasi kritiseerisin seda, ütlesin, et see on mõttetu. Sõin oma sõnu, aga noh, sõnad ju ongi minu lemmiksöök...
Nüüd tahan pealetükkivalt olla kõigi sõber. Nii see ju seal fatsebuugis käibki. Asja mõte on mis?
Sellest ma ei ole veel aru saanud. Seni arvasin, et minu sõbrad on need, kes on minu sõbrad. Kellele võin helistada kell 3 öösel, kui on miskit hullu lahti. Arvasin, et sõber on see, kes muretseb ja pakub mulle öömaja, kui olen mingist jamast üdini üles paistetanud ja hakkab pisike paanika tekkima. Tuleb välja, et olin valel teel.
Tegelikult on sõber see, kelle peal sa klõpsu teed, kribelev lootus hinges, et eiteakastalisabmuendasõbraks.

vaatasin inimesi

ja sain aru, et ma armastan neid siis rohkem, kui nad jäävad anonüümseteks. Saksofonimängija puhub pilli ja samastub sellega. Minu jaoks ongi ta lummav saksofonimängija. Kirjanik kirjutab end paberisse ja minu jaoks on ta väga hea kirjanik. Luuletaja deklameerib oma luulet ning kaotab iseenda ja minu jaoks on ta hingeliigutav luuletaja.
Inimesed, te olete nii ilusad!
Aga palun: ärge astuge saksofoni tagant välja, ärge tõstke pilku paberilt, ärge muutuge lihtsalt inimesteks!
Saksofonimängija on pilli kõrvale tõstnud ning viskab viina, pilk tühja hägu täis. Kirjanik lappab pornoportaale ja...Luuletaja sai päranduseks pool maja ja käib nüüd vennaga kohut.
Jah, ma armastan inimesi, aga seda teatud tingimustel. Ja kaugelt.

Juhhuuu!

Hea on olla, kui on hea olla!!!

Vanaema

Istusin tema voodil ja vaatasin, kuidas ta iga tunniga hääbus. Ta oli kaotanud kõne-ja liikumisvõime. Ainus, mida ta teha suutis, oli silmade pilgutamine. Ennast viimse jõuvaruni pingutades suutis ta minu kätt pigistada.
"Sa saad sellest piinast varsti lahti. Kõik saab varsti läbi ja sa pääsed sellest, enam ei pea sa kaua vaevlema" ütlesin. "Kas sa saad aru, mis ma räägin? Kui saad, pigista mu kätt"
Nõrk surve käele andis aimu, et ta teadis, mis temaga toimub. Mulle kippus nutt peale, aga ma ei tahtnud seda näidata. Me mõlemad teadsime, et surm seisab kusagil lähedal ja vaatab meid. Ma ei teadnud, mida öelda. Ma ei tea siiani, kas see on kõige parem lohutus piinades väsinud inimesele, kui tema lapselaps ütleb, et sa sured varsti ja pääsed kõigest. Äkki oleksin pidanud ütlema, et sa saad terveks.
Järgmisel päeval teda enam ei olnud...

"Kas sa näedki maailma nii mustades värvides?" küsis ema, kui oli lugenud minu jutukest.
"Need värvid ei ole ainult mustad" vastasin mina. " Näen seda nii, nagu seisaksin keset metsa, väikesel rohelisel lagendikul ja mind ümritsevad suured rohelised puud, mille all kasvab roheline sammal. Ja nende puude taga on järgmised rohelised puud ja nende taga omakorda järgmised, mis on mustad ja surnuks põlenud. Nii näen mina kõike."

Ma tulin läbi jaheda öö
teadmata isegi, kust
mu peos oli kollane võti
mis ei avanud ainsatki ust

küsimus

Me vahetame elu jooksul välja mitmeid meie jaoks olulisi asju. Ka inimesi.
Võib juhtuda, et väljavahetamisele läheb ka Elu Armastus.
Ja imelik on selle kõige juures see, et hetkest, mil sa kõigele sellele selja keerad, ei hakka sa kunagi neist inimestest või asjadest puudust tundma, kuigi olid varem arvanud, et ei suuda ilma nendeta elada. Miks?

sitasitikas

sitasitikas
istus ja sikutas
sitta
pikutas
ja jälle sikutas
sitikas sitta
kuni väsis ja minema kablutas
kuhugi itta

Klaasist majad

Kas oskaksid endale ette kujutada, et ühel hilisõhtul sumedalt suvisel linnatänaval jalutades muutuvad ühtäkki paneelmajad su ümber klaasmajadeks ning sa võid vabalt vaadata igasse korterisse, igasse tuppa, kööki, vannituppa ja WC-sse?
Kas sa oleksid valmis selleks, mida sa näed?
Mina ei olnud...

Mida naised tahavad?

"Ja teie vanus?", küsis ametnik üle laua istujale silma vaadates.
"Ma ütlesin oma sünniaja, kas sellest ei piisa?" küsis 1957 aastal sündinud daam rõhutatud vaoshoitusega vastu.
"Ja-jah, muidugi" püüdis ametnikust noormees klienti rahustada " kohe arvutan siis välja...nii, teie vanuseks tuleb siis praegu 52 aastat" naeratas ta sõbralikult ja tahtis naise vanust paberile märkida, kui naine järsku ärritunult püsti kargas ja ametniku eest poolelioleva ankeedi enda kätte haaras.
"No kuulge, noormees, lubage mul oma vanust ikka ise määrata" sisistas ta tigedalt.
"Eee.. mis mõttes?" küsis segadusse sattunud mees ja tõusis samuti.
"Otseses" nähvas naine ning kõndis selga sirgu lüües ja poolikult täidetud ankeeti puruks rebides ukse poole. "Ma ei soovi teie firmaga enam koostööd teha" olid tema viimased sõnad, mis paukuva ukse poolt tekitatud helist üle kostusid.

säästame pedofiile!

Lugesin uudist, et Leedu valitus ei toeta pedofiilide keemilist kastreerimist, sest see kahjustaks lastevägistajate eneseväärikust.
Millist ja kelle väärikust, küsiks. Minule, kahe lapse emale, teeb niisugune põhjendus haiget ja tundub mõnitamisena.
Kas terve mõistus ongi lõplikult kadunud ja humaansus võtnud kuritegeliku mõõtme??? Mis valitsus see selline on, kes oma riigi lapsi ei kaitse ega aita?
Kas pedofiilide poolt ärakasutatud, muserdatud hingega lastel on üldse kunagi lootust või võimalust mingitki eneseväärikust omada? Ja nüüd räägime pedofiili eneseväärikusest, kaitseme neid väärituid tõpraid ja keerame lastele selja.
Ma ei saa aru, millest siin üldse rääkida on. See on teema, kus minu süda on kalgim, kui kõige kalgim kivi. Juba keemiline kastreerimine kõlab minu jaoks armuannina neile jälkidele olevustele, kes kahjuks meiega siin planeedil päikest jagavad. Kinni tuleks päike selliste eest katta!

Tartu Raekoja kell lööb 11 ning fikseerib sellega ühe ajahetke. Inimesed on nii otsustanud, et seda hetke tuleb valjult kuulutada. Nagu see oleks oluline.

Pea meeles, et kui sinuga juhtub nii, et lahkud ruumist ja lukustad enda järel hajameelselt ukse, mäletamata, kuhu sa panid võtme, ei pruugi see nii olla. Alati võib olla kusagil keegi, kes tegi seda sinu eest ning võttis võtme endaga kaasa. Nii otsid sina seda kadunud võtit oma elu lõpuni ning suletud uks ei pruugi sinu jaoks enam kunagi avaneda...

ikka mõtlen...

Mõtlen ja mõtlen, aga mitte midagi ei ole öelda.