Mina ja muusika, need kas ei sobi üldse kokku või kuuluvad nii kokku, et sulavadki üheks universumiga. Ma ei tea. Ma pean vist lahti kirjutama selle muusikaasja, et miks mul on keeruline kuulata muusikat ja miks ma hoian muusika endast eemal, kuni hetkeni, mil ma teisiti ei saa. Kuni ma tunnen, et ma tahan. Ära käia. Muusika lõikab mu maailma küljest lahti ja äratab minus selle mina, kes ma päriselt olen. Või selle, kes ma kunagi olin ja kelle ma kaotasin ajale ja argipäevale. See mina on metsik, norme eitav, vaid iseendale ja muusikale alluv, kõhklemata valmis vabalangemiseks. Valmis vabalangemiseks... See mina on nagu tuba, millel pole uksi ega aknaid ja kuhu muusika jõud mind sisse paiskab ja mul pole aimugi, mismoodi, kust ja kas üldse ma sealt enam välja saan. Või kas tahangi. Täna on see päev, et teisiti ei saa. Seekord Queen. Kõvasti, väga kõvasti, aga ikka on veel vähe, ikka keeran volüümi juurde, lasen ta läbi südame, läbi vere, päris lõpuni välja, ei halasta endale. Pole vaja mingit taustaks inisevat tilulilu. Kassid, kuigi vanaduse tõttu ilmselt poolkurdid niigi, põgenevad teise tuppa. Näen akna taga varitsevat kaamost, kui Queen mu verd keedab. Kaamos pole muud, kui tasakaal seesmise ja välise vahel. Nii, lasen muusikal rääkida. Käige p...e kõik, kes ta ütlete mulle, et õnn on otsustamise asi. Nii lolle ja sisutühje otsuseid ma never ei tee. Akna taga maas vedelevad lödid lehed, ma pole suutnud neid ära riisuda, vett täis kolehall taevas puudutab maja katust, surub end tuppa, puudutab oma märja keelega mu juukseid. Valgus on pime, aknad madalad, aeg-ajalt sajab lund, aga see ei päästa. Liiga kriiskav ja puhas, kahepalgeline. Queen raputab mind,lammutab osadeks, riivib need osad liistakateks, tirib hinge seest ja pillub kõikjale laiali, nende vettinud leheräbalate alla, mullale, asfaldile, sajad jalad trambivad sellel, teadmata, et midagi niisugust üldse nende taldade all lebab, et midagi niisugust nagu tealalli hing üldse olemas on. Minu hing. Kurat võtaks, see on minu hing! Hästi, tegelikult on kõik hästi. Ma lendan minema. Nii väike ja tühine on see maailm, mis kaugeneb. Kui rumal minust sellest kinni hoida. Vettinud majalobudikud, hall küla ja raagus puude võrad nagu kooljaluud ülespoole küünitamas. Kui ma tahaksin surra kõige ilusamat surma, siis sõidaksin suurel kiirusel Queeni kuulates vastu betoonseina. Arvan teadvat, mida Freddie tundis, kui lavale astus. Tema looming, tema jõud, tema taevas. Arvan teadvat ka seda, mida ta tundis siis, kui lavalt maha astus. Kuningas või siis Kuninganna koos minu hingega kusagil mudas maas, lehesodi all, kõikide tallata.
Ma keeran muusika kinni ja minu peale laskuvad taas igav vaikus ja tardunud maskid, mis aastatega minu näo järgi sobivaks kooldunud, ma loen jälle uudiseid ja lappan Facebooki nõmedaid postitusi, ma koorin kartuleid, teen pliidi alla tule. See on minu isiklik tragöödia, ja ma ei räägi siin kartulikoorimisest, ja täitsa kaine peaga tunnetatud/kirja pandud. Minu viis põgeneda ja end haavata, lõigata läbi need veenid, mis verega toidavad ja mind elus hoiavad, relvaks muusika, minu enese vastu. Mõtlen, et... Aga olgu, arvan, et aitab nüüd. Ja üleüldse võiks selle kõik kokku võtta kahe sõnaga: katus sõidab, muusika kas on üdini või ei ole üldse minu jaoks...
