Saturday, October 20, 2018

Ilus mõte ajas ajud krussi

Vaatasin toredat persoonilugu Harriet Toomperest, mis lõppes mõttega, et olla isetu tähendab olla vaba. See ilus ja võiks öelda et isegi lapselikult armsalt kõlanud ütlus, mis tundus ka nii õige,  kleepus mulle pähe ja ma ei saanud teda sealt enam kätte. Analüüsisin seda mõtet oma peas ja et asjast paremini aru saada, pidin eesti keele sõnaraamatust otsima seletust sõnadele "isetu", "isekas" ja "egoist". Seletused olid ülimalt lihtsad. Isetu on ennast mittearvestav, omakasupüüdmatu. Hästi, "omakasul" on halb maik juures, selles vist ei kahtle keegi, aga, ülla-ülla, halb maik on veidi ka "ennast mittearvestaval". Kui ma ennast üldse ei arvesta, siis see kindlasti väga hea pole. Siis ma nagu ei armastakski ennast, madalduksin, pisendaksin... Nii, mõttekäiku jätkates loen, et egoist on isekas, enesearmastaja. No säh sulle nüüd! Ja mida meile viimasel ajal aina korrutatakse? Ikka, et armasta kõigepealt ISEennast, alles siis suudad teisi armastada. Kõigepealt oled sina ISE, alles siis on teised, see on sinu elu ja sina ISE oled kõige tähtsam siin maamunal. Vot ja nüüd ma olengi segaduses. Esmapilgul ilusa ja õigena tundunud mõte valgus laiali, sulas selles analüüsis nagu lumememm plusskraadides. Lausa vastupidisele järeldusele viis see kõik mind: isetuks olemine vangistab, ainult isekana ISEend esikohale seades saad sa olla vaba. Või olen ma täielikult võssa eksinud? Või peaks jätkama analüüsiga, otsima seletust sõnale "vaba"? Et mis see vaba siis on? Ja millest vaba? ...