Kartulid või apelsinid ehk ausalt vaesusest

Eile poes käies jäi hinge kriipima järgmine pilt. Ütlen etteruttavalt, et see polnud mingi eriline asi, pigem igapäevane juba. Lugesin oma viimased veeringud kokku ja ostsin mõne apelsini. Ma lihtsalt armastan neid praegu hullupööra!

Minu ees seisis tavaline naine, nooremapoolne maakas, riietatud kasutatud riietepoe jopesse, vanamoodsatesse alt üüratulaiadesse teksadesse, jalas üleliia terava, katki kulunud ninaga saapad, mida moega kaasaskäijad enam ammu ei ihalda. Mood moeks, ka mina ei jõua endale uusi asju soetada ja enamasti pean leppima kellegi kasutatutega. Aga see ei ole probleem. Mulle see sobib.

Naine ladus letile toidukraami. Olime säästumarketis, paljudel kaupadel olid ühe euro hinnad. Neli kotti piima, hakkliha, teepakk, makaronipakk ja lisaks veel muudki igapäevast hädapärast toidupoolist. Asjad, mis ta ostis, olid kõige odavamad. Olen seda hakkliha korra isegi ostnud ja lubanud endale, et see jääb viimaseks. No ei kõlvanud see asjandus süüa. Väljanägemiselt ilus, täitsa hakkliha moodi, aga kui pannile paned, pole sel ei lõhna ega maitset, lisa maitseaineid palju tahad, liha moodi see maitsema ikkagi ei hakka. Pool kilo seda „hakkliha“ maksis ühe euro. Nelja koti piima järgi eeldasin, et pere pole kõige väiksem. Ja siis mõtlesin, et tõenäoliselt on seal kodus lapsed, kes süüa ootavad. Ja nad peavad sööma seda kõige odavamat, kõige ebakvaliteetsemat, kõige halvemini maitsevat toitu. Ja seda mitte korra elus, vaid kogu aeg, iga päev, iga kuu, aastast aastasse.

See pilt aga kordub ja kordub, ühes poes, teises poes. Kõige odavam vorst, kõige odavamad makaronid, margariin, õli... Ainult inimesed selles pildis vahetuvad.

Vaatasin oma apelsine ja mul hakkas tegelikult endast ka kahju. Mis minagi teistsugune olen. Käime mehega mõlemad tööl, kuid ots otsaga mitte kuidagi kokku ei tule. Tõsi, minul on viimased kaks aastat vaid pool kohta, kuid see ju ka midagi. Niisama, käed rüpes me ei istu. Vabadel päevadel, kodus olles, kirjutan, et sellega ükskord lisa teenida. See on mu suur unistus. Sest kirjutamine on töö, mis teeb mind õnnelikuks. Kahjuks õnnelikkusega poes maksta ei saa...

Juurdlen juba mõnda aega selle üle, miks see nii on, et raha aina enam puudu tuleb, ajal, mil riigiisad kiitlevad kui hästi meil läheb. Ma pole küll aru saanud, kellel täpselt, aga see selleks. Tundub, et siin ei saagi keegi aru, kus on need, kellel hästi läheb... Vist Tallinnas.

Meil, maal, on omad reeglid, omad elamise viisid. Mis teha - maakate ängistav elu. Planeeri palju tahad, aga kui ikka su väikesele ettevõttele, kes sulle tööd annab, on jäänud arved laekumata, siis sa töötajatele palka maksta ei saa. Mis parata, usin töömees peab ootama. Nii ta ootabki, nädala, kaks, kolm. Ja hakkab tasapisi võlgu jääma. Telefoniarve, elektriarved... Käib päevast päeva tööl, hommikul vara läheb, sõidab teise Eesti otsa objektile, tuleb õhtul hilja, pikk tee pimedas tagasi. Ja kodus sama seis, mis hommikul. Lisaks on telefonioperaator saatnud sõnumi, postkastist vaatab vastu elektrifirmast tulnud teade maksmata arve kohta. Ja naine on teinud jälle makarone hakklihaga... Mis teha, ootab veel, kannatab. Meie, eestlased, oleme ju hirmus kannatlikud...

Ühel päeval saabub õnn, tööandja maksab 100 euri. Ela! Millal jälle saad, praegu ei tea, aga uue nädala algul peaks asjad lahenema. Tubli töömees vaatab seda sajaeurost ega oska sellega esiotsa midagi peale hakata. Mingi aja pärast hakkab aju tööle. Võtab autosse kümme liitrit kütust, sest viimased kaks päeva on see tublikene vaid aurude jõul edasi liikunud, maksab vahepeal tekkinud väikese võla ämmale, käib kaks korda poes ja ootab jälle nädala, teisegi...Asjad ei ole ikka veel lahenenud, kuid uuel nädalal ehk, annab tööandja lootust...

Meil on peres nii, et osa kohustusi maksan mina. Näiteks aastaid tagasi võetud majalaenu ja oma telefoniarve. Kahjuks rohkem sellest palgast ei jagu. Mis teha, kultuuritöötaja palk on ju miinimumilähedane ja minul vaid pool sellest piskust. Õnneks on majalaen üsna väike nagu maja isegi. Viimane vaid 65 ruutmeetrit. Laen siiski oluliselt suurem. Mingit priiskamist ega uhkeldamist ei ole, kõik on lihtne ja oma kätega tehtud.

Mõtlesin meie maakonna tööpakkumisi vaadates, et inimestega on saanud juba küll töötada, hakkaks hoopis loomadega kampa. Karjalaudas täitsa koht olemas. Aga pakkumist täpsemalt uurides selgub, et ega ikka lähe küll! Nõutakse varasemat töökogemust, vähemalt kaks aastat. Siis on veel rekkajuht ja õmbleja...Viimati õmblesin endale öösärgi. See oli koolis, käisin siis vast kuuendas klassis. Valisin sellise lõike, kus tuli välja lõigata neljakandiline tükk, õmmelda küljed kokku ja ajada ülemisse äärde ehk siis kaelusesse pael. Sain nõrga kolme. Ja sinna mu õmblejakarjäär suri. Kui on miski, mis minule kohe üldse ei istu, siis on see õmblemine. Töö võiks ikka tsipake rõõmu ka pakkuda. Või on see unelmmõtlemine? Rekkaga sõidaks küll, kuid pole raha, et juhilube tegema minna. Nokk kinni, saba lahti. Mõni töökoht aga jääb liiga kaugele. Miinimumpalga eest päevas sada kilomeetrit maha sõita pole ilmselt väga mõttekas ega too tulu juurde. Rohkem pakkumisi ei ole. Siin, maal, lihtsalt nii ongi.

Palgaootamiste vahel juhtub aga nii, et auto läheb katki, amort vupsab ühel päeval salongi. Pole hullu, sõber aitab uue kokku keevitada. Koliseb igas augus, mis hirmus, aga sõita saab. Ülevaatus on tegemata, kaks kuud juba. Kui politseid näen, keeran kõrvaltänavasse ja jõllitan peeglist, kas tuleb järgi...

Õhtul kui töölt koju jõuan, teatab laps: mu ainsad kehalise kasvatuse püksid on rebenenud. Hommikul kui ta end riidesse paneb, avastan, et tema teksad, mis neli kuud tagasi koolialgul ostetud sai, on hirmus lühikeseks jäänud, pahkluud puha väljas.

Sõbranna helistab, et Draamateater tuleb meie linna. Kas võtame piletid, hea tükk tuleb koju kätte. Ma armastan meie kultuuri, ma armastan teatrit, muusikat, häid filme. Muidugi võtame piletid! Püüan lapse pükse mitte vaadata. Süda valutab. Mina lähen teatrisse, aga laps peab veel teadmata aja kukepükstega käima...Ja seda maailmas, kus kukepükste pärast võidakse sind surma mõista. Pusavarrukatest ma parem ei räägigi. Teatris käin vast paar-kolm korda aastas ja seda ikka millegi arvelt ja kriipivate süümepiinade saatel.

Kogu see jant hakkab närve sööma. Mõtlen läbi võimalused. Ja jõuan järelduseni, et siin, maal, oma kodus elades neid võimalusi ei ole. Kui sa tahad elada aastatega armsaks saanud kodus ja käia kodulähedal tööl, siis lepi sellega, mis sul on. Ehk siis sellega, et sul pole peaaegu mitte midagi. Oleme mõlemad abikaasaga seda meelt, et me tahame elada just siin ja välismaale tööle me põhimõtteliselt ei lähe. Meil on alaealine laps, kes vajab meid mõlemaid enda kõrvale, seda iga päev, mitte korra või paar kuus. Meile ei sobi ka see variant, et üks vanematest läheb mujale tööle, sest siis ei ole enam pere koos. Oleme näinud neid peresid, mis seetõttu on purunenud. Et lapsel on sõbrad ja kool, ei tule ka imedelinna Tallinnasse, kolimine praegu kõne alla. Laps on korra juba kooli vahetanud ja see oli tema jaoks väga raske. Seda me teda uuesti läbi tegema ei sunni. Ka mina ise ei soovi linnas elada, olen üdini maakas, armastan kolada metsas ja olla looduse keskel. Kuid kui elu siin niimoodi edasi kiratseb, siis ei jää meil muud üle... Enda soovid ja tahtmised olen juba harjunud alla suruma.

Mulle meenub miskipärast anekdoot, kus hiirelõksu on vorsti või juustu asemel pandud žiletitera. Hiir tuleb, vaatab paremale, juustu pole, vaatab vasakule, vorsti pole ja ongi kõri läbi lõigatud. Meie majas hiired just nii surevadki...

Tegelikult on meie, väikeste inimeste soovid, üsna tagasihoidlikud. Me soovime elada oma kodus, oma sünnimaal. Me ei soovi elada võõras riigis ega seal töötada. Meil on käed-jalad terved ja mõistust ka nagu oleks, me töötame ja püüame oma eluga toime tulla, kuid miskipärast muutub see aina raskemaks ja raskemaks. Mis meil siis viga on? Miks ma olen vaene kui kirikurott?

Nii nägin seal poes selle tavalise naise taga äkki iseennast. Mina, viimase raha eest ostmas oma kolme apelsini. Nii nagu see nainegi, ei teadnud ka mina, mis meist homme saab. Muidugi, alati võib teha etteheiteid, aga kas mul siis pole õigust elada siin, Eestimaal, oma kodukülas, olla õnnelik siin ja praegu, mitte homme või ülehomme. Ma tahan, et me laps kasvaks õnnelikuks inimeseks. Ja kurat võtaks, ma tahan vahest apelsini süüa! Just nüüd, praegu, kui nad on nii mahlased ja magusad...

Auto ülevaatus peab kahjuks veel ootama... Ma mõtlen, et ainus õnnelik praegusel hetkel on vist see amort, kes suhteliselt vabalt autosalongis ringi toimetab. Vähemalt tema ei ole raamidesse surutud, kitsastesse ahistavatesse raamidesse...

Jah, nagu ütles Juri Lotman, perifeeria päästab maailma. Aga millal? Või õigemini, millal see maailm päästmist vajab?