Marilynne Robinsoni romaanist "Majapidamine"

Üle pika aja üks tõeliselt võimas lugemiselamus! See on omapärane ja kummaline raamat, vahest isegi üks omapärasemaid, mida seni lugenud olen. Milline keel, väljendusviisid, kirjeldused, nüansirikkus! Ja milline tõlge! Olen alati mõelnud, et tugev lugu loob tugeva sisu, kuid pean vist oma seisukoha siin ümber hindama. Olgem ausad, selles raamatus lugu nagu polegi või pigem on, aga see ei ole siin olulisim. Lugu on teisejärguline. Lugu on taust. Kuid mahlakate kirjelduste läbi loodud meeleolud on võimsad! Seda raamatut lugedes või eelkõige seda keelt, nii rikast, nii elusat, nii, nii, nii...et sõnu ei ole, tekkis mul kujutluspilt, nagu jalutaksin viljapuuaias, küpsed viljad üle pea kummumas, ainult siruta käsi ja võta, maitse, naudi... Iga sõna oli kui puudutus. Iga sõnaga avanes su ees uus maailm. Just niisugune peab üks raamat olema! Lihtsalt imetlust väärt!

Valgus ookeanide vahel

Krabasin enne kinno minekut kaasa hulga taskurätikuid, sest olin kuulnud, et pisaraist selle filmi puhul ei pääse. Etteruttavalt võin öelda, et siiski pääsesin. Või peaaegu pääsesin. Asja mõte polnud muidugi kinnominek nutmise eesmärgil, aga teades filmi sisu ja tundes ennast, olin selleks enam kui valmis. Näitlejate valik oli väga hea. Lugu oli väga hea ja liigutav, hoidsin taskurätikult kramplikult pihkusurutuna, et oleks kohe hea võtta, kogu aeg oli sees võbisev tunne, et kas nüüd, no nüüd,aga miskit jäi kogu aeg nagu puudu. Tunded, mida tegelased traagilises loos läbi elasid, ei pääsenud lõpuni nende seest justkui välja. Oleks tahtnud rohkem näha, tajuda, aimata, sellest valust osa saada. Mida lõpu poole, seda enam näis, et peategelasest mehe veekalkvel silmad, mida justkui liiga sageli lähikaadris näidati, pidigi olema vist see pisarakiskuja. Ehk siis natuke oli fookus paigast ära. Ja olid ka mõned ebausutavad momendid. Näiteks naise raseduse katkemine, mis algas sekundi vältel jalust mahalöövate valudega. No olles asja ise mõlemalt poolt vaadatuna näinud, võin väita, et ei alga ükski raseduse katkemise ega sünnituse protsess nii. Kui naine äkki ja ootamatult valudes klaverile viskus, lootsin, et äkki selles filmis nad seda viga ei tee...Palusin vaikselt, et seekord oleks teisiti, usutavam, pisut pikemalt kulgev, aga kahjuks... Minu taskurätik jäi seekord kuivaks, kuid kui saalis tuled põlema lahvatasid , andsin selle lahkesti oma äranutetud näoga kaaslasele. Igatahes on mul plaan hakata raamatut lugema, sest olen kindel, et sealt saan kätte selle, mida tegelikult ootasin ja millest kogu filmi vältel ikka tsipake puudu jäi... Aga kokkuvõttes - täitsa hea film, soovitan igal juhul ära vaadata.

Universumi sõnumid

Reinkarnatsioon on täiesti võimalik ja olemas. Kohe jutustan. Meie saksa lambakoer Ressi (jätke nimi meelde!)suri aasta tagasi oktoobris ning me ei ole tema surmaga siiani kohanenud. Kogu perega kuuleme aeg-ajalt tema niutsumist või haugatusi ning tunneme nagu oleks ta ikka veel meiega. Täna hommikul juhtunu tõestas, et see võib nii ollagi. Aga lugu selline. Läksin hommikul riidast puid võtma, kui äkki kuulsin kellegi rõõmsat hingeldamist ja nägin äkki läbi hangede meie surnud Ressit minu poole tormamas. Seisin nagu oleksin puuriidaga pihta saanud. Olime ta matnud meie ilusate valgete tüvedega kaskede alla, kohta, kus me suvel istuda armastame ja nüüd tormas see meie surnud lambakoer minu juurde, täpselt tema matmiskohast ja rõõmustas nii nagu saab rõõmustada vaid koer, kes pole oma peremeest terve igaviku näinud... Hullasime temaga nagu segased. Ta hüppas mu najale püsti, limpsis mu nägu, tegi ümber minu täiesti pööraseid ringe, siis jälle minu najale püsti jne jne. Kuni kuulsin ühel hetkel meie võsa tagant kedagi hõikamas: "Ressi! Ressi!" Tardusin õudusest paigale. Nii, mõtlesin, nüüd siis ongi juhtunud see, mida ma alati nii väga kartnud olen, nüüd siis olengi hulluks läinud, peast segi, täiesti lolliks.... Ma kohtun oma surnud koeraga ja kusagil hõikab keegi teda meie surnud koera nimega... Mingil hetkel mõistsin, et mul on ehk veel lootust, et äkki on see meie uute naabrite, kellega me kordagi kohtunud ei ole, koer. Et äkki ikkagi on olemas niisugused juhused. Et see koer on juhtumisi meie koera moodi ja sama nimega. Sellel ajal kui mu nunnukas omi tiire tegi, üritades vahepeal linnumajast paari rasvapalli pihta panna, läksin auto juurde, et sealt jalutusrihm võtta. See jäi autosse, kui me oma Ressi surnukeha Tartust koju tõime ja me ei ole seda rihma pärast seda puutunud. Nüüd tegin pagasniku lahti ja enne kui arugi sain, oli loom autos, nagu oleks see täiesti tavaline, et kohe-kohe hakkame sõitma, mis sa veel passid. Panin ta jalutusrihma otsa, mida ta kohe rõõmsalt sikutama ja närima hakkas nagu meie Ressi ikka ja läksime sinnapoole, kust teda enne hõigati. Õue peal seisis mees ja ma andsin koera talle pidulikult üle, endal süda sees kipitamas. Kogu ülejäänud hommiku kõndisin närviliselt ühe akna juurest teise juurde, lootes, et ta tuleb tagasi. Tagasi koju. Imelik lugu eks? Ühest küljest muidugi on hea, et ma hull ei ole, aga teisalt...kui ma ei ole hull, siis mis see oli? Igatahes lähen ma täna poest läbi, ostan küünla ja süütan selle oma hea sõbra haual. Hea on teada, et ta on tagasi. Mis siis, et seekord naabrite koerana, aga vähemalt on ta meie lähedal ja võib igal hetkel meie poole sisse põigata.

Surmast mõeldes...Jälle.

Ma mõtlen tihti surmast ja olen end selle eest kirunud. Et kas on vaja. Aga surm on elu lahutamatu osa. Nii paljud minu jaoks lähedased või muidu olulised inimesed on lahkunud ja ma mõtlen sellele, mis on jäänud. Mulle meeldib surnuaedades käia, lugeda hauakividelt inimeste nimesid ja kujutleda neid elusolevaina, ma näeks nagu isegi nende nägusid ja pildikesi nende eludest. Muidugi on see kõigest minu fantaasia. Aga just see viibki mind mõttele, mis on see, mida me endast maha jätame. Kui Jõgeva aleviku vana klubi maha põles, olin ma ütlemata kurb. Käisin varemaid vaatamas ja meenutasin meie pulmapäeva, mis just selles majas toimus. Aga nagu vana sõber Ülari ütles, ega tuli su mälestusi maha ei põletanud, need on ju alles. Ilusasti öeldud. Ja see rahustas mind maha, lohutas. Aga nii võib öelda ka lahkunute kohta. Et ega surm siis mälestusi ei vii. Kuni on inimesi, kes neid mäletavad, on nad meiega. Aga inimpõlv on lühike aeg, tuleb uus ja siis veel uus ja mälestused tuhmuvad kuni lõpuks kaovad. Mõnega seob veri, aga inimest ennast ei mäleta varsti enam keegi. Tema nägu, tema naeru või seda, mismoodi ta hommikul voodit üles tegi või akordionit mängis või kuidas lõhnasid tema juuksed... Nii nagu me loome oma elu, kiht kihi haaval, nii me loome ka mälestusi endast. Ega need peagi alati head olema, vahel olime vihased, mõnikord ebaõiglased. Ajas lahustub kõik halb. Või vähemalt suur osa meie kehvemast poolest. Ja muidugi, kui see halb lausa kuri ei olnud. Vahel võib ju olla ka nii, et inimene tegi eluajal nii palju halba, et head on raske selle seest üleski leida. Aga noh, õnneks mina polegi nii halbu inimesi enda elus kohanud. Aga rahu neilegi. Küllap on uuestisünd ikkagi võimalik ja ehk saavad ka nemad siis võimaluse olla parem inimene. Vahel ma arutlen endamisi, kas ma kardan surma. Ma ripun kõigi oma saja kümne küünega elu küljes ja soovin, et mul jätkuks veel aega. Aga ei pruugi, me teame, et ei pruugi. Ma mõtlen, kas ma kardan surra või on hirmus hoopis mõte liiga lühikesest elust? Suremine polegi ehk alati nii kole. Mõnikord võib surm olla vabastav, nagu minu vanaemal. Aga kas on hirmutav teadmine, et sured või hirmutab hoopis teadmatus? Või on hirmutav lahkumine kallitest inimestest? Eks see ole erinev. Viimasel ajal olen näinud surma ringi tiirutamas, olen tajunud tema lähedust. Mille järgi ta oma valikuid teeb? Nii raske on mõnikord mõista. Nii palju naiivseid küsimusi on suul. Et miks lapsed? Et miks ei ole kõigile võimalust antud? Et kui elu on kingitus, miks see siis järgmisel hetkel sul käest rebitakse? Et miks just need kõige paremad? Et kas nad olid selle ära teeninud? Millega? Millega on näiteks laps teeninud ära liiga lühikese elu? Raske haiguse? Nii palju on neid mikse, mille kohta alati öeldakse, et nii ei saa küsida. Saab ikka, mina küsin, sest ma ei mõista ja see painab mind. Kui surm võtab noore või hea, kas ta eksib? Kas surm võib oma valikuis eksida? Või on see siiski ette määratud? Või on hoopis nii, et keegi kusagil tahab uuesti sündida, aga ei saa, sest ta vajab ühte head hinge enda sisse? See mõte lohutab mind veidi. Et surm ei ole lõplik. Et jäävad mälestused ja ühel hetkel sünnid kellegi teisena, üha uuesti ja uuesti, luues nii aina uusi mälestusi ja elusid...Et ühest minekust algavad kõik uued teed... Lind tegi pesa mu magamistuppa ja liblikad kõhust pääsesid lendu puud kohisesid riidekapis ja voodi all oli rebasel urg Aga mina magan ja magan ja magan ega näe midagi muud peale une ja sinu meid kumbagi ei ole olemas aja tagant ei ärata miski ei enam Lase lahti lihtsalt lase lahti...

Veel üks seni kogemata kogemus elus

Käisin poolteist aastat tagasi Jõgeval jalgade süvaveenide ultraheliuuringul. Kirurg Meelis Pauklin pani karmi diagnoosi, mille pidin ise sõnahaaval tema tummast suust välja kiskuma. Kõikidele küsimustele ma vastust ei saanudki ja ka edasise ning ravi suhtes jäi kõik lahtiseks. Tema põhimure oli, et ma tema kööbakat lauda ära ei lõhuks, mida ma siiski sealt maha ronides peaaegu, et tegin :D Nüüd olen kogu selle aja elanud teadmisega, et mul on veenides trombid ja nagu Pauklin mulle vastas minu küsimusele, millega see lõppeda võib, et halvimal juhul hakkab tromb liikuma, jõuab kopsu ja surm on peaaegu silmapilkne. Kui küsisin sellest veidi ärevaks muutununa, kas peaks ehk mingit ravi tegema, arvas ta, et otsest vajadust hetkel ei ole... Vastik tunne tagus kuklas terve aasta ja enamgi, kuni käisin ära Tartus veresoonte kirurgi vastuvõtul ja uuel ultraheliuuringul. Täna sain rõõmusõnumi, et mingeid trombe ei ole ega ole kunagi olnudki. Veenid täiesti korras. Minu sõnum on - kui vähegi võimalik, ärge minge Uugametsa soss-seppade juurde oma hädadega, vaid otsige tarkade arstide nõu. Olen südamest tänulik Tartu Ülikooli veresoonte kirurgile, dr. Põdramägile. Juba kabinetti sisenedes sain aru, et kui ma seda meest ei usalda, siis keda veel. Tõsiste juttude vahel käis ka lõbus lõõp ja väike annus võllanalju. Kogenud spetsialist nagu ta on, lasi ta teha mul paar painutust, vaatas jalad üle ning ütles: "Ma arvan, et unustage koju minnes need trombid ja veresooned ja kogu see jutt ära. Teie probleem on alaseljas, selle närvides. Kuna teil on aastaid olnud istuv töö, on istmikunärv kahjustunud." Igaks juhuks, kuna ta ju inimese sisse ei näe, lasi ta teha uue ultraheliuuringu ja see tulemus oligi just see, mida ta arvas. Super! Täna uuesti tema vastuvõtul käies, küsis ta minult, olles eelnevalt ultraheli vastust uurinud, oma muhedal moel: "Noh, kas kordame üle, mis ma teile eelmisel korral ütlesin." "Te ütlesite, et ma olen oma tagumiku aastate jooksul laiaks istunud, aga mis puutub veenidesse, siis nendega on kõik korras," vastasin mina. "No nii ma küll ei öelnud, et tagumiku laiaks istunud," jätkas tema, " selle diagnoosi mõtlesite te küll ise välja". "Jah," tunnistasin, "aga põhimõte on ju sama." Kui ma tõusin, mõõtis vanahärra mind muheledes. "NO see pole küll mingi laiaks istutud tagumik. Siin käib ikka kolm korda laiemaid. Aga nüüd peate hakkama võimlema, kõndimas käima ja massaaž ei teeks ka paha! Kõike head teile!" Ma vist polegi nii asjaliku, kogenud, professionaalse ja lõbusa arsti juures varem käinud. Tõsiselt. Müts maha.

Kassid ja kanade südamed

Ostsin eile kanasüdameid ja söötsin need kassidele. Kas pole karm, mõtlesin. Vaesed kanakesed, kogu armastus kuke vastu, elu ilusamad hetked, esimene armumine, lapsed - kõik südamesse talletatu kadus ühe hetkega kasside näljaste lõugade vahele. Kõik see ilus järati halastamatute kihvade vahel olematuks. Nii kurb hakkas, et täna saavad täitsa tavalist kassikonservi.