Ööl on paljugi öelda
läbi tiheda tähtedesiilu
kuu kuulama jääb et mõelda
milles olla võiks öö ilu

öö on täis lummust ja kirge
päev kergemeelsete killast
kus tee pole alati sirge
ka aus viskab mõnikord villast

ööpimedas ei asju ei raha
pole reetmist ja valesid
päike tõuseb ja öö jätab maha
näitab tõelisi palesid

Pühendan selle oma sõpradele.

Üks sõber on kusagil ikka
kes hoiab sul silma peal
kui eluteel raskel ja pikal
vahel kuidagi välja ei vea

kes sirutab käe ja aitab
kui endal on kadunud jõud
kes olemas on ja paitab
kui sind tabanud õnnepõud

kellega koos saab laginal naerda
kes vahel ka riidleb ja noomib...
tema jaoks on alati aega
sest näed et ta hoolib

Öö on minu päev. Päev on udu, uni, segu reaalsusest ja enda tajude tajumisest. Ja kõik muu, mis päeva sisse kinni jäänud on. Päev on täis haigettegevat valgust, kus päikegi on liiga pealetükkiv, muust rääkimata.
Ööl on aega minu mõtete kuulamiseks. Kuu oskab kuulata.
Aga minust endast pole siis enam jutustajat, sest väsimus on liiga suur. Kurb.

Kõik on palju palju lihtsam. Me otsime keerulisi teid pidi elu mõtet, filosofeerime armastuse teemal, mis iganes teemal, meie tehnoloogia areneb ja meie läbi selle loome enesearenguid. Ostame uusi äppleid ja aifõune, kasutame feisbuuke ja ...ma ei viitsi kõiki neid asju meelde jätta. Juba ammu enam ei oska ma neist nimedest mitte midagi välja lugeda ja ei taha ka, mul jääb arusaamatuks, millega tegu, sest eesti keelt ju enam ei kasutata.
Progress-sõna, mis köidab ja hirmutab. Ja tõenäoliselt ka hävitab ükskord..
Tegelikult on kõik palju palju lihtsam. Väga lihtne.
Istun kodutrepil. Vaatan lumist metsa. Päike paistab, puud praksuvad, sest äsjane sula on asendunud külmaga. On nii vaikne, ainsaks hääleks enda vere vali kohin kõrvades. See tundub jube, see hirmutab. See tuletab meelde, et oled olemas. Et see pole uni, see on päriselt.
Ja siis hakkad kuulma- auto sõidab kusagil kaugel, kuuled selle mootori kauget mürinat, seda kuidas juht käiku vahetab. Siis rong, ühtlane rütm rööbaste kajas. Külakoerad hauguvad kaugel. Veel üks auto. Siis jälle vaikus, vere kohin. Hirm elu ees, mida pole ehk julgenud elada.
Mets on mets, auto on auto, rong on rong ja neis on teised inimesed, kes vaatavad teele, aknast välja ja kuulevad oma vere kohinat. See on meie elu.
Kõik ülejäänu on kosmiline prügi.