lugu10

Siis hakkasid isa veretud huuled vaevaliselt liikuma ning suhu sattunud mulda pudenes paotunud huulte vahelt, kui ta midagi sosistada püüdis. Kõik kolm vaatasid tardunult, kuidas surnu nendega rääkida püüab. Maikit haaras õud. Ta karjatas ja jooksis maja poole.
"Ära siit, minema, ükskõik kuhu, kaugele, nii kaugele kui vähegi võimalik, teise maailma otsa, ei, isegi üle maailma serva, jah - maailma serva taha, nii et keegi mind enam kunagi ei näe..." mõtles ta tuppa joostes. Ta kukutas end köögipõrandale, sest ta jalad ei kendnud teda enam ja puhkes nutma. See kõik hirmutas teda ning ta tundis, et suuda seda enam taluda. Seda, millele ta aastaid oli tummaks tunnistajaks olnud. Nüüd, kui tegemist oli tema isaga, oli Maiki taluvusepiir lõplikult ületatud. Midagi pidi muutuma.
Maiki ei tajunud, kaua ta oli niiviisi põrandal kägaras nutnud, kui ühel hetkel jõudis tema teadvusse Siisikese võõralt ja talle mitteomaselt ärevalt kostev hääl:"Midagi on siin valesti ja see ei meeldi mulle. Midagi niisugust pole isegi mina enne näinud ja see ei tähenda head. Teeme tassi teed ja mõtleme, mida temaga teha. Ei - see asi ei meeldi mulle kohe üldse..."
Siiskike avas ukse ja astus kööki. Maiki oli end kiirelt püsti ajanud, kui kuulis ema ja Siisikest majja sisenemas. Ka temal tuli teha plaan ning ta tajus, et nende ja tema plaanid ei ole päris samad...
"Noh" püüdis ta häälde panna niipalju muretust, kui suutis "kas saite isaga jutu peale?"
Oma nägu ta veel nende poole ei pööranud ja tegi nagu askeldaks külmkapi kallal, sest tema nutetud nägu oleks ta reetnud. Maiki teadis, et tal tuli teha kõik selleks, et emale ja Siisikesele jääks mulje, et ta on nende poolel. Kuigi tal puudus plaan, teadis ta, et siit, sellest hetkest alates on nende vahel nähtamatu joon, millest üleastumist olla ei saa.
"Ma ei tea, kullake, mis juhtus, aga sinu isaga on jälle kõik endine. Hakkan juba kahtlema, kas ikka õigesti nägin...Tõstsime ta uuesti püsti ja sinna ta jäi, elutuna nagu ikka inimene, kellelt on elu võetud" rääkis Siisike ning tema hääl oli taas malbe nagu alati.
"Me kõik ju nägime seda..."ohkas ema ja istus laua taha toolile. Tema ilme oli murelik. Närviliselt näris ta küüsi ja vaatas aknast põllule, kust paistis isa tume kogu.
"Oli, mis oli. Äkki me hakkame kõik hulluks minema ja näeme asju, mida olla ei saa" püüdis Maiki teema lõpetada ning pani seda öeldes häälde nii palju ükskõiksust, kui sel hetkel üldse võimalik panna oli.
See mõjus vist, sest ema tõusis, pani vee keema ning hakkas külmkapist toidupoolist lauale tõstma. Maiki nägi, kuidas ta siiski aeg-ajalt pilgu aknast välja, põllule suunas. Kuna väljas jäi aga kõik endiseks ja isa kogu põllul püsis liikumatuna, paistis ema pikapeale rahunevat. Ka Siisikesele omased reipus ja muretus olid peagi tagasi ning ta hakkas vadistama vahepeal tema elus toimunust. Maiki kuulas seda mõnda aega, kuid lahkus siis köögist.
Jah, Siisikese elus toimus kogu aeg midagi. Tema habras kogu ja malbe hääl ei sobinud räägitu sisuga. Sest tema elus toimusid võikad asjad. Maiki, kes oli samuti nii mõndagi näinud, ei suutnud seda kuulata, sest nii õõvastavad olid lood, mida see habras naine rääkis.

väike mõttepaus

Mulle meeldivad vanad inimesed. Memmed on sellised soojad ja pehmed, mõnikord isegi mannavahulikud, natuke saamatud, aga sisimas uhked. Taadid on viisakad ja soliidsed, kõhnade põskedega muhedad vanaisad. Kui nad istuvad arstikabineti ukse taga või kohvikus või pargipingil päiksepaistel end soojendades...Neil on lillelised kleidid ja valged rihmikud või heledad viigipüksid ja beež jakk...
Aga kui nad satuvad ühistransporti, muutuvad nad koletisteks. Nad hammustavad igaüht, kes neile läheneb. Nad hammustavad isegi distantsilt, sõnadega. Ka siis, kui sa neile ei lähene. Mannavahulikust pehmusest saab tulihapu kitsarinnalisus ja mõru kibestumus. Nad tonksavad su last tigedalt kepiotsaga, kui koolipäevast väsinud laps söandab vabale pingile istuda. Ja siis ei loe mulle enam nende lillelised kleidid ja heledad viigipüksid...

lugu 9

Tulija lehvitas hoogsalt mõlema ülestõstetud käega ning hüüdis laia naeratuse saatel:
"Ahoi, mu kallikesed! Kuidas teil siin läinud on ilma minuta?"
"Oi, mu kallis kauge hingesugulane! Ilma sinuta on alati halvasti! " hüüdis ema rõõmust särades vastu.
Maiki vaikis, sest tal polnud jõudu ega tahtmist midagi vastata.
"Kas täiskuuaeg toob su siia, mu sõbrake?" kudrutas ema mesiselt tulijat emmates.
"No ikka! Sa ju tead, et siinne täiskuu on minu jaoks see kõige magusam!" vastas noor ja nägus naine ning kaisutas nii ema kui Maikit, laskmata end häirida viimase rõõmutust olekust.
"Irooniline" mõtles Maiki"et niisuguse nõia nimi on Siisike, mis kõlab kui süütu talleke...Aga vähesed teavad, et sel tallel on ninasõõrmeisse salvetatud värske vere lõhn ning tema hingel nii mõnigi elamata jäänud elu".
"Noh, mu noor neiu, miks nii mossis?" pakatas Siisike reipusest nagu alati kui teadis, et peatselt algab tõeline pidu.
Maiki ei vaevunud vastama.
Alles nüüd märkas tulija Maiki ja ema vahel maas lebavat surnut.
"No nii..."vaatas ta seda lähemalt "ma näen, et keegi on kurjaks saanud" tõsitis ta kelmika pilgu ema poole.
"Tead, see on pikem jutt"vastas ema. "Läheme tuppa, küll ma jõuan sulle kõigest rääkida. Aga enne peaks vist selle siin püsti tõstma"tonksas ema jalaga kanget keha.
"Ma aitan!" haaras Siisike isa peast ja jäi ootama, et teisedki käed külge lööks. Kuna Maiken ja ema seisid ega liigutanud end, tõstis Siisike kärsitult pilgu. Kui ta seisjate näoilmeid nägi, laskis ta järsku pea lahti ning hüppas sammu eemale.
Isa silmad, mis enne olid poolsuletud, eluta ja mulda täis, olid nüüd avali ning vaatasid kordamööda nii Maikit, ema, kui Siisikest. Kõik kolm seisid kui soolasambad ning vaatasid elutu keha vägagai elusatesse silmadesse, suutmata pilku kõrvale pöörata.

lugu 8

Ema kargas lauast, kui nõelast torgatuna ja tormas uksest välja. Maiki seevastu oleks hea meelega jäänudki istuma. Tema hinges oli tekkinud imeväike lootus, et see kohutav olukord leiab ehk lõpuks lahenduse. Et võõras tulija päästab ta vabaks.
Uks avanes ja ema vihane nägu ütles enam, kui sõnad, mida ta ütlema ei vaevunud. Maiki tõusis ja lootus suri.
Nad läksid kiirel sammul põllule, kuid ei jooksnud, et tulijas mitte kahtklusi äratada. Isa oli vajunud kartulivakkade peale. Tema nüüdseks kangeks muutunud keha nägi koomiline välja. Tema pea oli muidugi mitte just kõige tugevamini kaela külge kinnitatud ja ripnes labidavarrel. Lisaks oli see ka pisut viltu kaela küljes, nägu suunatud kergelt vasakule. Juba ema õmblustööd jälgides märkas Maiki seda, kuid ei öelnud midagi. Mis tähtsust sel enam oli. Isa keha aga mõjus tõesti naljakalt, nii nagu oleks ta pikutama visanud, kuid ootamatult oli selg kangeks läinud. Ta oli asendis, nagu ei saaks enam ise püsti ja ootaks kellegi abi. Noh, eks see viimane oli muidugi ka tõsi.
Teel olija oli jõudnud tüki maad lähemale, juba võis eristada tema riietust ja sugu. See oli naine.
Ema ja Maiki haarasid isast kinni ja tõmbasid ta püsti. Kanget keha oli palju lihtsam liigutada. maiki kohendas kartulivakad jälle paika ja torkas kõpla isale kaenla alla toeks. Isa jäi üllataval kombel psüima, kui nad temast lahti lasid ja labidas, mis seni samuti toeks oli olnud, osutus ebavajalikuks.
"Peaasi, et ta nüüd ei kukuks, kui see inimene siia jõuab" pomises ema pahuralt. Maiki nägi, kuidas naise lähenedes ema käsi isal püksivärvlist haaras ja tema sõrmenukid tugevast hoidmisest valgeks tõmbusid.
"Ta kardab siiski..." mõtles Maiki.
Naine jõudis lähemale. Peaaegu korraga tundsid ema ja Maiki tulija ära, mispeale ema nägu lõi deemonlikust rõõmust särama, Maiki aga tundis, kuidas tema keha sekunditega külma higiga kattus ja süda vajus kusagile alla, jalgade juurde ära. Veri kadus tema näost, mis muutis ta sama kaameks, kui isa, kellest ema nüüd hooletult lahti laskis ja mille peale isa uuesti nagu pulk nägupidi mullale kukkus.

Kui isa oli lõpuks pärast mitut ebaõnnestunud katset siiski püsti jäänud, toeks kartulivakad, kipakas kõbla ja labidas, hindas ema olukorra "päris heaks" ja arvas, et nüüd oleks aeg maja vallutanud segadus ära koristada ja seejärel teed juua ja veidi puhata.
Jah, eemalt tee pealt vaadatuna võis isa põllultöötamine isegi tõetruult mõjuda, kuid pikemalt silmitsejale see kindlasti usutavalt mõjunud ei oleks. Tuli loota, et keegi ei jää isa tegemisi pikemalt vaatama, vaid viskab määdaminnes vaid põgusa pilgu.
Kui ema ja Maiki olid majast kõik jäljed hoolikalt koristanud, pani ema vee keema ja vajus väsinult laua taha Maiki vastu istuma. Ta oli rahunenud ja Maiki julges küsida:
"Ema, kas sa teeksid ka minuga seda, kui vaja peaks olema?"
"Ikka!" vastas ema ja tema hääles ei kõlanud kurbust ega kahetsust. "Ikka teeksin" kordas ta mõtlikult ja Maiki teadis, et ta ei valeta. Kummalisel kombel see vastus ei hirmutanud teda, sest südames oli ta seda kogu aeg teadnud. Seepärast polnud ta julgenud seda varem ka küsida.
Maiki mõtles Kaurile, aga ei julgenud enamat küsida.
Vaikides lonksasid nad teed ja väsimus oli mõlemast kohe-kohe võitu saamas.
Kartulipõld, mis jäi küll majast kaugemale, paistis kenasti köögisistujaile aknast kätte. Isa seisis seal nagu ta ikka oli seisnud, kui ta veel elus oli ja nagu Maiki ja Kaur teda köögiaknast nägema olid harjunud. Tänaseks oli kõik teisiti. Isa küll seisis, kuid seisis teisiti, kui tavaliselt, seisis poolsuletud ja mulda täis laugudega, seisis vastu enda tahtmist ega saanud enam midagi teha selleks, et enda väärikust elus hoida. Kõik oli kadunud.
Maiki rüüpas teed ja tema pilk oli ainiti suunatud kaugusesse, isa tumedale kogule. Äkki nägi ta, kuidas toeks olnud kartulivakad lõid kõikuma ja isa vajus koos vakkadega põllule pikali.
Ka ema oli seda märganud. Samuti ka seda, et mööda teed lähenes majale keegi, küll veel kaugel, aga lähenes siiski hoogsalt ja peatumata.
Maiki ja ema vaatasid hetkeks teineteisele otsa ning mõlema süda võpatas sees- Maikil lootusest, emal aga vihast.

lugu 6

Suure vaeva ja tõsise pingutusega suutsid nad isa püsti tirida, kuid niipea, kui nad temast lahti lasid, kukkus elutu keha uuesti vagude vahele röötsakile, kord ühtpidi, kord teistpidi nagu suur kaltsunukk. Tema nägu oli lõpuks mitmest kukkumisest mullane ja poolkinnised silmadki mulda täis.
"Mullast oled sa võetud..."mõtles Maiki "aga kas mullaks saama pead sa just niimoodi?"
"Too keldrist mõned kartulivakad. Paneme ta nende najale, ega meil muud üle jää" kamandas ema ja Maiki tegi, mis kästud.
Vakkadega tagasi jõudes ei suutnud ta emale siiki nähvamata jätta:
"Kartul alles tärganud, aga meie usin isa juba vakkadega põllul, kõblas käes, kõvas tööhoos lihtsalt põllul püsti seismas!"
Ootamatult hakkas ema selle peale naerma. Nagu tavaline inimene mõne hea nalja peale. Maiki ei mäetanudki enam, millal ema niimoodi viimati naernud oli. Kuid sama äkki, kui see naer algas, sama äkki see ka lõppes ning Maiki süda võpatas korraks. Süda, mille tundetuse pärast ta mõni aeg tagasi mures oli, näitas siiski, et ta tunneb midagi ja see midagi oli hirm.

lugu 5

Kui Maiki nõelaga tagasi jõudis, oli ema juba isa keha sirgeks kohendanud ja sobitas tema pead endisele kohale. Käes oli tal kera tugevat nööri. Maiki ulatas emale nõela.
"Mina seda kaasa ei tee" ütles ta vaikselt.
Ema rapsas temalt nõela, kuid tegi seda liialt rohmakalt, nii et pikk ja terav nõel tema sõrme sisse korraliku augu torkas.
Tema sõrm hakkas silmepikselt veritsema ja üks veretilk kukkus isa kaamele põsele.
"Pagan!" kirus ema ja kuivatas tilga, rapsates varrukaga üle mehe põse. "Sa ei saa minu verd ega pisaraid!"
Maiki tahtis ruumist lahkuda, kuid enne veel, kui ta sammu astuda jõudis, ütles ema:
"Ole siin, mul võib sinu abi vaja minna".
Maiki kuuletus, sest teadis, et vastuvaidlemist enam ei ole. Deemon emas oli ärganud. Aga see polnud esimene kord. See deemon oli ärganud kordi ja kordi ja Maiki kahtles, kas see koletu deemon vahepeal üldse uinunudki oli. Nüüd tuli end kaitsta ja kõige parem viis selleks oli kuuletumine.
Ema asus agaralt õmblema ja Maiki vaatas seda kõrvalt. Tema ees põrandal lamas isa, inimene, keda ta oli armastanud ja kellesse uskunud. Ema, käed verised, tegeles õmblemisega. See oli raske töö, sest nahk oli tugev ja nõela tuli iga piste ajal jõuga sellest läbi suruda. Maiki süda oli aga ootamatult tuim. Ta ei tundnud midagi ja see tekitas temas kõhedust. Kas ka tema on oma ema moodi? Ema moodi koletis, kelle süda enam midagi ei tunne, peale viha ja verehimu?
Kui töö oli tehtud, tassisid ema ja tütar isa majast veidi eemale jäävale kartulipõllule, kuhu avanes vaade ka külateelt. Päev säras juba täies hiigluses. Inimesi võis iga hetk siit mööda minemas näha ja isa oli vaja kiiresti saada asendisse, mis oleks mõjunud möödakäijatele , kui tööhoos usin kartulikõplaja. "Kõplajale, kes seisab paigal ja kõblast kordagi ei liiguta?" mõtles Maiki tuimalt, kuid ei öelnud seda.

Järjejutt, lugu 4

"Ma ütlesin-ma mõtlen midagi välja" sisises ema ähvardavalt Maikile lähemale astudes ning tema silmis oli Vanakurat Maikile juba tuttava tulukese süüdanud.
"See on siis jälle see pilk, mida ma kartma peaks..."pomises Maiki ja keeras pilgu kõrvale.
"Minuga ära lollita, laps" ütles ema järsult ja Maiki teadis, et jutt on lõppenud, tuleb hakata tegutsema.
"Siiski, üks küsimus veel, lugupeetud ema. Mida me Kaurile ütleme, kui ta koju tuleb?" julges Maiki mõne aja pärast vaikselt küsida.
"Ei isa läks ära ega tule enam tagasi" vastas ema tooniga nagu oleks vastanud küsimusele "kas sa võileiba tahad".
"Ja nii lihtne see ongi arvad?" tuli iroonia Maiki häälde tagasi.
"Jah, nii lihtne see ongi. Isad lähevad ära ja ei tule enam kunagi tagasi. See pole küll mingi uudis. Nagu seegi siin, tahtis minna..." tonksas ema põlglikult jalaga isa lõtva kätt. "Täiesti mõttetu mees" ütles ta rahulolevalt. "Aga lõpetaks nüüd targutamise ja otsiks tugevat nööri, et see tühi pea jälle selle keha külge tagasi saada. Ja kotinõel too nööbikarbist"
Maiki, kes oli isa kõrval kummargil, tõusis, et ema käsku täita. Sel hetkel justkui silmanurgast vaid vilksamisi paistis talle, nagu oleks isa keeranud oma tuhmid silmad korraks tema poole. Ainult imeväikeseks hetkeks, sest kui Maiki arglikult allapoole kummardus, et asja kontrollida, vaatasid isa poolsuletud laugudega silmad nagu ennegi kusagile tühjusesse.
"Imelik"mõtles Maiki ja läks tuppa nõela tooma nagu ema oli käskinud.

Jätkub järjejutt, lugu 3

Kui nad olid minutit paar puhanud, haarasid mõlemad uuesti isast kinni ning tirisid ta üle lävepaku esikusse, vererida järel nagu linnutee.
Maiki jooksis õue pea järgi, et ka see võimalike möödujate pilkude alt kiiresti peitu viia. Hoides pead pisut endast eemal, käte vahel, et see riideid veelgi rohkem ära ei määriks, tabas ta pilk taaskord isa silmad. Nüüd olid need elutud, kustunud, võikalt tuhmid. Ei olnud neis etteheidet, meeleheidet, lootusetust ega ka mõrvari peegeldust. Need olid lihtsalt silmad. Surnud inimese surnud silmad.
"Kummaline" mõtles Maiki "aga need ei tekita minus vähimaidki tundeid".
Kui ta esikusse jõudis, oli ema isa keha juba vannituppa tarinud. Maiki pani pea keha kõrvale maha ning püüdis silmi käega sulgeda, kuid need ei tahtnud kuidagi kinni jääda ja silmad vajusid ikka ja jälle poikvele, justkui oleks isa võtnud nõuks isepäiselt nende tegemisi piiluda. Maiki proovis uuesti ja uuesti, kuid loobus lõpuks, sest silmad vajusid ikka pisut lahti.
"Noh, mis me siis nüüd temaga teeme?" küsis Maiki emalt.
"Peseme puhtaks, õmbleme pea tagasi ja homme viime ta põllule kartuleid kõplama" vastas ema.
"Kartuleid kõplama? Kas ma kuulsin ikka õigesti?"purskas Maiki närviliselt naerma. "See ongi siis sinu geniaalne plaan?"
"Jah, päeval sätime ta nii, et paistaks eemalt, nagu kõplaks ta põllul kartuleid, ööseks toome keldrisse varju" selgitas ema.
"Kuule, tarkpea. Iga loll teab, et seda nippi saaks kasutada vaid loetud päevad. Vaata ilmasid, ta ei pea kahte päevagi lauspäikeses vastu ja varsti on su "kartulikõplaja" vedel nagu tarretis ning vajub koos kõplaga külili, taguots püsti" põlastas Maiki ema ideed.
"Olgu, see ei ole kõige parem mõte, aga paar päeva saame hakkama. Selle ajaga mõtlen midagi välja, mis edasi teha" ärritus ema maiki irooniast. "Võimalik, et matan ta teiste juurde sauna taha maha. Küllap mõtlen midagi välja tema kadumise kohta"
"Sauna taha?" põlastas Maiki edasi. "Sul on terve saunatagune mets juba neid täis, seal pole enam ruumigi"

ära

kui ma tahan minna ära
ikka päris ära ära
kus on ära mis on ära
kauge õnnis põrgupära...

kuidas saan ma minna ära
kui ei tea kus asub ära
astun ära poole ära
kas ma olengi nüüd ära?

tahan minna päris ära
kaugemal kui koduvärav
kaugemal kui põrgupära
tahan ÄRA!

unejutt väikestele poistele

Ehk järgneb eelmine alustatu.
"Mis mõttes PÄRISELT?" ei saanud Maiki öeldust aru.
"Ma tapsin ta päriselt", vastas ema ning tema hääl kõlas öeldu taustal uskumatult rahulikuna.
Maiki keeras isa pead, uuris seda lähemalt ja tema käed hakkasid verest kleepuma. Isa silmad vaatasid ema suunas. Tundus võimatu, et ta ei näe. Sest need silmad ei olnud kustunud, neis välgatas veel hetkeks elu. Vähemalt nii Maikile tundus.
Maiki sattus paanikasse. Ta haaras verest nõretava pea uuesti kleepuvate käte vahele ja üritas seda loiu keha külge suruda, kuid pea ei jäänud püsima. Ikka ja jälle püüdis Maiki seda tagasi panna, kuid pea vajus rebitud servadega kaela küljest lahti ning jäi kangekaellikult kruusasele teerajale, pilk taevasse suunatud. Või jah, kangekaellikult ehk pole õige sõna, sest kael oli küll, kuid mitte seal, kus ta olema peaks- pea küljes.
"Mis me nüüd teeme?"küsis Maiki rusutud häälega ja vajus isa elutu keha kõrvale istuli.
"Ma ei tea" ütles ema, pilk kusagil eemal, kaugusesse vaatamas.
"Siis mõtle midagi välja!" karjatas Maiki ja tõusis püsti. "Saad aru ometi, et sa pead midagi tegema, et see jama korda saaks!"
Ema vaikis endiselt. Aga tundus, et ta siiski mõtleb, mida edasi teha.
Mõnda aega valitses vaikus. Maiki kõndis närviliselt isa keha kõrval edasi-tagasi.
"Lapime ta kokku. Et visuaalselt oleks juskui terve. Mul on väike mõte. Aga enne aita ta tuppa tirida, seal saame teda lappima hakata. Varsti on hommik käes ja keegi võib meid siin näha"
"Kurat küll!" käratas Maiki vihaselt ja haaras isa jalgadest. "Mis sa siis passid veel, võta kinni ja veame ta tuppa!"
Ema haaras seepeale isa kaenla alt ja koos hakkasid nad lõtva keha maja ukse poole tirima.
"Tundub, et tema peas polnud muud, kui õhk" pomises ema "ta on ilma peata sama raske kui selle mõttetu peagagi. Aga noh, seda võiski arvata ju"
"Ole vait!" käratas Maiki. "Tema pea oli palju raskem, kui sa arvatagi oskad!"
Nad jätkasid sammhaaval ja kummargil olles isa keha ukse poole tirimist ja mõlema suust kostis aeg-ajalt tigedaid pominaid ja sajatusi.
Lõpuks jõudsid nad hingeldades ukseni ja lasid kehal maha kukkuda, et uks avada ja pisut hinge tõmmata.
Maiki sirutas end. Hommik oli iga hetk saabumas. Idataevas oli hakanud vaevumärgatavalt õhetama. Põike oli tõusmas. Päike, mis paljudele tähendas kõike, mõnele aga enam mitte midagi.

ema

Tuul ulgus, nagu öeldakse ja tegelikult ta ulguski. Hullemini, kui üksik näljane hunt, kelle elupäevad on peagi loetud. Ma kuulatasin. Miski oleks nagu veel tuule ulgumise taustal mulle korraks kõrvu jäänud, aga mis see oli? Nagu oleks midagi poolvedelat hammaste vahelt ahnelt sisse tõmmatud, selline luristamise ja neelamise heli kostis korraks õuest, minu magamistoa akna tagant.
Mu süda tagus. Kuulatasin, kuid peale omaenese valju verekohina mu kõrvu ei mahtunud.
Nüüd oli vaikus. Veri kohises ikka nii tugevalt, et läbi selle oli võimatu veel mõnda heli kuulda. Ikka veel ei julgenud ma kardinat liigutada. Ere kuu paistis elutoa aknast tuppa. Teadsin, et kui miski minu akna taga toimub, siis näen seda selgesti, kui vaid kardinat liigutan.
Ja enne, kui jõudsin käe kardina suunas välja sirutada, puhus kuuvalgusest kantud tuuleiil kardina kõrvale ning mulle avanes õõvastav vaatepilt otse minu magamistoa madala akna taga, minust vaid käepikkuse kaugusel.
Seal seisis minu ema, pea kuklas, kuuvalgel veiklev veri lõuga mööda alla nirisemas. Tema jalge ees lebas tume kägardunud ja ebaloomulikus asendis kogu, kellelt äsja oli rebitud pea, mis vedeles pisut eemal, lillepeenra servas õitsvate enelaste vahel. Tundsin ta ära. See oli isa.
Tegin akna lahti ja küsisin tigedalt, ema vabastavat transsi ilmselgelt häirides:
"Miks sa nüüd nii tegid, ema? Mis ta sulle halba oli teinud?"
Ema lasi kahele poole tõstetud käed külgedele rippu, langetas aeglaselt pea ja vaatas elajaliku pilguga mulle otsa.
" Mind ei jäeta maha" tuli tume ja aeglaselt lausutud sosin ta veristelt huultelt.
Vihaselt kargasin voodist püsti ja tormasin õue. Surusin ema majaesisele teeserva ääristavale kivile istuma, pühkisin hooletu ja vihase liigutusega tema verest tilkuva lõua oma öösärgisabaga puhtaks ning läksin põõsa all lebava pea juurde. Haarasin selle sülle ja ehmusin korraks, tajudes, kui ootamatult raske on inimese pea.
Tõin pea isa elutu keha juurde, tõmbasin ema kivilt püsti ja kamandasin:
"Nüüd pane pea talle otsa tagasi ja teeme, et seda lugu pole kunagi juhtunud! Ja lõppude lõpuks tahaksin ükskord magada ka!"
Ema kummardus isa keha juurde, vaatas seda ja vastas:
"Ma ei saa seda teha..Maiki, ma tegin seda PÄRISELT!

Ööl on paljugi öelda
läbi tiheda tähtedesiilu
kuu kuulama jääb et mõelda
milles olla võiks öö ilu

öö on täis lummust ja kirge
päev kergemeelsete killast
kus tee pole alati sirge
ka aus viskab mõnikord villast

ööpimedas ei asju ei raha
pole reetmist ja valesid
päike tõuseb ja öö jätab maha
näitab tõelisi palesid

Pühendan selle oma sõpradele.

Üks sõber on kusagil ikka
kes hoiab sul silma peal
kui eluteel raskel ja pikal
vahel kuidagi välja ei vea

kes sirutab käe ja aitab
kui endal on kadunud jõud
kes olemas on ja paitab
kui sind tabanud õnnepõud

kellega koos saab laginal naerda
kes vahel ka riidleb ja noomib...
tema jaoks on alati aega
sest näed et ta hoolib

Öö on minu päev. Päev on udu, uni, segu reaalsusest ja enda tajude tajumisest. Ja kõik muu, mis päeva sisse kinni jäänud on. Päev on täis haigettegevat valgust, kus päikegi on liiga pealetükkiv, muust rääkimata.
Ööl on aega minu mõtete kuulamiseks. Kuu oskab kuulata.
Aga minust endast pole siis enam jutustajat, sest väsimus on liiga suur. Kurb.

Kõik on palju palju lihtsam. Me otsime keerulisi teid pidi elu mõtet, filosofeerime armastuse teemal, mis iganes teemal, meie tehnoloogia areneb ja meie läbi selle loome enesearenguid. Ostame uusi äppleid ja aifõune, kasutame feisbuuke ja ...ma ei viitsi kõiki neid asju meelde jätta. Juba ammu enam ei oska ma neist nimedest mitte midagi välja lugeda ja ei taha ka, mul jääb arusaamatuks, millega tegu, sest eesti keelt ju enam ei kasutata.
Progress-sõna, mis köidab ja hirmutab. Ja tõenäoliselt ka hävitab ükskord..
Tegelikult on kõik palju palju lihtsam. Väga lihtne.
Istun kodutrepil. Vaatan lumist metsa. Päike paistab, puud praksuvad, sest äsjane sula on asendunud külmaga. On nii vaikne, ainsaks hääleks enda vere vali kohin kõrvades. See tundub jube, see hirmutab. See tuletab meelde, et oled olemas. Et see pole uni, see on päriselt.
Ja siis hakkad kuulma- auto sõidab kusagil kaugel, kuuled selle mootori kauget mürinat, seda kuidas juht käiku vahetab. Siis rong, ühtlane rütm rööbaste kajas. Külakoerad hauguvad kaugel. Veel üks auto. Siis jälle vaikus, vere kohin. Hirm elu ees, mida pole ehk julgenud elada.
Mets on mets, auto on auto, rong on rong ja neis on teised inimesed, kes vaatavad teele, aknast välja ja kuulevad oma vere kohinat. See on meie elu.
Kõik ülejäänu on kosmiline prügi.

Mis on vorst?

Viimasel ajal kuulen üha enam, kuidas inimesed räägivad, et elu on läinud palju raskemaks, raha on vähe- a la "leiba on, aga vahel tahaks vorsti ka".
Kuulan ja mõtlen, et mis see vorst siis ikkagi on. Kui vorst on teater, kino, muusika, reisimine, siis ma tuletaks meelde, et meie väikesel killustunud ja haigel Eestimaal, elavad inimesed, kes unistavadki vorstist. Päris vorstist, saate aru?
Mis ometi toimub riigis, mis kuulub Euroopa Liitu, kasutab ühist raha ja on pildis, kui edukas majanduslikult kenasti arenev riik, kuid kus inimeste unistuseks on saada tunda vorsti maitset? Ja see vorst pole mitte teater, kino, muusika...