Kui isa oli lõpuks pärast mitut ebaõnnestunud katset siiski püsti jäänud, toeks kartulivakad, kipakas kõbla ja labidas, hindas ema olukorra "päris heaks" ja arvas, et nüüd oleks aeg maja vallutanud segadus ära koristada ja seejärel teed juua ja veidi puhata.
Jah, eemalt tee pealt vaadatuna võis isa põllultöötamine isegi tõetruult mõjuda, kuid pikemalt silmitsejale see kindlasti usutavalt mõjunud ei oleks. Tuli loota, et keegi ei jää isa tegemisi pikemalt vaatama, vaid viskab määdaminnes vaid põgusa pilgu.
Kui ema ja Maiki olid majast kõik jäljed hoolikalt koristanud, pani ema vee keema ja vajus väsinult laua taha Maiki vastu istuma. Ta oli rahunenud ja Maiki julges küsida:
"Ema, kas sa teeksid ka minuga seda, kui vaja peaks olema?"
"Ikka!" vastas ema ja tema hääles ei kõlanud kurbust ega kahetsust. "Ikka teeksin" kordas ta mõtlikult ja Maiki teadis, et ta ei valeta. Kummalisel kombel see vastus ei hirmutanud teda, sest südames oli ta seda kogu aeg teadnud. Seepärast polnud ta julgenud seda varem ka küsida.
Maiki mõtles Kaurile, aga ei julgenud enamat küsida.
Vaikides lonksasid nad teed ja väsimus oli mõlemast kohe-kohe võitu saamas.
Kartulipõld, mis jäi küll majast kaugemale, paistis kenasti köögisistujaile aknast kätte. Isa seisis seal nagu ta ikka oli seisnud, kui ta veel elus oli ja nagu Maiki ja Kaur teda köögiaknast nägema olid harjunud. Tänaseks oli kõik teisiti. Isa küll seisis, kuid seisis teisiti, kui tavaliselt, seisis poolsuletud ja mulda täis laugudega, seisis vastu enda tahtmist ega saanud enam midagi teha selleks, et enda väärikust elus hoida. Kõik oli kadunud.
Maiki rüüpas teed ja tema pilk oli ainiti suunatud kaugusesse, isa tumedale kogule. Äkki nägi ta, kuidas toeks olnud kartulivakad lõid kõikuma ja isa vajus koos vakkadega põllule pikali.
Ka ema oli seda märganud. Samuti ka seda, et mööda teed lähenes majale keegi, küll veel kaugel, aga lähenes siiski hoogsalt ja peatumata.
Maiki ja ema vaatasid hetkeks teineteisele otsa ning mõlema süda võpatas sees- Maikil lootusest, emal aga vihast.