Eesti sportlane

Eesti sportlane

Eesti sportlane oli maailma mastaabis mees number üks. Tema tulemused olid hiilgavad. Oma supersaavutuste tõestuseks särasid tema turske kaela ümber prisked kuldsed medalid. Teda kanti kätel ja sõidutati limusiiniga, teda kummardati ja austati, talle kingiti tänutäheks nii maju, kaatreid kui autosid, sekka mutikeste kootud villaseid sokke.

Olgu siinkohal öeldud, et tema edu pandiks oli väärika eestlasena meie oma vana hea võisilmaga tangupuder, mille peal ta treenis ja millele jõi peale ehtsa lehma seest tulnud ehtsat hapupiima, samal ajal, kui norrakad ja muud tegelased sõid kõiksugu kahtlast kraami, põhjustades aeg-ajalt inetuid dopinguskandaale.

Meie vapper kangelane ei andnud endale armu ja treenis nii ööd kui päevad. Ja ikka tangupuder ja hapupiim, hapupiim ja tangupuder. Kui aga saabus külm ja pime talv, hakkas mehel rammu nagu vähemaks jääma. Ei libisenud enam suusk nii kuis vaja, jalg oli tönts ja vaimgi kippus nõdraks jääma. Mõtles mees mõnda aega ning lisas vanale heale tangupudrule ka hernesupi ja hapukapsad. Oh sa juudas, kus nüüd hakkas mehel alles pauerit tulema! Nagu viitsütikuga pomm, aina rapsis siia ja sinna kui tuul. Suusad lendasid ees minema enne kui jalad järgi jõudsid. Ikka mäest üles ja mäest alla, mäest üles ja mäest üles. Ja rammu tuli aina juurde ja juurde ning mees haistis juba järgmist kulda, kui ninaga karget kodust õhku vedas.

Kui kätte jõudis kauaoodatud võistluspäev, läbis meie mehine ja armastatud sportlane teiste hulgas kohustusliku heitgaasi kontrolli. Ja oi kurja, tema gaasidest leiti keelatud aineid - hernesuppi ja hapukapsast. Tõsi, viimasest polnud välismaa eksperdid suurt midagi kuulnud ega osanud sellest esiotsa ka midagi arvata, aga kolleegidega nõu pidades leidsid pikkade vaidluste tulemusel, et selline asi ei saa ikka päris õige olla.

Küll püüdsid kalli sportlase treenerid ja muidu austajad tema nime puhtaks pesta, solgutasid vaest murtud meest ühest kohtust teise, korraldasid tema toetuseks mitmeid aktsioone, aga ei midagi. Ühene seisukoht oli ja jäi: hapukapsad pole lubatud. Nii lõppes meie vapra sportlase karjäär ning õige varsti langes mees hoopis tasapisi unustusehõlma. Vaid vahel harva, hilistel õhtutundidel võis üht kõhna  ja küürus seljaga vibalikku teosammul suusarajal tolknemas näha. Võta nüüd kinni, oli see meie kangelane või keegi kohalik harrastaja...

Kuidas saada kirjanikuks

Minu suur soov on saada kirjanikuks. Kirjutavaks kirjanikuks. Aga kuidas selleks saada? Tahan rääkida oma loo. Et mis ma selleks olen teinud, mida teen ja mis on selle hind.
Kuidas üldse jõuab inimene kirjutamiseni? Mina arvan, et see on sund. Miski sinu sees sunnib sind kirjutama, kirjutama, kirjutama. Alguses, kui sa selle sunni endas avastad, oled üllatunud. Et kust see tuleb. Paned mõne argliku rea paberile. Loed ise ja heldid. "Nii ilusad mõtted ja tulevad minu seest!" mõtled. Mida nukrameelsem sa oled, seda südantlõhestvamad read. Loed ja nutad. Keegi ei mõista sind. Sa kirjutad sahtlisse ega kavatsegi neid kellelegi näidata. Sest mis see teiste asi on, niikunii nad ei mõistaks.
Nii möödub su lapsepõlv ja algab muutumine. Kirjutatud read jäävadki sahtlisse. Muutumisega välimuses kaasneb muutumine sisemuses. Sa ikka veel kirjutad, aga harva. Sest aega ei ole, viitsimist ei ole. Pole ka piisavalt nukrameelsust, sest elu on liiga põnev ja lõbus.
Mõneks ajaks jääb kirjutamine soiku. Sulle satuvad kätte lapseeas kirjutatud luuletused või jutukesed. Sa loed neid ja põletad osa ära. Osa jäävad edasi sahtlisse. "Kui mõttetud!" mõtled. Sa ise ei saa neist enam aru.
Aeg möödub ja viimasest kirjutamisest on kaua aega möödas. Miski sinu sees on vaikinud, nagu oleks uinunud. Sa ei püüagi teda äratada, sest sa pole enam kindel, kas seda on vaja. Las magab. Nii see sund magab su sees, kuid mida aeg edasi, seda enam annab endast tunda, tekitab ängi ja kibedat surumist rinnas. Ahaa! Sund on ärganud!
Nüüd sa enam ei saa. Ostad uue märkmiku, seod selle takuse nööriga endale kaela, riputad pastaka selle külge ja käidki niimoodi elus ringi - iga hetk valmis pastaka haarama. Esimene armastus, teinegi. Sa ei saa enam ilma kirjutamiseta päevagi hakkama. Nii valus on kõik. Ja esimest korda jagad sa seda oma sõpradega. Nad loevad, pilk kaugusesse suunatud ja väidavad, et see on imeline. Et mina olen imeline. Et kuidas ma oskan. See annab julgust ja sa pakud oma luuletusi avaldamiseks. Aga ei, nii lihtsalt see ei käi. Kohalik ajaleht avaldab paar lühikest juppi, suuremad ja tegijamad kirjutavad sulle viisakalt, et need on liiga naiivsed. Nojah. Eks ma siis ootan.
Aeg möödub. Sa abiellud ja saad lapsed. Sund jääb jälle mõneks ajaks magama. Nüüd sa tead, et mingil ajal ta ärkab niikuinii uuesti. Aga seekord magab ta kauem. Magab koguni kümme aastat või kauemgi. See hirmutab sind, aga samas sa ei kaota lootust. Sa igatsed tema järgi, aga sund ei taha ärgata.
Kuni ärkad ise ühel hommikul üles ja tead, et ta on kohal. Võimsamalt, kui kunagi varem. Ta rapsib ja rammib sinu sees, nõuab väljapääsemist, vabastamist. Pole mingit muud võimalust, kui see vabaks lasta. Paberile. See on nagu uuestisünd, uus elu. Sa tunned, et oled ise justkui varjusurmast ärganud, su meeled, mis olid külmunud ja jahedad, on äkki tulitavad ja kirjud. Nagu liblikad. Või hundid. Liblikkiskjad. Ja see sund ei uinu enam kunagi, sest enam pole selleks aega. Sa oled ise vanemaks saanud, palju vanemaks. Sul on mida öelda.
Sa ootad siiski ja võitled. Aga liblikkiskjad on sinu sisse endale kodu rajanud. Isegi su unenäod ei anna sulle enam asu. Kõik kisendab su sees, surub ja pigistab. Sul pole võimalust seda tunnet eirata ega alla suruda. Liiga tugev on selle jõud.
Sa istud arvuti taha ja hakkad kirjutama. Aga hoopis teised on need lood. Kust nad tulevad, millisteks vormuvad pole sul endalgi aimu. Pole aega analüüsida, sest sõnad tuleb arvutisse toksida, enne kui need mõtetest igaveseks kaovad.
Nüüd algab raske tee, aga seda saatev pidev õnnetunne kompenseerib kõik raskused.
Sa kirjutad ja sinuga hakkavad juhtuma imelikud asjad. Sa mõistad, et senine maailm polnudki see, millena sa seda nägid. Kõik muutub, loksub paika, annab selguse. Sa rahuned väliselt, aga sisemuses põled kui hull. Sa tuled oma senisest töökohalt ära, et pühenduda. Päris ilma tööta ei saa. Nii annab juhus sulle võimaluse. Saad poole kohaga tööd raamatute maailmas, tõsi küll ka poole miinimumpalgaga. Mis võiks veel parem olla ühele inimesele, kelle unistuseks on saada kirjanikuks? Aga paljud ei mõista seda. Nende silmis oled sa töötu, abitu olend. Oled rahatu, aga täiskohaga tööd ei otsi. On suur õnn, kui sul on mõistev mees, kes ei sunni ega hädalda. Võimalik, et ta tegelikult kannatab. Rahatuna sa loobud ostmast endale uusi riideid, loobud juuksurist ja meikimisest, jalanõudest, meelelahutusest - ühesõnaga kõigest, mis on tegelikult loomulik ja inimväärne ja mis on siiani olnud sinu jaoks oluline. Loobud isegi sõpradega läbikäimisest. Lisaks kannatab su laps, sest ka temal tuleb mõnest asjast loobuda. Kogu maailm sinu ümber elab teistsugust elu ja sa tunned end justkui väljaspool olevat. Aga nende pisiasjade kõrval on olulisem vaid üks- sinu seesmine sund ja kasvav vajadus seda kõikidega jagada. Mitte enam ainult sugulaste ja sõpradega, vaid kogu maailmaga. Ja nii sa kirjutad ja kirjutad ja kirjutad. Sest see on ainus, millest tunned tõelist rõõmu.
Kirjanikuks saamiseni ehk pole enam pikka teed jäänud. Sest elu saab ükskord otsa ja aega enam palju ei ole.

Eesti kultuuriminister

EESTI KULTUURIMINSTER

Eesti kultuuriminister oli mees, kes teadis oma hinda. Ja see polnud madal. Aga inimene temagi.

Nii juhtus kord lugu, et lugupeetud kultuuriminister sõitis pealinnast Lõuna-Eestisse. Poolel teel, kusagil Kesk-Eesti lagedate lumiste põldude vahel tuli tal pissihäda, mis kasvas ja kasvas, kuni muutus lausa talumatuks. Küll kiikas minister vasakule ja paremale, aga ei paistnud ei metsa ega WC-d. Kannatas veel, kuni jõudis väikelinna. Peatas auto, varjas nägu salli ja päikeseprillidega ning küsis teeäärselt kohalikult, kus siin avalik WC asub.

„Meil ei olegi sellist WC-d“, kostis lahke mehike. „Meie käime põõsa taga“.

Ministrihärra hakkas pahuraks muutuma, sest mis pagana koht see selline on, kus isegi WC-d ei ole. Ta tiirutas võõras linnas, silmitses põõsaid ja parke, kuniks piinlik mure juba lausa võimatuks muutus ning märkas siis äkki silti „Raamatukogu“.

Küll nüüd minister rõõmustas! Mitte raamatukogu enda pärast, vaid ikka võimaluse pärast oma ihuhäda lõpuks õiendada. Ja asjal oli veel teine pool ka. Nimelt polnud lugupeetud minister kunagi rahvaraamatukogus käinud. Vastumeelselt küll, aga häda sunnil otsustas ta nüüd kaks asja ühendada- külastada kohaliku pööbli „kultuuripärli“ ning muuseas õiendada ära ka oma talumatuks muutunud ihuhäda.

Minister surus autost väljudes hambad kokku ning astus sisse. Väsinud ilmega ja ülekuhjatud raamaturiiulitega saalis võtsid teda vastu kaks lohvakatesse kampsunitesse mässitud raamatukogutädi, käpikud käes ja lõuad sallides peidus. Ainust suured üllatunud ja tsipake ähmi täis silmad paistsid salli seest.

Ministril polnud tähtsat nägu teha vaja, tal oligi tähtis nägu, sest ta oli ju tähtis mees.

„Tulin vaatama, kuidas te siin elate,“ lausus siis väljapeetult.

„See on küll tore! Tulge edasi, paneme kohvi tulele ja räägime juttu“ vastasid lahked prouad.

„Ee...mul on soov, et äkki ...eee... saaks ma enne teie WC-d kasutada...“

„Aga loomulikult, palun siiapoole,“juhatas üks naistest ministri pimedavõitu taharuumi, kust edasi mööda raamatuid täiskuhjatud koridori WC-sse pääses.

Minister tänas viisakalt ning kambrikesse sisenedes hoidis nina kinni. Kõik oli siin vana ja kole. Remonti polnud see maja aegade algusest näinud. Ventilatsiooni polnud ning ruum lõhnas pehmelt öeldes ebameeldivalt. Ta õiendas oma häda kiiresti ära, astus välja ning tahtis sellest koledast majast lahkuda nii kiiresti kui võimalik, kuid õhetavate põskedega lahke tädi palus teda kohvi jooma.

Ei olnud ilus keelduda, kuigi oleks tahtnud. Ministrihärra astus vastumeelselt vanamoelise tapeedi ja kulunud põrandaga puhkeruumi ning püüdis lahket nägu teha. See ei tulnud hästi välja. Sest kui jumal pole lahkust andnud, kust sa selle lahke näogi võtad. Pealegi oli see üks kole kolgas, kuhu ta häda sunnil sattunud oli. Ta tahtis kiirelt siit sääred teha ning vandus endale, et see jääb esimeseks ja viimaseks korraks, kui ta rahvaraamatukokku oma jalga tõstab.

Raamatukogutädid see-eest olid hirmus rõõmsameelsed ja viisakad ning see ajas ministrihärra tigedaks.  Ei tea, mille üle neil siin rõõmustada oli?

„ Meil on maja talvel väga külm ja ruumi on vähe,“alustas üks kampsunis südikas proua ja tahtis oma muredega jätkata, aga minister lõikas tema jutu pooleks:

„ Mis te halate, vaadake, millised hunnikud teil siin Cartlandi ja muud sodi on, kütke nendega! Ja ülekuhjatud riiulite raviks on mul rohi juba olemas – e-raamatud! Olete neist üldse midagi kuulnud?“

„Eee, eks ikka oleme, aga mis siis meie töötajatest saab? Kõik tublid inimesed, haritud,“ ehmus proua.

„Kas maal siis tööd vähe? Minge karjalauta või põldu harima. Kus seda öeldud on, et hea haridusega ei või laudas läbi lüüa?“ vastas härra tõustes.

„Aga lugejad?“ küsis naine.

„Mis nendega veel on? Löövad aega raamatute taga surnuks. Mingu tööle!“ põrutas vihane mees ning tormas uksest välja.

Järgmisel päeval astus nukravõitu raamatukoguhoidja raamatukogu uksest sisse, avas arvuti ja otsustas veel kord tutvuda kultuuriministri poolt ajakirjanduses väljaöeldud seisukohtadega.

Üks neist algas sõnadega: „Kultuuriminister: Eesti avalikkus ei tea, millega poliitiline eliit tegeleb“

„Jah, selles on sul õigus,“ mõtles naine ja avas lugejatele ukse.

Eesti lesbi

Eesti lesbi

Eesti lesbi istus hiirvaikselt oma kitsukeses kapis ega kavatsenudki välja tulla.

Tema ema, traditsioonilise pere austaja, ise küll üksikvanem, ei oleks tal seda eluilmaski teha lubanud. Nii see pisike lesbi istus ja ootas. Aeg aga veeres ja hing oli üksildane. Hirmsasti oleks tahtnud kedagi leida, kedagi, kellega koos oleks hea ja soe, aga ei saanud.

Istus oma kitsas kapikeses aasta, teise ja kolmandagi. Kompas seda maailma, tõsi küll, distantsilt, aga julgusest jäi ikka puudu.

Muu maailm see-eest oli avatud. Kapist tulid välja kõiksugu tegelased, ka need, kes oleks pidanud sinna jäämagi. Aga ei jäänud, sest moodne elu oli nad kätte saanud ja alla neelanud. Loosungitega tormasid nad tänavatele, naised lahutasid meestest ja mehed naistest, et omasoolistega abielluda ja õnnetuid, pulstis juuste ja vesiste ninadega vene orvukesi adopteerida. Mõni läks muidugi ka kappi tagasi, kuid neid oli vähe.

Oi, kuidas pisike lesbi ihkas sellist tõelist elu!

Ei läinud viit aastatki, kui eesti lesbi nägi Naist. Jah, Naist suure algustähega. Intelligentne, küps ja tark, just nagu üks Naine olema peab. Aga suuri tundeid ei tulnud. Neist said hoopis väga head sõbrad. Ja hea oligi, sest ema poleks niikuinii lubanud.

Nii armus väike lesbi varsti kenasse tarja ja intelligentsesse noormehesse, nad abiellusid ja neil sündis ühtekokku neli last.

Ja igal õhtul, kui väike eesti lesbi oli lapsed magama laulnud ja ise voodisse heitnud, puges tema abikaasa kappi tagasi.

Soovolinik aga istus ja jälgis pingsalt kõike toimuvat, kuid ei saanud mitte millestki aru.

Eesti poliitik

Eesti poliitik

Eesti poliitik oli tubli mees, juhtis riiki, tegi jõudumööda sporti ja oli oma vanuse kohta nägus pealakauba, ühesõnaga poiss nagu ponks.

Aga üks väike häda oli tal. Nimelt oli ta värvipime.

Ei näinud ta ei sinist ega musta, valgest rääkimata. Nägi vaid roosat ja rohelist, tsipake lillat ja kollast.

Kui talle räägiti hallist argipäevast, ei saanud ta mõhkugi aru, millest jutt. Kui näidati musta nädalavahetust liikluses või Soome suunduvat laevatäit valgeid kitleid, raputas vaid mõistmatult pead. Ka murelikud põllumehed ja muud maakad, kel ainsaks varanduseks vaid lapike musta maad, läksid temast seetõttu mööda. Nälgivatest lastest rääkimata, kelle paluke vanemate igapäevasest sinisest esmaspäevast sõltus.

Rahva veri hakkas vemmeldama, aga mis sest tolku - see oli ju punane...

Neid värve polnud tema jaoks olemas. Neid värve polnud järelikult üldse olemas.

Aga tema oli ikka rõõmus, sest muru kasvas, naabrinaisel oli roosa mini, ämma kapis olid rohelised dollarid (siinkohal püüdis kirjanik meenutada, millised eurodest rahatähed on rohelist tooni, kuid et tema käest käisid läbi ainult hallid viiekad, siis ei tulnudki talle see meelde ning ta oli sunnitud siinkohal eurod dollaritega asendama) ja päike kuldas kõik selle veel üle. No mida sa hing veel ihaldad!

Ühel päeval pidi poliitik minema iga-aastasesse tervisekontrolli. Silmaarst uuris ja puuris ja muutus päris murelikuks. Ütles siis ääri-veeri ja väriseva häälega, et meie kallil riigiisal on oht päris pimedaks jääda. Aga egas meie poliitik arsti uskunud! Tõusis püsti, kõndis välja ja ajas ikka oma joru edasi.

Mõned küll vingusid, aga jäid lõpuks nemadki vait. Mis sa ikka pimedale räägid, et elus on ka haledaid pooltoone...

Eesti laps

Eesti laps

Eesti laps oli täitsa haige. Aina tuulerõuged, peavalud ja katkised hambad, oh häda ja viletsust!

Aga muidu oli lapsel elu hea, kui närb tervis välja jätta. Tema tüütud vanemad ei juurutanud reegleid ega seadnud piiranguid. Nii sai laps veeta kõik oma päevad internetis, süüa kartulukrõpse ja juua energiajooki niipalju kui hing ihaldas. Vahel eksitas end ka kooli ära. Mitte selleks, et oma tulevikku kuidagi kindlustada vaid selleks, et vanaema ei möliseks.

Tema ema oli Soome tööle läinud ja isa täristas Afganistanis püssi. Millestki pidi ju uue telefoni, läptopi, e-lugeri ja interneti eest maksma, seda taipas eesti laps hästi. Ja ega ta virisenud. Juba vanavanemad olid õpetanud, et eestlane ei virise.  

Ema ja isa ei saanud vahepeal koju tulla, kuigi oleksid väga tahtnud, sest neil polnud sõidu jaoks raha. Nad pidid ju lapsele normaalse elu tagama, see on iga lapsevanema kohustus.

E-lugerit polnud laps veel kordagi kasutanud, aga õpetaja oli käskinud selle osta, sest kuidas ta muidu oleks saanud kohustuslikku kirjandust lugeda. Paberraamatuid oli raske hankida ning need ajasid niigi viletsa tervisega lapse köhima ja aevastama. Kuid saladuskatte alla võib öelda, et ega ta lugeda tahtnudki, polnud huvi. Nii vedeles mõttetu riistapuu voodi all, kaetud priske tolmukihiga. Seal vedes palju muudki.

Nii see laps muudkui kasvas ja arenes, omasoodu. Jumal vahel juhatas, vahel käis vanaema vaatamas, aga viimane põgenes miskipärast alati pärast mõnda minutit nagu oleks tal tuli takus. Kodus nuttis pärast vaikselt patja, kui keegi ei näinud. Jumal oli ainus, kes iga sita asja pärast jalga ei lasknud.

Aeg läks. Laps kasvas, õppis rohkem elu- kui päriskoolis ning elast pöörast, kohati hullu elu. Kuni Jumal ei viitsinud enam temaga mässata ja andis lapse Saatuse hoolde.

Ühel päeval tuli ema Soomest ja isa Afganistanist, sest lapsel oli sünnipäev. Ta oli nüüd täiskasvanu.

Ema astus uksest sisse ja ehmatas. Isa astus esikusse ja ehmatas. Räämas korteri uksel seisis keegi pikk ja kõhn, längus õlgadega võõras habetunud mees, kanepipläru suunurgas. Taamal, segamisi räpasel voodil paistsid kellegi mustad jalatallad ning nende alt veel kellegi tallad.

Pikk suitsupilve mattunu vaatas tulijaid, uuris ja puuris, aga ikka ei tulnud tuttavad ette.

Ema ja isa läksid tagasi sinna, kust olid tulnud. Oma pojast ei kuulnud nad enam kunagi.

Lapsest nooreks sirgunud poiss aga istus oma kongis ning ootas, mis Saatusel talle veel varuks on.