Eesti kultuuriminister

EESTI KULTUURIMINSTER

Eesti kultuuriminister oli mees, kes teadis oma hinda. Ja see polnud madal. Aga inimene temagi.

Nii juhtus kord lugu, et lugupeetud kultuuriminister sõitis pealinnast Lõuna-Eestisse. Poolel teel, kusagil Kesk-Eesti lagedate lumiste põldude vahel tuli tal pissihäda, mis kasvas ja kasvas, kuni muutus lausa talumatuks. Küll kiikas minister vasakule ja paremale, aga ei paistnud ei metsa ega WC-d. Kannatas veel, kuni jõudis väikelinna. Peatas auto, varjas nägu salli ja päikeseprillidega ning küsis teeäärselt kohalikult, kus siin avalik WC asub.

„Meil ei olegi sellist WC-d“, kostis lahke mehike. „Meie käime põõsa taga“.

Ministrihärra hakkas pahuraks muutuma, sest mis pagana koht see selline on, kus isegi WC-d ei ole. Ta tiirutas võõras linnas, silmitses põõsaid ja parke, kuniks piinlik mure juba lausa võimatuks muutus ning märkas siis äkki silti „Raamatukogu“.

Küll nüüd minister rõõmustas! Mitte raamatukogu enda pärast, vaid ikka võimaluse pärast oma ihuhäda lõpuks õiendada. Ja asjal oli veel teine pool ka. Nimelt polnud lugupeetud minister kunagi rahvaraamatukogus käinud. Vastumeelselt küll, aga häda sunnil otsustas ta nüüd kaks asja ühendada- külastada kohaliku pööbli „kultuuripärli“ ning muuseas õiendada ära ka oma talumatuks muutunud ihuhäda.

Minister surus autost väljudes hambad kokku ning astus sisse. Väsinud ilmega ja ülekuhjatud raamaturiiulitega saalis võtsid teda vastu kaks lohvakatesse kampsunitesse mässitud raamatukogutädi, käpikud käes ja lõuad sallides peidus. Ainust suured üllatunud ja tsipake ähmi täis silmad paistsid salli seest.

Ministril polnud tähtsat nägu teha vaja, tal oligi tähtis nägu, sest ta oli ju tähtis mees.

„Tulin vaatama, kuidas te siin elate,“ lausus siis väljapeetult.

„See on küll tore! Tulge edasi, paneme kohvi tulele ja räägime juttu“ vastasid lahked prouad.

„Ee...mul on soov, et äkki ...eee... saaks ma enne teie WC-d kasutada...“

„Aga loomulikult, palun siiapoole,“juhatas üks naistest ministri pimedavõitu taharuumi, kust edasi mööda raamatuid täiskuhjatud koridori WC-sse pääses.

Minister tänas viisakalt ning kambrikesse sisenedes hoidis nina kinni. Kõik oli siin vana ja kole. Remonti polnud see maja aegade algusest näinud. Ventilatsiooni polnud ning ruum lõhnas pehmelt öeldes ebameeldivalt. Ta õiendas oma häda kiiresti ära, astus välja ning tahtis sellest koledast majast lahkuda nii kiiresti kui võimalik, kuid õhetavate põskedega lahke tädi palus teda kohvi jooma.

Ei olnud ilus keelduda, kuigi oleks tahtnud. Ministrihärra astus vastumeelselt vanamoelise tapeedi ja kulunud põrandaga puhkeruumi ning püüdis lahket nägu teha. See ei tulnud hästi välja. Sest kui jumal pole lahkust andnud, kust sa selle lahke näogi võtad. Pealegi oli see üks kole kolgas, kuhu ta häda sunnil sattunud oli. Ta tahtis kiirelt siit sääred teha ning vandus endale, et see jääb esimeseks ja viimaseks korraks, kui ta rahvaraamatukokku oma jalga tõstab.

Raamatukogutädid see-eest olid hirmus rõõmsameelsed ja viisakad ning see ajas ministrihärra tigedaks.  Ei tea, mille üle neil siin rõõmustada oli?

„ Meil on maja talvel väga külm ja ruumi on vähe,“alustas üks kampsunis südikas proua ja tahtis oma muredega jätkata, aga minister lõikas tema jutu pooleks:

„ Mis te halate, vaadake, millised hunnikud teil siin Cartlandi ja muud sodi on, kütke nendega! Ja ülekuhjatud riiulite raviks on mul rohi juba olemas – e-raamatud! Olete neist üldse midagi kuulnud?“

„Eee, eks ikka oleme, aga mis siis meie töötajatest saab? Kõik tublid inimesed, haritud,“ ehmus proua.

„Kas maal siis tööd vähe? Minge karjalauta või põldu harima. Kus seda öeldud on, et hea haridusega ei või laudas läbi lüüa?“ vastas härra tõustes.

„Aga lugejad?“ küsis naine.

„Mis nendega veel on? Löövad aega raamatute taga surnuks. Mingu tööle!“ põrutas vihane mees ning tormas uksest välja.

Järgmisel päeval astus nukravõitu raamatukoguhoidja raamatukogu uksest sisse, avas arvuti ja otsustas veel kord tutvuda kultuuriministri poolt ajakirjanduses väljaöeldud seisukohtadega.

Üks neist algas sõnadega: „Kultuuriminister: Eesti avalikkus ei tea, millega poliitiline eliit tegeleb“

„Jah, selles on sul õigus,“ mõtles naine ja avas lugejatele ukse.