edu kõigile fatsebuugitajatele

hm, fatsebuuk-see kõlab nagu entsefaliidipuuk.
Jumal küll-terve Eesti on siin!

nii, tegin fatsebuuki konto

kuigi alles loetud päevad tagasi kritiseerisin seda, ütlesin, et see on mõttetu. Sõin oma sõnu, aga noh, sõnad ju ongi minu lemmiksöök...
Nüüd tahan pealetükkivalt olla kõigi sõber. Nii see ju seal fatsebuugis käibki. Asja mõte on mis?
Sellest ma ei ole veel aru saanud. Seni arvasin, et minu sõbrad on need, kes on minu sõbrad. Kellele võin helistada kell 3 öösel, kui on miskit hullu lahti. Arvasin, et sõber on see, kes muretseb ja pakub mulle öömaja, kui olen mingist jamast üdini üles paistetanud ja hakkab pisike paanika tekkima. Tuleb välja, et olin valel teel.
Tegelikult on sõber see, kelle peal sa klõpsu teed, kribelev lootus hinges, et eiteakastalisabmuendasõbraks.

vaatasin inimesi

ja sain aru, et ma armastan neid siis rohkem, kui nad jäävad anonüümseteks. Saksofonimängija puhub pilli ja samastub sellega. Minu jaoks ongi ta lummav saksofonimängija. Kirjanik kirjutab end paberisse ja minu jaoks on ta väga hea kirjanik. Luuletaja deklameerib oma luulet ning kaotab iseenda ja minu jaoks on ta hingeliigutav luuletaja.
Inimesed, te olete nii ilusad!
Aga palun: ärge astuge saksofoni tagant välja, ärge tõstke pilku paberilt, ärge muutuge lihtsalt inimesteks!
Saksofonimängija on pilli kõrvale tõstnud ning viskab viina, pilk tühja hägu täis. Kirjanik lappab pornoportaale ja...Luuletaja sai päranduseks pool maja ja käib nüüd vennaga kohut.
Jah, ma armastan inimesi, aga seda teatud tingimustel. Ja kaugelt.

Juhhuuu!

Hea on olla, kui on hea olla!!!

Vanaema

Istusin tema voodil ja vaatasin, kuidas ta iga tunniga hääbus. Ta oli kaotanud kõne-ja liikumisvõime. Ainus, mida ta teha suutis, oli silmade pilgutamine. Ennast viimse jõuvaruni pingutades suutis ta minu kätt pigistada.
"Sa saad sellest piinast varsti lahti. Kõik saab varsti läbi ja sa pääsed sellest, enam ei pea sa kaua vaevlema" ütlesin. "Kas sa saad aru, mis ma räägin? Kui saad, pigista mu kätt"
Nõrk surve käele andis aimu, et ta teadis, mis temaga toimub. Mulle kippus nutt peale, aga ma ei tahtnud seda näidata. Me mõlemad teadsime, et surm seisab kusagil lähedal ja vaatab meid. Ma ei teadnud, mida öelda. Ma ei tea siiani, kas see on kõige parem lohutus piinades väsinud inimesele, kui tema lapselaps ütleb, et sa sured varsti ja pääsed kõigest. Äkki oleksin pidanud ütlema, et sa saad terveks.
Järgmisel päeval teda enam ei olnud...

"Kas sa näedki maailma nii mustades värvides?" küsis ema, kui oli lugenud minu jutukest.
"Need värvid ei ole ainult mustad" vastasin mina. " Näen seda nii, nagu seisaksin keset metsa, väikesel rohelisel lagendikul ja mind ümritsevad suured rohelised puud, mille all kasvab roheline sammal. Ja nende puude taga on järgmised rohelised puud ja nende taga omakorda järgmised, mis on mustad ja surnuks põlenud. Nii näen mina kõike."

Ma tulin läbi jaheda öö
teadmata isegi, kust
mu peos oli kollane võti
mis ei avanud ainsatki ust

küsimus

Me vahetame elu jooksul välja mitmeid meie jaoks olulisi asju. Ka inimesi.
Võib juhtuda, et väljavahetamisele läheb ka Elu Armastus.
Ja imelik on selle kõige juures see, et hetkest, mil sa kõigele sellele selja keerad, ei hakka sa kunagi neist inimestest või asjadest puudust tundma, kuigi olid varem arvanud, et ei suuda ilma nendeta elada. Miks?