Üks tore raamat

on Anna Gavalda "Koos, see on kõik". Esialgu kolm tõrjutud hingekest, hiljem liitub nendega ka neljas. Tõrjututest saab üks tore kamp. Lehekülg lehekülje haaval saab lugejast parem inimene. Ja kui ei saa, siis ei aita sind mitte miski. Minu maailm, mis oli enne selle raamatu lugemist üsna upakile vajunud, hakkas vähehaaval jälle tasakaalu saavutama. Ja ma luban, et mõnda aega ma ei vingu, et maailm pole muud, kui lollidest koosnev pasameri...Või kui ongi, siis las olla. Julgen soovitada.

Kas veel midagi tänasesse päeva?

Või aitab sellest?

Mul on retsept

kuidas pikalt vindunud stressist kiirelt depressiooni langeda. Esiteks, saa oma lähedaselt masendav uudis, siis rüüpa selle seedimiseks viskit sutsu enam, kui tervislik oleks ja loe poole ööni sinna otsa raamatut "Kui hingusest saab õhk", mille on kirjutanud 36-aastane arst, kes sureb kopsuvähki ning kes kirjeldab kogu suremise protsessi pisemategi detailideni. Ja hommikul ärgates saad selgelt aru, et oled suure sammu astunud. Depressiooni.

Vaikus kestab

Kui kaua veel? Tardumus. Nagu halvatud olek, nii tühi ja mõttetu, et isegi valus ei ole. Tuleks kevad juba, hakkas vähemalt valuski...

Film "November"

Inimesed, minge kinno! See on tegelikult väga nunnu film eestlaste olemusest, ajaloost ja tapvast armastusest. On meile armsad rusuvalt madal hall taevas ja lagi, lehmad elutoas, eemaletõukavalt koledad inimesed, muide- meie endi keskelt.. Õuna Endli kõnepruuk jättis muidugi soovida, aga selle korvas lumememmest krati hingehelgus ja sõnaosavus. Ja ma loodan väga, et need hirmsate nägudega tegelased jäävad igaveseks sinna filmi sisse, et nad ei naase tänavatele, poodidesse ega tule raamatukokku. Muidu ma sureks vist hirmu kätte ära.