Mis vahe on üksiolemisel ja üksildusel? Kui ma olen üksinda, kas ma olen siis üksildane? Kui ma olen üksildane, kas ma olen siis üksinda? Kas teine neist on kestev seisund, esimene ajutine? Või on üksildus enese tahtmisest sõltumatu olemine, üksiolemine aga enese vaba valik? Kumb ma siis olen? Kas ma surres olen üksildane või üksi? Ernest Hemingway ütleb, et merel ei ole inimene kunagi üksi. Aga surres? Kas üksildus teeb meid nõrgaks ja üksiolemine tugevaks? Või on vastupidi? Kas mul ongi sellepärast kogu aeg külm, et ma olen üksildane? Kas üksindusel ja üksildusel on vaid tähevahe? Või on seal midagi põhimõttelist? Miks vahel on tunne, et inimesed mu ümber tekitavad minus üksildust? Mida rohkem inimesi, seda suuremat.
Njah... Tunnen end kui tordiviil, mis on uhke ja maistva terviku küljest lahti lõigatud, aga keegi pole seda tükki veel enda taldrikule tõstnud. Ootel tordiviil...Kas sellest, kes on sööja, sõltub üldse midagi?
