Järjejutt, lugu 4

"Ma ütlesin-ma mõtlen midagi välja" sisises ema ähvardavalt Maikile lähemale astudes ning tema silmis oli Vanakurat Maikile juba tuttava tulukese süüdanud.
"See on siis jälle see pilk, mida ma kartma peaks..."pomises Maiki ja keeras pilgu kõrvale.
"Minuga ära lollita, laps" ütles ema järsult ja Maiki teadis, et jutt on lõppenud, tuleb hakata tegutsema.
"Siiski, üks küsimus veel, lugupeetud ema. Mida me Kaurile ütleme, kui ta koju tuleb?" julges Maiki mõne aja pärast vaikselt küsida.
"Ei isa läks ära ega tule enam tagasi" vastas ema tooniga nagu oleks vastanud küsimusele "kas sa võileiba tahad".
"Ja nii lihtne see ongi arvad?" tuli iroonia Maiki häälde tagasi.
"Jah, nii lihtne see ongi. Isad lähevad ära ja ei tule enam kunagi tagasi. See pole küll mingi uudis. Nagu seegi siin, tahtis minna..." tonksas ema põlglikult jalaga isa lõtva kätt. "Täiesti mõttetu mees" ütles ta rahulolevalt. "Aga lõpetaks nüüd targutamise ja otsiks tugevat nööri, et see tühi pea jälle selle keha külge tagasi saada. Ja kotinõel too nööbikarbist"
Maiki, kes oli isa kõrval kummargil, tõusis, et ema käsku täita. Sel hetkel justkui silmanurgast vaid vilksamisi paistis talle, nagu oleks isa keeranud oma tuhmid silmad korraks tema poole. Ainult imeväikeseks hetkeks, sest kui Maiki arglikult allapoole kummardus, et asja kontrollida, vaatasid isa poolsuletud laugudega silmad nagu ennegi kusagile tühjusesse.
"Imelik"mõtles Maiki ja läks tuppa nõela tooma nagu ema oli käskinud.

Jätkub järjejutt, lugu 3

Kui nad olid minutit paar puhanud, haarasid mõlemad uuesti isast kinni ning tirisid ta üle lävepaku esikusse, vererida järel nagu linnutee.
Maiki jooksis õue pea järgi, et ka see võimalike möödujate pilkude alt kiiresti peitu viia. Hoides pead pisut endast eemal, käte vahel, et see riideid veelgi rohkem ära ei määriks, tabas ta pilk taaskord isa silmad. Nüüd olid need elutud, kustunud, võikalt tuhmid. Ei olnud neis etteheidet, meeleheidet, lootusetust ega ka mõrvari peegeldust. Need olid lihtsalt silmad. Surnud inimese surnud silmad.
"Kummaline" mõtles Maiki "aga need ei tekita minus vähimaidki tundeid".
Kui ta esikusse jõudis, oli ema isa keha juba vannituppa tarinud. Maiki pani pea keha kõrvale maha ning püüdis silmi käega sulgeda, kuid need ei tahtnud kuidagi kinni jääda ja silmad vajusid ikka ja jälle poikvele, justkui oleks isa võtnud nõuks isepäiselt nende tegemisi piiluda. Maiki proovis uuesti ja uuesti, kuid loobus lõpuks, sest silmad vajusid ikka pisut lahti.
"Noh, mis me siis nüüd temaga teeme?" küsis Maiki emalt.
"Peseme puhtaks, õmbleme pea tagasi ja homme viime ta põllule kartuleid kõplama" vastas ema.
"Kartuleid kõplama? Kas ma kuulsin ikka õigesti?"purskas Maiki närviliselt naerma. "See ongi siis sinu geniaalne plaan?"
"Jah, päeval sätime ta nii, et paistaks eemalt, nagu kõplaks ta põllul kartuleid, ööseks toome keldrisse varju" selgitas ema.
"Kuule, tarkpea. Iga loll teab, et seda nippi saaks kasutada vaid loetud päevad. Vaata ilmasid, ta ei pea kahte päevagi lauspäikeses vastu ja varsti on su "kartulikõplaja" vedel nagu tarretis ning vajub koos kõplaga külili, taguots püsti" põlastas Maiki ema ideed.
"Olgu, see ei ole kõige parem mõte, aga paar päeva saame hakkama. Selle ajaga mõtlen midagi välja, mis edasi teha" ärritus ema maiki irooniast. "Võimalik, et matan ta teiste juurde sauna taha maha. Küllap mõtlen midagi välja tema kadumise kohta"
"Sauna taha?" põlastas Maiki edasi. "Sul on terve saunatagune mets juba neid täis, seal pole enam ruumigi"

ära

kui ma tahan minna ära
ikka päris ära ära
kus on ära mis on ära
kauge õnnis põrgupära...

kuidas saan ma minna ära
kui ei tea kus asub ära
astun ära poole ära
kas ma olengi nüüd ära?

tahan minna päris ära
kaugemal kui koduvärav
kaugemal kui põrgupära
tahan ÄRA!