Kui nad olid minutit paar puhanud, haarasid mõlemad uuesti isast kinni ning tirisid ta üle lävepaku esikusse, vererida järel nagu linnutee.
Maiki jooksis õue pea järgi, et ka see võimalike möödujate pilkude alt kiiresti peitu viia. Hoides pead pisut endast eemal, käte vahel, et see riideid veelgi rohkem ära ei määriks, tabas ta pilk taaskord isa silmad. Nüüd olid need elutud, kustunud, võikalt tuhmid. Ei olnud neis etteheidet, meeleheidet, lootusetust ega ka mõrvari peegeldust. Need olid lihtsalt silmad. Surnud inimese surnud silmad.
"Kummaline" mõtles Maiki "aga need ei tekita minus vähimaidki tundeid".
Kui ta esikusse jõudis, oli ema isa keha juba vannituppa tarinud. Maiki pani pea keha kõrvale maha ning püüdis silmi käega sulgeda, kuid need ei tahtnud kuidagi kinni jääda ja silmad vajusid ikka ja jälle poikvele, justkui oleks isa võtnud nõuks isepäiselt nende tegemisi piiluda. Maiki proovis uuesti ja uuesti, kuid loobus lõpuks, sest silmad vajusid ikka pisut lahti.
"Noh, mis me siis nüüd temaga teeme?" küsis Maiki emalt.
"Peseme puhtaks, õmbleme pea tagasi ja homme viime ta põllule kartuleid kõplama" vastas ema.
"Kartuleid kõplama? Kas ma kuulsin ikka õigesti?"purskas Maiki närviliselt naerma. "See ongi siis sinu geniaalne plaan?"
"Jah, päeval sätime ta nii, et paistaks eemalt, nagu kõplaks ta põllul kartuleid, ööseks toome keldrisse varju" selgitas ema.
"Kuule, tarkpea. Iga loll teab, et seda nippi saaks kasutada vaid loetud päevad. Vaata ilmasid, ta ei pea kahte päevagi lauspäikeses vastu ja varsti on su "kartulikõplaja" vedel nagu tarretis ning vajub koos kõplaga külili, taguots püsti" põlastas Maiki ema ideed.
"Olgu, see ei ole kõige parem mõte, aga paar päeva saame hakkama. Selle ajaga mõtlen midagi välja, mis edasi teha" ärritus ema maiki irooniast. "Võimalik, et matan ta teiste juurde sauna taha maha. Küllap mõtlen midagi välja tema kadumise kohta"
"Sauna taha?" põlastas Maiki edasi. "Sul on terve saunatagune mets juba neid täis, seal pole enam ruumigi"
No comments:
Post a Comment