lugu10

Siis hakkasid isa veretud huuled vaevaliselt liikuma ning suhu sattunud mulda pudenes paotunud huulte vahelt, kui ta midagi sosistada püüdis. Kõik kolm vaatasid tardunult, kuidas surnu nendega rääkida püüab. Maikit haaras õud. Ta karjatas ja jooksis maja poole.
"Ära siit, minema, ükskõik kuhu, kaugele, nii kaugele kui vähegi võimalik, teise maailma otsa, ei, isegi üle maailma serva, jah - maailma serva taha, nii et keegi mind enam kunagi ei näe..." mõtles ta tuppa joostes. Ta kukutas end köögipõrandale, sest ta jalad ei kendnud teda enam ja puhkes nutma. See kõik hirmutas teda ning ta tundis, et suuda seda enam taluda. Seda, millele ta aastaid oli tummaks tunnistajaks olnud. Nüüd, kui tegemist oli tema isaga, oli Maiki taluvusepiir lõplikult ületatud. Midagi pidi muutuma.
Maiki ei tajunud, kaua ta oli niiviisi põrandal kägaras nutnud, kui ühel hetkel jõudis tema teadvusse Siisikese võõralt ja talle mitteomaselt ärevalt kostev hääl:"Midagi on siin valesti ja see ei meeldi mulle. Midagi niisugust pole isegi mina enne näinud ja see ei tähenda head. Teeme tassi teed ja mõtleme, mida temaga teha. Ei - see asi ei meeldi mulle kohe üldse..."
Siiskike avas ukse ja astus kööki. Maiki oli end kiirelt püsti ajanud, kui kuulis ema ja Siisikest majja sisenemas. Ka temal tuli teha plaan ning ta tajus, et nende ja tema plaanid ei ole päris samad...
"Noh" püüdis ta häälde panna niipalju muretust, kui suutis "kas saite isaga jutu peale?"
Oma nägu ta veel nende poole ei pööranud ja tegi nagu askeldaks külmkapi kallal, sest tema nutetud nägu oleks ta reetnud. Maiki teadis, et tal tuli teha kõik selleks, et emale ja Siisikesele jääks mulje, et ta on nende poolel. Kuigi tal puudus plaan, teadis ta, et siit, sellest hetkest alates on nende vahel nähtamatu joon, millest üleastumist olla ei saa.
"Ma ei tea, kullake, mis juhtus, aga sinu isaga on jälle kõik endine. Hakkan juba kahtlema, kas ikka õigesti nägin...Tõstsime ta uuesti püsti ja sinna ta jäi, elutuna nagu ikka inimene, kellelt on elu võetud" rääkis Siisike ning tema hääl oli taas malbe nagu alati.
"Me kõik ju nägime seda..."ohkas ema ja istus laua taha toolile. Tema ilme oli murelik. Närviliselt näris ta küüsi ja vaatas aknast põllule, kust paistis isa tume kogu.
"Oli, mis oli. Äkki me hakkame kõik hulluks minema ja näeme asju, mida olla ei saa" püüdis Maiki teema lõpetada ning pani seda öeldes häälde nii palju ükskõiksust, kui sel hetkel üldse võimalik panna oli.
See mõjus vist, sest ema tõusis, pani vee keema ning hakkas külmkapist toidupoolist lauale tõstma. Maiki nägi, kuidas ta siiski aeg-ajalt pilgu aknast välja, põllule suunas. Kuna väljas jäi aga kõik endiseks ja isa kogu põllul püsis liikumatuna, paistis ema pikapeale rahunevat. Ka Siisikesele omased reipus ja muretus olid peagi tagasi ning ta hakkas vadistama vahepeal tema elus toimunust. Maiki kuulas seda mõnda aega, kuid lahkus siis köögist.
Jah, Siisikese elus toimus kogu aeg midagi. Tema habras kogu ja malbe hääl ei sobinud räägitu sisuga. Sest tema elus toimusid võikad asjad. Maiki, kes oli samuti nii mõndagi näinud, ei suutnud seda kuulata, sest nii õõvastavad olid lood, mida see habras naine rääkis.

väike mõttepaus

Mulle meeldivad vanad inimesed. Memmed on sellised soojad ja pehmed, mõnikord isegi mannavahulikud, natuke saamatud, aga sisimas uhked. Taadid on viisakad ja soliidsed, kõhnade põskedega muhedad vanaisad. Kui nad istuvad arstikabineti ukse taga või kohvikus või pargipingil päiksepaistel end soojendades...Neil on lillelised kleidid ja valged rihmikud või heledad viigipüksid ja beež jakk...
Aga kui nad satuvad ühistransporti, muutuvad nad koletisteks. Nad hammustavad igaüht, kes neile läheneb. Nad hammustavad isegi distantsilt, sõnadega. Ka siis, kui sa neile ei lähene. Mannavahulikust pehmusest saab tulihapu kitsarinnalisus ja mõru kibestumus. Nad tonksavad su last tigedalt kepiotsaga, kui koolipäevast väsinud laps söandab vabale pingile istuda. Ja siis ei loe mulle enam nende lillelised kleidid ja heledad viigipüksid...

lugu 9

Tulija lehvitas hoogsalt mõlema ülestõstetud käega ning hüüdis laia naeratuse saatel:
"Ahoi, mu kallikesed! Kuidas teil siin läinud on ilma minuta?"
"Oi, mu kallis kauge hingesugulane! Ilma sinuta on alati halvasti! " hüüdis ema rõõmust särades vastu.
Maiki vaikis, sest tal polnud jõudu ega tahtmist midagi vastata.
"Kas täiskuuaeg toob su siia, mu sõbrake?" kudrutas ema mesiselt tulijat emmates.
"No ikka! Sa ju tead, et siinne täiskuu on minu jaoks see kõige magusam!" vastas noor ja nägus naine ning kaisutas nii ema kui Maikit, laskmata end häirida viimase rõõmutust olekust.
"Irooniline" mõtles Maiki"et niisuguse nõia nimi on Siisike, mis kõlab kui süütu talleke...Aga vähesed teavad, et sel tallel on ninasõõrmeisse salvetatud värske vere lõhn ning tema hingel nii mõnigi elamata jäänud elu".
"Noh, mu noor neiu, miks nii mossis?" pakatas Siisike reipusest nagu alati kui teadis, et peatselt algab tõeline pidu.
Maiki ei vaevunud vastama.
Alles nüüd märkas tulija Maiki ja ema vahel maas lebavat surnut.
"No nii..."vaatas ta seda lähemalt "ma näen, et keegi on kurjaks saanud" tõsitis ta kelmika pilgu ema poole.
"Tead, see on pikem jutt"vastas ema. "Läheme tuppa, küll ma jõuan sulle kõigest rääkida. Aga enne peaks vist selle siin püsti tõstma"tonksas ema jalaga kanget keha.
"Ma aitan!" haaras Siisike isa peast ja jäi ootama, et teisedki käed külge lööks. Kuna Maiken ja ema seisid ega liigutanud end, tõstis Siisike kärsitult pilgu. Kui ta seisjate näoilmeid nägi, laskis ta järsku pea lahti ning hüppas sammu eemale.
Isa silmad, mis enne olid poolsuletud, eluta ja mulda täis, olid nüüd avali ning vaatasid kordamööda nii Maikit, ema, kui Siisikest. Kõik kolm seisid kui soolasambad ning vaatasid elutu keha vägagai elusatesse silmadesse, suutmata pilku kõrvale pöörata.

lugu 8

Ema kargas lauast, kui nõelast torgatuna ja tormas uksest välja. Maiki seevastu oleks hea meelega jäänudki istuma. Tema hinges oli tekkinud imeväike lootus, et see kohutav olukord leiab ehk lõpuks lahenduse. Et võõras tulija päästab ta vabaks.
Uks avanes ja ema vihane nägu ütles enam, kui sõnad, mida ta ütlema ei vaevunud. Maiki tõusis ja lootus suri.
Nad läksid kiirel sammul põllule, kuid ei jooksnud, et tulijas mitte kahtklusi äratada. Isa oli vajunud kartulivakkade peale. Tema nüüdseks kangeks muutunud keha nägi koomiline välja. Tema pea oli muidugi mitte just kõige tugevamini kaela külge kinnitatud ja ripnes labidavarrel. Lisaks oli see ka pisut viltu kaela küljes, nägu suunatud kergelt vasakule. Juba ema õmblustööd jälgides märkas Maiki seda, kuid ei öelnud midagi. Mis tähtsust sel enam oli. Isa keha aga mõjus tõesti naljakalt, nii nagu oleks ta pikutama visanud, kuid ootamatult oli selg kangeks läinud. Ta oli asendis, nagu ei saaks enam ise püsti ja ootaks kellegi abi. Noh, eks see viimane oli muidugi ka tõsi.
Teel olija oli jõudnud tüki maad lähemale, juba võis eristada tema riietust ja sugu. See oli naine.
Ema ja Maiki haarasid isast kinni ja tõmbasid ta püsti. Kanget keha oli palju lihtsam liigutada. maiki kohendas kartulivakad jälle paika ja torkas kõpla isale kaenla alla toeks. Isa jäi üllataval kombel psüima, kui nad temast lahti lasid ja labidas, mis seni samuti toeks oli olnud, osutus ebavajalikuks.
"Peaasi, et ta nüüd ei kukuks, kui see inimene siia jõuab" pomises ema pahuralt. Maiki nägi, kuidas naise lähenedes ema käsi isal püksivärvlist haaras ja tema sõrmenukid tugevast hoidmisest valgeks tõmbusid.
"Ta kardab siiski..." mõtles Maiki.
Naine jõudis lähemale. Peaaegu korraga tundsid ema ja Maiki tulija ära, mispeale ema nägu lõi deemonlikust rõõmust särama, Maiki aga tundis, kuidas tema keha sekunditega külma higiga kattus ja süda vajus kusagile alla, jalgade juurde ära. Veri kadus tema näost, mis muutis ta sama kaameks, kui isa, kellest ema nüüd hooletult lahti laskis ja mille peale isa uuesti nagu pulk nägupidi mullale kukkus.

Kui isa oli lõpuks pärast mitut ebaõnnestunud katset siiski püsti jäänud, toeks kartulivakad, kipakas kõbla ja labidas, hindas ema olukorra "päris heaks" ja arvas, et nüüd oleks aeg maja vallutanud segadus ära koristada ja seejärel teed juua ja veidi puhata.
Jah, eemalt tee pealt vaadatuna võis isa põllultöötamine isegi tõetruult mõjuda, kuid pikemalt silmitsejale see kindlasti usutavalt mõjunud ei oleks. Tuli loota, et keegi ei jää isa tegemisi pikemalt vaatama, vaid viskab määdaminnes vaid põgusa pilgu.
Kui ema ja Maiki olid majast kõik jäljed hoolikalt koristanud, pani ema vee keema ja vajus väsinult laua taha Maiki vastu istuma. Ta oli rahunenud ja Maiki julges küsida:
"Ema, kas sa teeksid ka minuga seda, kui vaja peaks olema?"
"Ikka!" vastas ema ja tema hääles ei kõlanud kurbust ega kahetsust. "Ikka teeksin" kordas ta mõtlikult ja Maiki teadis, et ta ei valeta. Kummalisel kombel see vastus ei hirmutanud teda, sest südames oli ta seda kogu aeg teadnud. Seepärast polnud ta julgenud seda varem ka küsida.
Maiki mõtles Kaurile, aga ei julgenud enamat küsida.
Vaikides lonksasid nad teed ja väsimus oli mõlemast kohe-kohe võitu saamas.
Kartulipõld, mis jäi küll majast kaugemale, paistis kenasti köögisistujaile aknast kätte. Isa seisis seal nagu ta ikka oli seisnud, kui ta veel elus oli ja nagu Maiki ja Kaur teda köögiaknast nägema olid harjunud. Tänaseks oli kõik teisiti. Isa küll seisis, kuid seisis teisiti, kui tavaliselt, seisis poolsuletud ja mulda täis laugudega, seisis vastu enda tahtmist ega saanud enam midagi teha selleks, et enda väärikust elus hoida. Kõik oli kadunud.
Maiki rüüpas teed ja tema pilk oli ainiti suunatud kaugusesse, isa tumedale kogule. Äkki nägi ta, kuidas toeks olnud kartulivakad lõid kõikuma ja isa vajus koos vakkadega põllule pikali.
Ka ema oli seda märganud. Samuti ka seda, et mööda teed lähenes majale keegi, küll veel kaugel, aga lähenes siiski hoogsalt ja peatumata.
Maiki ja ema vaatasid hetkeks teineteisele otsa ning mõlema süda võpatas sees- Maikil lootusest, emal aga vihast.

lugu 6

Suure vaeva ja tõsise pingutusega suutsid nad isa püsti tirida, kuid niipea, kui nad temast lahti lasid, kukkus elutu keha uuesti vagude vahele röötsakile, kord ühtpidi, kord teistpidi nagu suur kaltsunukk. Tema nägu oli lõpuks mitmest kukkumisest mullane ja poolkinnised silmadki mulda täis.
"Mullast oled sa võetud..."mõtles Maiki "aga kas mullaks saama pead sa just niimoodi?"
"Too keldrist mõned kartulivakad. Paneme ta nende najale, ega meil muud üle jää" kamandas ema ja Maiki tegi, mis kästud.
Vakkadega tagasi jõudes ei suutnud ta emale siiki nähvamata jätta:
"Kartul alles tärganud, aga meie usin isa juba vakkadega põllul, kõblas käes, kõvas tööhoos lihtsalt põllul püsti seismas!"
Ootamatult hakkas ema selle peale naerma. Nagu tavaline inimene mõne hea nalja peale. Maiki ei mäetanudki enam, millal ema niimoodi viimati naernud oli. Kuid sama äkki, kui see naer algas, sama äkki see ka lõppes ning Maiki süda võpatas korraks. Süda, mille tundetuse pärast ta mõni aeg tagasi mures oli, näitas siiski, et ta tunneb midagi ja see midagi oli hirm.

lugu 5

Kui Maiki nõelaga tagasi jõudis, oli ema juba isa keha sirgeks kohendanud ja sobitas tema pead endisele kohale. Käes oli tal kera tugevat nööri. Maiki ulatas emale nõela.
"Mina seda kaasa ei tee" ütles ta vaikselt.
Ema rapsas temalt nõela, kuid tegi seda liialt rohmakalt, nii et pikk ja terav nõel tema sõrme sisse korraliku augu torkas.
Tema sõrm hakkas silmepikselt veritsema ja üks veretilk kukkus isa kaamele põsele.
"Pagan!" kirus ema ja kuivatas tilga, rapsates varrukaga üle mehe põse. "Sa ei saa minu verd ega pisaraid!"
Maiki tahtis ruumist lahkuda, kuid enne veel, kui ta sammu astuda jõudis, ütles ema:
"Ole siin, mul võib sinu abi vaja minna".
Maiki kuuletus, sest teadis, et vastuvaidlemist enam ei ole. Deemon emas oli ärganud. Aga see polnud esimene kord. See deemon oli ärganud kordi ja kordi ja Maiki kahtles, kas see koletu deemon vahepeal üldse uinunudki oli. Nüüd tuli end kaitsta ja kõige parem viis selleks oli kuuletumine.
Ema asus agaralt õmblema ja Maiki vaatas seda kõrvalt. Tema ees põrandal lamas isa, inimene, keda ta oli armastanud ja kellesse uskunud. Ema, käed verised, tegeles õmblemisega. See oli raske töö, sest nahk oli tugev ja nõela tuli iga piste ajal jõuga sellest läbi suruda. Maiki süda oli aga ootamatult tuim. Ta ei tundnud midagi ja see tekitas temas kõhedust. Kas ka tema on oma ema moodi? Ema moodi koletis, kelle süda enam midagi ei tunne, peale viha ja verehimu?
Kui töö oli tehtud, tassisid ema ja tütar isa majast veidi eemale jäävale kartulipõllule, kuhu avanes vaade ka külateelt. Päev säras juba täies hiigluses. Inimesi võis iga hetk siit mööda minemas näha ja isa oli vaja kiiresti saada asendisse, mis oleks mõjunud möödakäijatele , kui tööhoos usin kartulikõplaja. "Kõplajale, kes seisab paigal ja kõblast kordagi ei liiguta?" mõtles Maiki tuimalt, kuid ei öelnud seda.