lugu10

Siis hakkasid isa veretud huuled vaevaliselt liikuma ning suhu sattunud mulda pudenes paotunud huulte vahelt, kui ta midagi sosistada püüdis. Kõik kolm vaatasid tardunult, kuidas surnu nendega rääkida püüab. Maikit haaras õud. Ta karjatas ja jooksis maja poole.
"Ära siit, minema, ükskõik kuhu, kaugele, nii kaugele kui vähegi võimalik, teise maailma otsa, ei, isegi üle maailma serva, jah - maailma serva taha, nii et keegi mind enam kunagi ei näe..." mõtles ta tuppa joostes. Ta kukutas end köögipõrandale, sest ta jalad ei kendnud teda enam ja puhkes nutma. See kõik hirmutas teda ning ta tundis, et suuda seda enam taluda. Seda, millele ta aastaid oli tummaks tunnistajaks olnud. Nüüd, kui tegemist oli tema isaga, oli Maiki taluvusepiir lõplikult ületatud. Midagi pidi muutuma.
Maiki ei tajunud, kaua ta oli niiviisi põrandal kägaras nutnud, kui ühel hetkel jõudis tema teadvusse Siisikese võõralt ja talle mitteomaselt ärevalt kostev hääl:"Midagi on siin valesti ja see ei meeldi mulle. Midagi niisugust pole isegi mina enne näinud ja see ei tähenda head. Teeme tassi teed ja mõtleme, mida temaga teha. Ei - see asi ei meeldi mulle kohe üldse..."
Siiskike avas ukse ja astus kööki. Maiki oli end kiirelt püsti ajanud, kui kuulis ema ja Siisikest majja sisenemas. Ka temal tuli teha plaan ning ta tajus, et nende ja tema plaanid ei ole päris samad...
"Noh" püüdis ta häälde panna niipalju muretust, kui suutis "kas saite isaga jutu peale?"
Oma nägu ta veel nende poole ei pööranud ja tegi nagu askeldaks külmkapi kallal, sest tema nutetud nägu oleks ta reetnud. Maiki teadis, et tal tuli teha kõik selleks, et emale ja Siisikesele jääks mulje, et ta on nende poolel. Kuigi tal puudus plaan, teadis ta, et siit, sellest hetkest alates on nende vahel nähtamatu joon, millest üleastumist olla ei saa.
"Ma ei tea, kullake, mis juhtus, aga sinu isaga on jälle kõik endine. Hakkan juba kahtlema, kas ikka õigesti nägin...Tõstsime ta uuesti püsti ja sinna ta jäi, elutuna nagu ikka inimene, kellelt on elu võetud" rääkis Siisike ning tema hääl oli taas malbe nagu alati.
"Me kõik ju nägime seda..."ohkas ema ja istus laua taha toolile. Tema ilme oli murelik. Närviliselt näris ta küüsi ja vaatas aknast põllule, kust paistis isa tume kogu.
"Oli, mis oli. Äkki me hakkame kõik hulluks minema ja näeme asju, mida olla ei saa" püüdis Maiki teema lõpetada ning pani seda öeldes häälde nii palju ükskõiksust, kui sel hetkel üldse võimalik panna oli.
See mõjus vist, sest ema tõusis, pani vee keema ning hakkas külmkapist toidupoolist lauale tõstma. Maiki nägi, kuidas ta siiski aeg-ajalt pilgu aknast välja, põllule suunas. Kuna väljas jäi aga kõik endiseks ja isa kogu põllul püsis liikumatuna, paistis ema pikapeale rahunevat. Ka Siisikesele omased reipus ja muretus olid peagi tagasi ning ta hakkas vadistama vahepeal tema elus toimunust. Maiki kuulas seda mõnda aega, kuid lahkus siis köögist.
Jah, Siisikese elus toimus kogu aeg midagi. Tema habras kogu ja malbe hääl ei sobinud räägitu sisuga. Sest tema elus toimusid võikad asjad. Maiki, kes oli samuti nii mõndagi näinud, ei suutnud seda kuulata, sest nii õõvastavad olid lood, mida see habras naine rääkis.