väike mõttepaus

Mulle meeldivad vanad inimesed. Memmed on sellised soojad ja pehmed, mõnikord isegi mannavahulikud, natuke saamatud, aga sisimas uhked. Taadid on viisakad ja soliidsed, kõhnade põskedega muhedad vanaisad. Kui nad istuvad arstikabineti ukse taga või kohvikus või pargipingil päiksepaistel end soojendades...Neil on lillelised kleidid ja valged rihmikud või heledad viigipüksid ja beež jakk...
Aga kui nad satuvad ühistransporti, muutuvad nad koletisteks. Nad hammustavad igaüht, kes neile läheneb. Nad hammustavad isegi distantsilt, sõnadega. Ka siis, kui sa neile ei lähene. Mannavahulikust pehmusest saab tulihapu kitsarinnalisus ja mõru kibestumus. Nad tonksavad su last tigedalt kepiotsaga, kui koolipäevast väsinud laps söandab vabale pingile istuda. Ja siis ei loe mulle enam nende lillelised kleidid ja heledad viigipüksid...