Friday, December 9, 2016

Jõulupalve

Armas tuul, tule ja puhu mind ära, nii nagu sa puhud äraõitsenud võilille hapraid valgeid seemnehelbeid. Puhu mind uuele rajale, maskideta maale, kus õnn on sama loomulik nagu päike päeval või kuu ööl. Sinna, kus ei pea seda õnnenatukest, nagu ainsat rosinat saias, taga ajama. Palun, tuul, vii mind sinna, kus õnn sünnib minu enese sees ja paitab neid, kes mulle kallid. No pole ju palju palutud? :)

Tuesday, December 6, 2016

Minuga juhtub alati midagi

Ei ole lihtne olla naine, eriti veel poolpime ja ligi viiskümmend aastat vana! Hommikul nagu tavaliselt tegin meigi ja plaanisin varem linna sõita, sest oli vaja üks pakk ära tuua. No olin kenasti graafikus, tuju hea, päike ju paistab! Ja lõpuks väike sutsakas lõhnaõli ja võib autoisse istuda. Aga vot niipalju sa istud, mõtles keegi kõrgemal. Nimelt tuli mul mõte proovida üht uut lõhna, mille testerpudelike mulle mingi aeg tagasi saadeti. Enamasti on neil testeritel lihtsalt tõmmatav kork peal. Jõllitasin üle prillide seda korki ja kangutasin, kuni äkki vedru välja vupsas. Noh, polnudki tavaline kork, oli hoopis pihustiga pudelike. Torkasin jubina tagasi ja nii kui surusin, sain selle hästilõhnava sutsaka otse vasakusse silma! Täistabamus! Oi, krt, kus kõrvetas! Ja kuna olin just silmad ära meikinud, siis loomulikult ujus lisaks lõhnaõlile silma ka paras ports ripsmetušši ja lauvärvi. Võtsin pihu vett täis ja pistsin silmamuna sinna sisse, loksutasin-loputasin mis hirmus, aga noh, ikka tükiks ajaks võttis nägemisvõimetuks. Vot siis varem linna. Pärast pikemat aega jamamist sain vaevu autoroolis hakkama, silm tilkumas peas, veripunane. Ja siis oli vaja veel pakk ära tuua, noh püüdsin küll maha vahtida, aga et mitte kõigele lisaks pikali kukkuda või inimestele otsa joosta, pidin ikka aeg-ajalt pilgu tõstma ja sattusin kohe ühe mureliku näoga noormehe huviorbiiti. Aga noh, hea asi selle kõige juures on see, et vaatamata loputamistele ja lakkamatule pisarajooksule lõhnab mu vasak veripunane silmamuna päris isuäratavalt, isegi tugevalt võiks öelda. See lõhn hõljub mu ninas ja õhus minu ümber. See ju eesmärk oligi... Ah jaa - lõhna nimi oli "212 sexy".

Monday, December 5, 2016

üks väike vihakõne

Viimasel ajal muudkui korrutatakse, et ära ihalda seda, mida sul ei ole ja tunne rõõmu sellest, mis sul on! Ole sina ise! Ära taha olla see, kes sa tegelikult ei ole! Jne, jne. Ja siis loen lugematul hulgal selliseid õpetussõnu: ole võimalikult efektiivne! Ole positiivne! Ära lase negatiivsetel tunnetel end mõjutada! Ela hetkes! Jäta minevik seljataha! Püstita endale eesmärgid! Jne, jne. Täielik jama! Kas ma olen ainus, kes siin vastuolu näeb? Kui ma tahan olla mina ise, siis annan ma ruumi eneses nii positiivsetele tunnetele, kui negatiivsetele. Kui ma olen kurb, siis olen, ei suru seda välja mõeldud positiivsusega maha. Ja mis mõttes ära lase end kriitikast segada? Muidugi lasen, kuidas ma muidu arenen? Ja ma ei soovi olla efektiivne! Mida kuradit see üldse tähendab? Ma tahan elada omaenda elu, nii heas kui halvas ja olla täiesti ebaefektiivne! Paratamatult on igaühe elus inimesi, kes ei ole ehk kõige meeldivamad ja sõbralikumad, aga mis teha kui nendega koos tuleb sama rada käia, olgu siis tööl või mujal. Ja minevik ongi ju see, mis meist tänase mina vormis. Miks kuradi pärast peaksin ma siis selle eest mitte tänulik olema? Elu ongi üks jõle kompott. Segu hapukapsastest, piimast ja õunakissellist. See ongi huvitav ja karastav ja õpetlik ja rikastav ja mida kõike veel. Ma ei viitsi kogu aeg jännata mingite väljamõeldud mõttetute loosungitega, mida päriselus pole iial võimalik rakendada. Jumala eest, võiks need eneseabiraamatud ära keelata... Ja uskumatu, kuidas inimesed neid loevad! Karjakaupa! Milleks, sõbrad? Kui teil endal aju üldse ei ole, no siis laske käia! Kui on, kasutage seda vahelduseks. Ja milleks teile erinevad tunded ja emotsioonid antud on? Jumala eest, loen oma elu esimest eneseabiraamatut ja jõuan end seaks vihastada. Kui ma nüüd hakkangi positiivseks, kogu aeg olen sellise näoga, et olen õnnelik, nägu naerab, süda kisendab. Kustutan mälust kõik väärtuslikud elatud aastad, sest need on minevik, hakkan efektiivseks, misiganes see ka ei tähenda, kirjutan märkmikku nimekirja eesmärkidest, mida tahan saavutada, kriitikat ei pea miskiks, keeran vastikutele inimestele selja, kui nad mind kõnetavad, näen ainult lilli ja liblikaid, aga äikesetormi ja tsunami ees sulgen silmad, lollis lootuses, et siis need mind ei puuduta... No andke andeks, kes ma siis oleksin? Ja millal ma siis ELAKSIN?!