Jõulupalve

Armas tuul, tule ja puhu mind ära, nii nagu sa puhud äraõitsenud võilille hapraid valgeid seemnehelbeid. Puhu mind uuele rajale, maskideta maale, kus õnn on sama loomulik nagu päike päeval või kuu ööl. Sinna, kus ei pea seda õnnenatukest, nagu ainsat rosinat saias, taga ajama. Palun, tuul, vii mind sinna, kus õnn sünnib minu enese sees ja paitab neid, kes mulle kallid. No pole ju palju palutud? :)

Minuga juhtub alati midagi

Ei ole lihtne olla naine, eriti veel poolpime ja ligi viiskümmend aastat vana! Hommikul nagu tavaliselt tegin meigi ja plaanisin varem linna sõita, sest oli vaja üks pakk ära tuua. No olin kenasti graafikus, tuju hea, päike ju paistab! Ja lõpuks väike sutsakas lõhnaõli ja võib autoisse istuda. Aga vot niipalju sa istud, mõtles keegi kõrgemal. Nimelt tuli mul mõte proovida üht uut lõhna, mille testerpudelike mulle mingi aeg tagasi saadeti. Enamasti on neil testeritel lihtsalt tõmmatav kork peal. Jõllitasin üle prillide seda korki ja kangutasin, kuni äkki vedru välja vupsas. Noh, polnudki tavaline kork, oli hoopis pihustiga pudelike. Torkasin jubina tagasi ja nii kui surusin, sain selle hästilõhnava sutsaka otse vasakusse silma! Täistabamus! Oi, krt, kus kõrvetas! Ja kuna olin just silmad ära meikinud, siis loomulikult ujus lisaks lõhnaõlile silma ka paras ports ripsmetušši ja lauvärvi. Võtsin pihu vett täis ja pistsin silmamuna sinna sisse, loksutasin-loputasin mis hirmus, aga noh, ikka tükiks ajaks võttis nägemisvõimetuks. Vot siis varem linna. Pärast pikemat aega jamamist sain vaevu autoroolis hakkama, silm tilkumas peas, veripunane. Ja siis oli vaja veel pakk ära tuua, noh püüdsin küll maha vahtida, aga et mitte kõigele lisaks pikali kukkuda või inimestele otsa joosta, pidin ikka aeg-ajalt pilgu tõstma ja sattusin kohe ühe mureliku näoga noormehe huviorbiiti. Aga noh, hea asi selle kõige juures on see, et vaatamata loputamistele ja lakkamatule pisarajooksule lõhnab mu vasak veripunane silmamuna päris isuäratavalt, isegi tugevalt võiks öelda. See lõhn hõljub mu ninas ja õhus minu ümber. See ju eesmärk oligi... Ah jaa - lõhna nimi oli "212 sexy".

üks väike vihakõne

Viimasel ajal muudkui korrutatakse, et ära ihalda seda, mida sul ei ole ja tunne rõõmu sellest, mis sul on! Ole sina ise! Ära taha olla see, kes sa tegelikult ei ole! Jne, jne. Ja siis loen lugematul hulgal selliseid õpetussõnu: ole võimalikult efektiivne! Ole positiivne! Ära lase negatiivsetel tunnetel end mõjutada! Ela hetkes! Jäta minevik seljataha! Püstita endale eesmärgid! Jne, jne. Täielik jama! Kas ma olen ainus, kes siin vastuolu näeb? Kui ma tahan olla mina ise, siis annan ma ruumi eneses nii positiivsetele tunnetele, kui negatiivsetele. Kui ma olen kurb, siis olen, ei suru seda välja mõeldud positiivsusega maha. Ja mis mõttes ära lase end kriitikast segada? Muidugi lasen, kuidas ma muidu arenen? Ja ma ei soovi olla efektiivne! Mida kuradit see üldse tähendab? Ma tahan elada omaenda elu, nii heas kui halvas ja olla täiesti ebaefektiivne! Paratamatult on igaühe elus inimesi, kes ei ole ehk kõige meeldivamad ja sõbralikumad, aga mis teha kui nendega koos tuleb sama rada käia, olgu siis tööl või mujal. Ja minevik ongi ju see, mis meist tänase mina vormis. Miks kuradi pärast peaksin ma siis selle eest mitte tänulik olema? Elu ongi üks jõle kompott. Segu hapukapsastest, piimast ja õunakissellist. See ongi huvitav ja karastav ja õpetlik ja rikastav ja mida kõike veel. Ma ei viitsi kogu aeg jännata mingite väljamõeldud mõttetute loosungitega, mida päriselus pole iial võimalik rakendada. Jumala eest, võiks need eneseabiraamatud ära keelata... Ja uskumatu, kuidas inimesed neid loevad! Karjakaupa! Milleks, sõbrad? Kui teil endal aju üldse ei ole, no siis laske käia! Kui on, kasutage seda vahelduseks. Ja milleks teile erinevad tunded ja emotsioonid antud on? Jumala eest, loen oma elu esimest eneseabiraamatut ja jõuan end seaks vihastada. Kui ma nüüd hakkangi positiivseks, kogu aeg olen sellise näoga, et olen õnnelik, nägu naerab, süda kisendab. Kustutan mälust kõik väärtuslikud elatud aastad, sest need on minevik, hakkan efektiivseks, misiganes see ka ei tähenda, kirjutan märkmikku nimekirja eesmärkidest, mida tahan saavutada, kriitikat ei pea miskiks, keeran vastikutele inimestele selja, kui nad mind kõnetavad, näen ainult lilli ja liblikaid, aga äikesetormi ja tsunami ees sulgen silmad, lollis lootuses, et siis need mind ei puuduta... No andke andeks, kes ma siis oleksin? Ja millal ma siis ELAKSIN?!

Marilynne Robinsoni romaanist "Majapidamine"

Üle pika aja üks tõeliselt võimas lugemiselamus! See on omapärane ja kummaline raamat, vahest isegi üks omapärasemaid, mida seni lugenud olen. Milline keel, väljendusviisid, kirjeldused, nüansirikkus! Ja milline tõlge! Olen alati mõelnud, et tugev lugu loob tugeva sisu, kuid pean vist oma seisukoha siin ümber hindama. Olgem ausad, selles raamatus lugu nagu polegi või pigem on, aga see ei ole siin olulisim. Lugu on teisejärguline. Lugu on taust. Kuid mahlakate kirjelduste läbi loodud meeleolud on võimsad! Seda raamatut lugedes või eelkõige seda keelt, nii rikast, nii elusat, nii, nii, nii...et sõnu ei ole, tekkis mul kujutluspilt, nagu jalutaksin viljapuuaias, küpsed viljad üle pea kummumas, ainult siruta käsi ja võta, maitse, naudi... Iga sõna oli kui puudutus. Iga sõnaga avanes su ees uus maailm. Just niisugune peab üks raamat olema! Lihtsalt imetlust väärt!

Valgus ookeanide vahel

Krabasin enne kinno minekut kaasa hulga taskurätikuid, sest olin kuulnud, et pisaraist selle filmi puhul ei pääse. Etteruttavalt võin öelda, et siiski pääsesin. Või peaaegu pääsesin. Asja mõte polnud muidugi kinnominek nutmise eesmärgil, aga teades filmi sisu ja tundes ennast, olin selleks enam kui valmis. Näitlejate valik oli väga hea. Lugu oli väga hea ja liigutav, hoidsin taskurätikult kramplikult pihkusurutuna, et oleks kohe hea võtta, kogu aeg oli sees võbisev tunne, et kas nüüd, no nüüd,aga miskit jäi kogu aeg nagu puudu. Tunded, mida tegelased traagilises loos läbi elasid, ei pääsenud lõpuni nende seest justkui välja. Oleks tahtnud rohkem näha, tajuda, aimata, sellest valust osa saada. Mida lõpu poole, seda enam näis, et peategelasest mehe veekalkvel silmad, mida justkui liiga sageli lähikaadris näidati, pidigi olema vist see pisarakiskuja. Ehk siis natuke oli fookus paigast ära. Ja olid ka mõned ebausutavad momendid. Näiteks naise raseduse katkemine, mis algas sekundi vältel jalust mahalöövate valudega. No olles asja ise mõlemalt poolt vaadatuna näinud, võin väita, et ei alga ükski raseduse katkemise ega sünnituse protsess nii. Kui naine äkki ja ootamatult valudes klaverile viskus, lootsin, et äkki selles filmis nad seda viga ei tee...Palusin vaikselt, et seekord oleks teisiti, usutavam, pisut pikemalt kulgev, aga kahjuks... Minu taskurätik jäi seekord kuivaks, kuid kui saalis tuled põlema lahvatasid , andsin selle lahkesti oma äranutetud näoga kaaslasele. Igatahes on mul plaan hakata raamatut lugema, sest olen kindel, et sealt saan kätte selle, mida tegelikult ootasin ja millest kogu filmi vältel ikka tsipake puudu jäi... Aga kokkuvõttes - täitsa hea film, soovitan igal juhul ära vaadata.

Universumi sõnumid

Reinkarnatsioon on täiesti võimalik ja olemas. Kohe jutustan. Meie saksa lambakoer Ressi (jätke nimi meelde!)suri aasta tagasi oktoobris ning me ei ole tema surmaga siiani kohanenud. Kogu perega kuuleme aeg-ajalt tema niutsumist või haugatusi ning tunneme nagu oleks ta ikka veel meiega. Täna hommikul juhtunu tõestas, et see võib nii ollagi. Aga lugu selline. Läksin hommikul riidast puid võtma, kui äkki kuulsin kellegi rõõmsat hingeldamist ja nägin äkki läbi hangede meie surnud Ressit minu poole tormamas. Seisin nagu oleksin puuriidaga pihta saanud. Olime ta matnud meie ilusate valgete tüvedega kaskede alla, kohta, kus me suvel istuda armastame ja nüüd tormas see meie surnud lambakoer minu juurde, täpselt tema matmiskohast ja rõõmustas nii nagu saab rõõmustada vaid koer, kes pole oma peremeest terve igaviku näinud... Hullasime temaga nagu segased. Ta hüppas mu najale püsti, limpsis mu nägu, tegi ümber minu täiesti pööraseid ringe, siis jälle minu najale püsti jne jne. Kuni kuulsin ühel hetkel meie võsa tagant kedagi hõikamas: "Ressi! Ressi!" Tardusin õudusest paigale. Nii, mõtlesin, nüüd siis ongi juhtunud see, mida ma alati nii väga kartnud olen, nüüd siis olengi hulluks läinud, peast segi, täiesti lolliks.... Ma kohtun oma surnud koeraga ja kusagil hõikab keegi teda meie surnud koera nimega... Mingil hetkel mõistsin, et mul on ehk veel lootust, et äkki on see meie uute naabrite, kellega me kordagi kohtunud ei ole, koer. Et äkki ikkagi on olemas niisugused juhused. Et see koer on juhtumisi meie koera moodi ja sama nimega. Sellel ajal kui mu nunnukas omi tiire tegi, üritades vahepeal linnumajast paari rasvapalli pihta panna, läksin auto juurde, et sealt jalutusrihm võtta. See jäi autosse, kui me oma Ressi surnukeha Tartust koju tõime ja me ei ole seda rihma pärast seda puutunud. Nüüd tegin pagasniku lahti ja enne kui arugi sain, oli loom autos, nagu oleks see täiesti tavaline, et kohe-kohe hakkame sõitma, mis sa veel passid. Panin ta jalutusrihma otsa, mida ta kohe rõõmsalt sikutama ja närima hakkas nagu meie Ressi ikka ja läksime sinnapoole, kust teda enne hõigati. Õue peal seisis mees ja ma andsin koera talle pidulikult üle, endal süda sees kipitamas. Kogu ülejäänud hommiku kõndisin närviliselt ühe akna juurest teise juurde, lootes, et ta tuleb tagasi. Tagasi koju. Imelik lugu eks? Ühest küljest muidugi on hea, et ma hull ei ole, aga teisalt...kui ma ei ole hull, siis mis see oli? Igatahes lähen ma täna poest läbi, ostan küünla ja süütan selle oma hea sõbra haual. Hea on teada, et ta on tagasi. Mis siis, et seekord naabrite koerana, aga vähemalt on ta meie lähedal ja võib igal hetkel meie poole sisse põigata.

Surmast mõeldes...Jälle.

Ma mõtlen tihti surmast ja olen end selle eest kirunud. Et kas on vaja. Aga surm on elu lahutamatu osa. Nii paljud minu jaoks lähedased või muidu olulised inimesed on lahkunud ja ma mõtlen sellele, mis on jäänud. Mulle meeldib surnuaedades käia, lugeda hauakividelt inimeste nimesid ja kujutleda neid elusolevaina, ma näeks nagu isegi nende nägusid ja pildikesi nende eludest. Muidugi on see kõigest minu fantaasia. Aga just see viibki mind mõttele, mis on see, mida me endast maha jätame. Kui Jõgeva aleviku vana klubi maha põles, olin ma ütlemata kurb. Käisin varemaid vaatamas ja meenutasin meie pulmapäeva, mis just selles majas toimus. Aga nagu vana sõber Ülari ütles, ega tuli su mälestusi maha ei põletanud, need on ju alles. Ilusasti öeldud. Ja see rahustas mind maha, lohutas. Aga nii võib öelda ka lahkunute kohta. Et ega surm siis mälestusi ei vii. Kuni on inimesi, kes neid mäletavad, on nad meiega. Aga inimpõlv on lühike aeg, tuleb uus ja siis veel uus ja mälestused tuhmuvad kuni lõpuks kaovad. Mõnega seob veri, aga inimest ennast ei mäleta varsti enam keegi. Tema nägu, tema naeru või seda, mismoodi ta hommikul voodit üles tegi või akordionit mängis või kuidas lõhnasid tema juuksed... Nii nagu me loome oma elu, kiht kihi haaval, nii me loome ka mälestusi endast. Ega need peagi alati head olema, vahel olime vihased, mõnikord ebaõiglased. Ajas lahustub kõik halb. Või vähemalt suur osa meie kehvemast poolest. Ja muidugi, kui see halb lausa kuri ei olnud. Vahel võib ju olla ka nii, et inimene tegi eluajal nii palju halba, et head on raske selle seest üleski leida. Aga noh, õnneks mina polegi nii halbu inimesi enda elus kohanud. Aga rahu neilegi. Küllap on uuestisünd ikkagi võimalik ja ehk saavad ka nemad siis võimaluse olla parem inimene. Vahel ma arutlen endamisi, kas ma kardan surma. Ma ripun kõigi oma saja kümne küünega elu küljes ja soovin, et mul jätkuks veel aega. Aga ei pruugi, me teame, et ei pruugi. Ma mõtlen, kas ma kardan surra või on hirmus hoopis mõte liiga lühikesest elust? Suremine polegi ehk alati nii kole. Mõnikord võib surm olla vabastav, nagu minu vanaemal. Aga kas on hirmutav teadmine, et sured või hirmutab hoopis teadmatus? Või on hirmutav lahkumine kallitest inimestest? Eks see ole erinev. Viimasel ajal olen näinud surma ringi tiirutamas, olen tajunud tema lähedust. Mille järgi ta oma valikuid teeb? Nii raske on mõnikord mõista. Nii palju naiivseid küsimusi on suul. Et miks lapsed? Et miks ei ole kõigile võimalust antud? Et kui elu on kingitus, miks see siis järgmisel hetkel sul käest rebitakse? Et miks just need kõige paremad? Et kas nad olid selle ära teeninud? Millega? Millega on näiteks laps teeninud ära liiga lühikese elu? Raske haiguse? Nii palju on neid mikse, mille kohta alati öeldakse, et nii ei saa küsida. Saab ikka, mina küsin, sest ma ei mõista ja see painab mind. Kui surm võtab noore või hea, kas ta eksib? Kas surm võib oma valikuis eksida? Või on see siiski ette määratud? Või on hoopis nii, et keegi kusagil tahab uuesti sündida, aga ei saa, sest ta vajab ühte head hinge enda sisse? See mõte lohutab mind veidi. Et surm ei ole lõplik. Et jäävad mälestused ja ühel hetkel sünnid kellegi teisena, üha uuesti ja uuesti, luues nii aina uusi mälestusi ja elusid...Et ühest minekust algavad kõik uued teed... Lind tegi pesa mu magamistuppa ja liblikad kõhust pääsesid lendu puud kohisesid riidekapis ja voodi all oli rebasel urg Aga mina magan ja magan ja magan ega näe midagi muud peale une ja sinu meid kumbagi ei ole olemas aja tagant ei ärata miski ei enam Lase lahti lihtsalt lase lahti...

Veel üks seni kogemata kogemus elus

Käisin poolteist aastat tagasi Jõgeval jalgade süvaveenide ultraheliuuringul. Kirurg Meelis Pauklin pani karmi diagnoosi, mille pidin ise sõnahaaval tema tummast suust välja kiskuma. Kõikidele küsimustele ma vastust ei saanudki ja ka edasise ning ravi suhtes jäi kõik lahtiseks. Tema põhimure oli, et ma tema kööbakat lauda ära ei lõhuks, mida ma siiski sealt maha ronides peaaegu, et tegin :D Nüüd olen kogu selle aja elanud teadmisega, et mul on veenides trombid ja nagu Pauklin mulle vastas minu küsimusele, millega see lõppeda võib, et halvimal juhul hakkab tromb liikuma, jõuab kopsu ja surm on peaaegu silmapilkne. Kui küsisin sellest veidi ärevaks muutununa, kas peaks ehk mingit ravi tegema, arvas ta, et otsest vajadust hetkel ei ole... Vastik tunne tagus kuklas terve aasta ja enamgi, kuni käisin ära Tartus veresoonte kirurgi vastuvõtul ja uuel ultraheliuuringul. Täna sain rõõmusõnumi, et mingeid trombe ei ole ega ole kunagi olnudki. Veenid täiesti korras. Minu sõnum on - kui vähegi võimalik, ärge minge Uugametsa soss-seppade juurde oma hädadega, vaid otsige tarkade arstide nõu. Olen südamest tänulik Tartu Ülikooli veresoonte kirurgile, dr. Põdramägile. Juba kabinetti sisenedes sain aru, et kui ma seda meest ei usalda, siis keda veel. Tõsiste juttude vahel käis ka lõbus lõõp ja väike annus võllanalju. Kogenud spetsialist nagu ta on, lasi ta teha mul paar painutust, vaatas jalad üle ning ütles: "Ma arvan, et unustage koju minnes need trombid ja veresooned ja kogu see jutt ära. Teie probleem on alaseljas, selle närvides. Kuna teil on aastaid olnud istuv töö, on istmikunärv kahjustunud." Igaks juhuks, kuna ta ju inimese sisse ei näe, lasi ta teha uue ultraheliuuringu ja see tulemus oligi just see, mida ta arvas. Super! Täna uuesti tema vastuvõtul käies, küsis ta minult, olles eelnevalt ultraheli vastust uurinud, oma muhedal moel: "Noh, kas kordame üle, mis ma teile eelmisel korral ütlesin." "Te ütlesite, et ma olen oma tagumiku aastate jooksul laiaks istunud, aga mis puutub veenidesse, siis nendega on kõik korras," vastasin mina. "No nii ma küll ei öelnud, et tagumiku laiaks istunud," jätkas tema, " selle diagnoosi mõtlesite te küll ise välja". "Jah," tunnistasin, "aga põhimõte on ju sama." Kui ma tõusin, mõõtis vanahärra mind muheledes. "NO see pole küll mingi laiaks istutud tagumik. Siin käib ikka kolm korda laiemaid. Aga nüüd peate hakkama võimlema, kõndimas käima ja massaaž ei teeks ka paha! Kõike head teile!" Ma vist polegi nii asjaliku, kogenud, professionaalse ja lõbusa arsti juures varem käinud. Tõsiselt. Müts maha.

Kassid ja kanade südamed

Ostsin eile kanasüdameid ja söötsin need kassidele. Kas pole karm, mõtlesin. Vaesed kanakesed, kogu armastus kuke vastu, elu ilusamad hetked, esimene armumine, lapsed - kõik südamesse talletatu kadus ühe hetkega kasside näljaste lõugade vahele. Kõik see ilus järati halastamatute kihvade vahel olematuks. Nii kurb hakkas, et täna saavad täitsa tavalist kassikonservi.

Ärge küsige, kuidas mul läheb

Tõesti, see on täiesti võimatu küsimus, millele on võimatu vastata. Kui keegi tahab teada, kuidas mul päriselt läheb, siis palun mõne päeva aega, et olukorda analüüsida ja seejärel välja nuputada, mida öelda. Oi, kuidas oleks vahel elusat Jungi vaja, kes minu sisse vaataks ja mind taas iseendani juhataks. Kahjuks (või õnneks) Jungi pole võtta ja pean iseennast kasutama. Aga mõnikord on mul sellest lihtsalt kõrini. Nii kuradi keeruline näib kõik. Juba pikemat aega on tunne nagu oleksin iseendaga poksimatšil. Et valus on lüüa ja sama valus vastu nina saada, aga teisiti ei saa. Ja see minu teine mina on mind taaskord nokauti löönud, laman maas ega suuda tõusta. Ma kahtlen, kas see teine mina rõõmustab, kui mind lamamas näeb. Ühelt poolt rõõmustan mina, et tema püsti jäi... Täna tuli mõte, et võiks luua oma ettevõtte, mille kaudu pakuksin sõnu. Õigeid sõnu. Aga arvestades minu habrast seisundit, milles ma juba pikemat aega viibin, siis oleks minust kasu vaid neile, kes seisavad meeleheites maailma serval ega julge hüpata. Ma ütleks neile, et mine, mine. Niikuinii siit midagi paremat ei tule. Ma arvan, et ma aiman, mida tundis Hemingway, kui endale kuuli pähe lasi. Ainult tema oli Hemingway ja järelikult oli see veel sada korda hullem. Kui sõnad saavad otsa, sa istud tunde, päevi, nädalaid ja kuid oma kirjutuslaua taga, valge paber ees ja mitte midagi enam ei tule... Minu eelis (või siis viga, kuidas võtta) on see, et ma ei jõua maailma ääreni. Isegi, kui vahel kaovad kõik pidepunktid, mis mind püsti hoiavad ja ma sinnapoole roomama hakkan, jõuan ma ikka sellel teel mõista, kui imeline kõik on, kui palju mul veel alles on... Ja kui siis ilmuvad mu vaatevälja üks vigase jalaga kits koos oma kaaslase ja pojaga, nagu täna hommikul juhtus, no siis ma tõusen otse loomulikult püsti ja marsin teisele poole minema. Servast kaugemale. Ja panen endale diagnoosi - segane. Täiesti segane. Nii et ärge parem küsige, kuidas mul läheb.

Kumm tühi ja mott maas

Nii hullusti polegi ma end enam ammu tundnud. Nüüd on nii, et ventiilid enam üldse ei pea. Tõsi, mootor töötab, aga mitte mingit edasiminekut ei ole. Tuksun lihtsalt kohapeal käia. Mõttetu... Ja siis loen juba sajandat korda, et õnnelikuks olemine on otsustamise küsimus. Kõik sisutühjad loosungid nagu "ole positiivne" ja muud sellised ei olegi muud, kui loosungid. Ega need hõistajad ise ka ei usu neisse. Mina leian, et neil, kel õnn on otsustamise küsimus, puudub igasugune analüütiline mõtlemine. Ja milleks meile siis erinevad emotsioonid on antud? Ainult loll saab lakkamatult naeratada ja olla õnnelik. Mina maski ma kandma ei hakka. Kui olen täna vihane, olen vihane, kui õnnetu, siis õnnetu. Ja kui homme on parem päev, olen homme ehk õnnelik. Mina tean, mis mind õnnelikuks teeb ja juba see asjaolu ise on suur õnn. Lihtsalt alati ei pääse ma sellele õnnele ligi...

Vesi, va võlujook

Kuigi ma just väga sagedasti kõikvõimalike hullustega kaasa ei lähe, siis seekord võtsin vaevaks ja otsustasin hakata ka liitrite kaupa vett sisse lahmina. Noh, pidavat hirmus kasulik olema, seda ju aastakümneid räägitud. Olen muidu üsna väike jooja (vett mõtlen, mitte veini) ja peab ütlema, et see on minu jaoks üpris raske katsumus, sest mingit janu ma ei tunne ja huupi vee larpimine tekitab lausa vastikust. Aga - targad inimesed on öelnud, et janu tähendab juba väga tõsist veepuudust, janu olevat lausa organismi viimane appikarje. No olgu sellega nagu on, aga mina tahan öelda, et märkasin vahet. Olime joonud sõpradega pisut veini...No olgu peale, natuke rohkem kui pisut. Kui tavaliselt sain heast punaveinist korraliku peavalu, siis seekord ärkasin peavaluga, mis oli ilma valuta. Jah, valuta peavalu. Ma teadsin, et pea valutab, aga valu ei olnud. Täiesti müstika! See oli umbes sama tunne, kui oled koleda peavalu kange valuvaigistiga alla surunud, kuid tajud endiselt selle valu olemasolu. Ma ei tea nüüd, kas te saate ikka aru, mida ma mõtlen, aga tõesti, minu jaoks oli see suur üllatus ja uudne kogemus. Väidetavalt on enamike peavalude põhjuseks vähene veetarbimine. Või oli see liigne veinitarbimine? Ega vahet ei ole. Muidugi kaasnevad veejoomisega ka teatud kõrvalnähud. Üks neist on sagedane vetsuskäimine, no nii umbes iga poole tunni tagant ja teine puudutab sinu väljanägemist. Kui sind ei häiri, et näed välja nagu kaheksandat kuud rase, siis pole hullu midagi. Hakka või uskuma, et vesi teeb imesid. Aga veini ei maksa usaldada. Igavene libe sell niisugune. Jätab endast nii meeldiva mulje, oskab sind lohutada, naerma ajada, mõnikord paneb nutmagi... Poeb sulle kaissu ja pähe... Pärast, kui pea jälle selge ja ulm lahtunud, tunned süümepiinu... Igavene võrgutaja ja tühikargaja. Nii et jooge vett mu sõbrad, sest mulle tundub tõesti, et midagi see teeb minuga...

Kollase pingi romantika

Sügis on käes, kullanud üle meie väikese romantilise linnakese pargipuud ja -põõsad. Muru on veel roheline ja esimest sügistormi ennustatakse alles loetud tundide pärast. Õhus hõngub romantikat... Ning äkki ilmuvad kui nõiaväel meie raamatukogu akna alla noormees ja neiu. Noormees, selline vibalik, on pisut tipsutanud ja hoiab noore naise kena kuunägu oma punetavate töömehe käte vahel, üritades naist suudelda, kuid viimane pöörab pea aina kõrvale, pipardab veidi. Ikkagi kodust õpetust saanud, mõtlen. Teab oma väärtust. Mitte igaühele ja liiga kergelt ei anduta. Mees nurub, püüab naise pead paigal hoida, aga naine jääb enesele kindlaks, põigeldes peaga ikka jälle suudluse eest kõrvale. Ühtäkki kappab vibalik minema, kui näeb eemal veel üht nokastanud tüüpi. Naine kaob nurga taha ning vaikus saabub meie õuele. Mõne aja pärast ilmub aga noormees taas välja. Tema näpuotsa on tekkinud pisut pungunud kilekott. Naeru kihistav naine on end mehele sappa haakinud. Ja vot nüüd alles läheb tegelikult romantikaks! Mees veab kättpidi naise meie akende all olevale juba legendaarseks muutuvale pingile, avab kilekoti ja hakkab sealt kraami naise ette pingile laotama. Mida kõike üks pealtnäha väiksemat sorti kilekott endas peita võib! Lagedale ilmub pirakas suitsutatud seapõsk, latt suitsuvorsti, kena rollmopsi karp, pool kilo eesti juustu... Noorik hindab kraami ning loobib siis kotti tagasi vorsti, juustu, seapõse. Välja jätab kena rasvase rollmopsi. Ning siis, (oh imet, mida heeringas, leekivalt rüütatud puud ja kena sume sügisilm teha võivad!),naine murdub. Ta haarab mehel kuklast ning suudleb teda kirglikult otse suule! Ohh, milline aknaalune meil siin ikka on...Seejärel avab naine oma ridiküli ning võtab välja Saaremaa viina. Mees urgitseb rahulolevalt rollmopsikarpi katvat kilet, kuid jääb hätta. Aga eesti naised on teadupärast asjalikud. Neiu sorib uuesti oma sisukas käekotis ning leiab sealt peagi küüneviili, millega hõlpsalt mõnus suutäis tahedat heeringat avada. Mõlemad lobisevad ja napsavad näppudega rasvast tilkuvat heeringarulli. Nii õnnelikud näivad nad, kui mees pudelilt korgi keerab. Aga õnn ei kesta kaua. Vähemalt kollasel pingil mitte. Meil, raamatukogunaistel on vist midagi viga. Nagu kadedad oleme, kui teistel kenasti läheb. Me justkui ei talu kollasel pingil jagatud õnne...Mis meil ometi viga on? Paarike korjab torisemata oma suutäied kokku ja astub minema. Kuulen veel vaid heeringamälumise vahele öeldud sõnu: "...sul on vann või käid dušši all...aaa, vann, mõtlesin, et kui..." Järgmise korrani, mõtlen mina ja ohkan natuke isegi nukralt. Samas lohutan end, et ega kollane pink ju kauaks tühjaks jää. Juba loetud päevade pärast saabub viies oktoober...

Edust ja Hemingwayst

Raha ja edu, ainus mõõdupuu. Aina suurem hulk inimesi identifitseerib end vaid läbi nende kahe. Minul pole raha ja ma ei ole edukas. Vaatamata sellele pean ma end rikkaks ja õnnelikukski. Sest mul on kaks väärtuslikku asja - aeg ja kirg. Mul on, erinevalt miljonist hullumiseni rähklevast eestimaalasest, aega, et mõelda ja lugeda inimesi nagu raamatuid. Nad on ju nii selged ja läbinähtavad. Põnevaks teeb selle asjaolu, et neid lugedes ei tea ma ju ei loo algust ega lõppu. Loen vaid seda, mida hetk pakub, teisisõnu lehekülge, mis parasjagu lahti on. Ja siit algab loomine. See ongi minu kirg. Ma püüan end identifitseerida läbi teiste inimeste. Selleks ei pea olema ei raha ega edu. Aitäh teile, minu targad lemmikmehed - Uku Masing, Valdur Mikita, Jaan Tätte, Mati Unt, Ernest Hemingway, Franz Kafka ja veel mõned, kes te mulle aeg-ajalt, kui ära eksin, jälle õige suuna kätte näitate. Ja aitäh teile, tundmatud, nimetud, mineviku ja tulevikuta inimesed, keda ma kohtan pargis, poes, maanteel või laadal. Täpselt niipalju ongi vaja, et olla rikas ja õnnelik.

Tere, sügis!

Selle suve viimane päev. Veel on kirgassinist taevast ja sooja päikest, kirjusid vahtralehti, punastest marjadest hõõguvaid pihlakapuid. Veel on leebet tuult, mis tänavatele langenud lehti ja pruunisäärsete piigade seelikuid tantsitab. Täna veel on, kuigi on sügise sündimise päev. Sügise kaaslaseks saab peagi vihm, mis kõik kirevad värvid vähehaaval maha peseb, nätsutab lehed ja kleebib nad asfaldi külge. Leebe tuul paisub ja lennutab viimased linnuparved lõunasse, kisub puud häbitult alasti, vahetab seelikud pükste ja siidsallid villaste vastu. Märkamatult muutuvad suvepruunid inimesed aina kahvatumaks ja kahvatumaks ning tasahilju öhe hiilivad hallad sillutavad talvele kristallidest teed...

Tänasest ja homsest

Vahel häirib kõik. Juba hommikul ärgates tajud, et ei tule hea päev. Põhjust nagu polegi või on neid siis mitu, selliseid kaudseid, mitte otse puudutavaid. Aga igal juhul võib juhtuda nii, et teed silmad hommikul lahti ja nätaki! ongi käes. Üks otsesõnu öeldes sitt päev. Enne, kui jõuad kohvivee hakkama panna, ujuvad hinge mingid ebameeldivad aistingud. Tundub, et kõik on halvasti. Sügavamalt järgi mõeldes mõistad, et oled sattunud päeva, kuhu sattuda ei tahaks, aga pole ka võimalust sellest mööda hiilida. Iga päev tuleb ära elada, olgu ta siis, milline tahes. Ma mõtlen vahel, et minuga toimub vist mõnikord mingi salapärane muutumine. Õhtul heidan iseendana magama, rõõmus, et maailm on nii imeline ja hommikul ärkan käsnana, mis kõik kuuldud-nähtud negatiivse esimese ärkveloleku hingetõmbega endasse imeb. Ja siis ma paisun ja paisun ning vahel on tunne, et enam ei mahu, aga elu on näidanud, et mahub ikka... Aga oi, kui raske on olla, kui kogu kurbus on sinu sisse kogunenud, kõikide õnnetute inimeste lootusetus, mure ja äng on sulle justkui hiigelsuure kotiga kaela riputatud. Minu tööruumi akna taga on suur pihlakas, punaseid marju üleni täis. Imetlen seda iga päev ja tundub enesestmõistetav, et saan seda teha ka homme ja ülehomme. Aga siis meenub, et kusagil on keegi, kes vaatab aknast välja ja see mida ta näeb,jääb tema viimaseks pildiks, sest homset temal enam ei tule. No näete sõbrad, ikka ja jälle jõuan ma kuidagi kaduvuse teemani. Mõnel sellisel päeval leiab lisaks muule jamale ka minevik mu üles ja ma klammerdun ikka ja jälle sinna, kuhu ei tohiks. Õigemini, tohib ikka, aga sel pole mõtet. Mitte, et ma ei tahaks mäletada, aga kas on vaja? Sellistel päevadel ma panen end inimeste eest lukku. Ja elan selle päeva valuga läbi. Homme võib tulla samasugune, aga võib ka teisiti. Ja muidugi võib homset üldse mitte tulla. Aga kui ta tuleb, see homne, ja ma olen suutnud käsna jälle tühjaks pigistada, siis keeran ennast lukust lahti ja maakera jätkab pöörlemist.

Pulmaskäik

Käisin laupäeval ühes pealtnäha täiesti tavalises pulmas. Eriliseks tegi selle asjaolu, et see oli reis minevikku, aega, mil mind ennast polnud vist veel olemaski. Hommikul ostsin peigmehele valged ja pruudile punased roosid. Surnuaias oli vaikne nagu ikka. Sättisid valged roosid vaasi, panin peiule küünla põlema ja rääkisin temaga mõne sõna juttu. Vaikselt. Kas olete tähele ehk pannud, et meil on kombeks, et inimesed räägivad surnuaias surnutega nagu oleks nad meie kõrval, seda häbenemata või end kuidagi ebamugavalt tundmata? Muidu on ju üksinda rääkimine pisut veider, aga surnuaial peetakse seda normaalseks. See ongi normaalne. Mõned, kes häälega rääkida ei julge, teevad seda mõtetes. Ma usun, et ei ole mitte ühtegi eestlast, kes oma surnud lähedastega seal ei räägiks, olgu siis häälega või ilma. Seejärel kiirustasin pruudi juurde, punased roosid pihus. Pruut on ikka külalislahke ja armas, pisut elevil, tuba hea toidu lõhnadest pilgeni täis, laud kaetud. Vaatasin aknast välja ja meenutasin piltidelt nähtut. Lage õu oli toona, viiskümmend aastat tagasi, rahvast pungil, värsked pruut ja peigmees nende vahel naerusuistena seismas. Ja kui natuke arvutada, siis võis seal isegi mind juba kohata, imetillukest, salapärast, kelle olemasolu sel päeval tõenäoliselt keegi veel ei aimanud.. Tänaseks on toona lage õu viljapuid täis kasvanud, õue ümbritsevatest heinamaadest on saanud mets ja pruut on viiskümmend aastat kandnud uhkusega abielunaise tiitlit, olgugi, et peig sellest juba kakskümmend kuus aastat mullas. See viimane ei loe. Selline pulm siis.

Tujutõstev pildike Jõgevalt

Käisin lõuna ajal tiiru linnas, tuju nullis Tsahkna idiootliku ettepaneku pärast pensioniiga seitsemekümne peale tõsta. Sest just tundus, et mul polegi enam nii väga kaua vaja tööl käia, kõigest viisteist aastat veel, aga nüüd... Vastu tuli üks linna joodik, kes on end pesuehtsaks breikariks joond. Ma nimetan breikariteks neid närvisüsteemi kahjustusega joodikuid, kes kõndides nõksat-nõksat oma kangeid jalgu loobivad. Seda tüüpi nimetaks ma lausa linna esibreikariks. No breikis mulle vastu, ikka nii väga kangete jalgadega, et teda vaadates tekib mul alati hirm, kuidas ta nende peal üldse püsti püsib. Keegi teadis rääkida, et see esibreikar on juba pikemat aega kaine püsinud. No vaatasin tema ja vägisi tuli mõte, et kuigi kainus on igati õige valik, ehk oleks tal endal lihtsam, kui ta ikkagi tibakese võtaks, äkki siis saaks kargu pisut pehmemaks. Aitäh, looja, et sa meid kõiki ühe vitsaga ei löönud, muidu oleks mul ammu igav hakanud.

Külmunud liblikad, mina sealhulgas

Täna on eriline päev. Olen täiesti liimist lahti, mitte nii, et logisen siit-sealt, vaid lausa kokku kukkumas. Nagu vana tarbetu taburet. Täna tajun teravalt, kui lai on lollide tiivaulatus. Üks loll (loe: poliitik) võib ära võtta kogu hingamisruumi. Tema otsustab, kas sinu tiivad ka veel kuidagi lahti mahuvad, või kas peakski, kas sina tohid hingata, elada. Kui suureks võib rumalus paisuda? Kas me peame laskma rumalail enda elu, selle ainsa ja ainulaadse üle, otsustada? Milline on minusuguse pisikese mutuka võimalus seda mitte lubada? Ongi niisugune tunne, et kõik liblikad külmuvad surnuks, mina nendehulgas. Rumalate riik, mitte jumalate. Palvetame nüüd rumalate poole? Mina keeldun.

Hull on olla normaalne

Normaalne inimene käib tööl, loeb uudiseid, vaatab telekat, suhtleb inimestega, peseb pesu, koristab, teeb süüa, peab sünnipäevi ja rõõmustab veel takkapihta kõige selle üle. No ei ole normaalne. Tahaks olla hoopis pisikese mutukana kuuseokka all peidus, kuniks maailm teiseks saab.