Kollase pingi romantika

Sügis on käes, kullanud üle meie väikese romantilise linnakese pargipuud ja -põõsad. Muru on veel roheline ja esimest sügistormi ennustatakse alles loetud tundide pärast. Õhus hõngub romantikat... Ning äkki ilmuvad kui nõiaväel meie raamatukogu akna alla noormees ja neiu. Noormees, selline vibalik, on pisut tipsutanud ja hoiab noore naise kena kuunägu oma punetavate töömehe käte vahel, üritades naist suudelda, kuid viimane pöörab pea aina kõrvale, pipardab veidi. Ikkagi kodust õpetust saanud, mõtlen. Teab oma väärtust. Mitte igaühele ja liiga kergelt ei anduta. Mees nurub, püüab naise pead paigal hoida, aga naine jääb enesele kindlaks, põigeldes peaga ikka jälle suudluse eest kõrvale. Ühtäkki kappab vibalik minema, kui näeb eemal veel üht nokastanud tüüpi. Naine kaob nurga taha ning vaikus saabub meie õuele. Mõne aja pärast ilmub aga noormees taas välja. Tema näpuotsa on tekkinud pisut pungunud kilekott. Naeru kihistav naine on end mehele sappa haakinud. Ja vot nüüd alles läheb tegelikult romantikaks! Mees veab kättpidi naise meie akende all olevale juba legendaarseks muutuvale pingile, avab kilekoti ja hakkab sealt kraami naise ette pingile laotama. Mida kõike üks pealtnäha väiksemat sorti kilekott endas peita võib! Lagedale ilmub pirakas suitsutatud seapõsk, latt suitsuvorsti, kena rollmopsi karp, pool kilo eesti juustu... Noorik hindab kraami ning loobib siis kotti tagasi vorsti, juustu, seapõse. Välja jätab kena rasvase rollmopsi. Ning siis, (oh imet, mida heeringas, leekivalt rüütatud puud ja kena sume sügisilm teha võivad!),naine murdub. Ta haarab mehel kuklast ning suudleb teda kirglikult otse suule! Ohh, milline aknaalune meil siin ikka on...Seejärel avab naine oma ridiküli ning võtab välja Saaremaa viina. Mees urgitseb rahulolevalt rollmopsikarpi katvat kilet, kuid jääb hätta. Aga eesti naised on teadupärast asjalikud. Neiu sorib uuesti oma sisukas käekotis ning leiab sealt peagi küüneviili, millega hõlpsalt mõnus suutäis tahedat heeringat avada. Mõlemad lobisevad ja napsavad näppudega rasvast tilkuvat heeringarulli. Nii õnnelikud näivad nad, kui mees pudelilt korgi keerab. Aga õnn ei kesta kaua. Vähemalt kollasel pingil mitte. Meil, raamatukogunaistel on vist midagi viga. Nagu kadedad oleme, kui teistel kenasti läheb. Me justkui ei talu kollasel pingil jagatud õnne...Mis meil ometi viga on? Paarike korjab torisemata oma suutäied kokku ja astub minema. Kuulen veel vaid heeringamälumise vahele öeldud sõnu: "...sul on vann või käid dušši all...aaa, vann, mõtlesin, et kui..." Järgmise korrani, mõtlen mina ja ohkan natuke isegi nukralt. Samas lohutan end, et ega kollane pink ju kauaks tühjaks jää. Juba loetud päevade pärast saabub viies oktoober...